Minu Oma

Rongiluule

2009-02-21T12:17:00.003+02:00

Tahtsin lihtsalt mainida, et Rongiluule on igati tore ja asjalik ettevõtmine. Kuna ma sõidan peaaegu iga päev Edelaraudtee rongidega, siis on nüüd tekkinud väike hasart istuda iga päev erineva luuletuse juurde, et neist mõni jälle läbi lugeda. Ja oi kui pettunud ma olen, kui kõik luuletustega kaunistatud kohad juba hõivatud on :D. Toredad ettevõtmised on alati teretulnud. Täpsemalt võib lugeda näiteks EKLi kodulehelt.

Tüvitekst

2009-02-01T20:08:00.003+02:00

Üks essee, mis kooli jaoks sai kirjutatud, ilmselt olen ma mõndadest nendest mõtetest ka varem siin kirjutanud.

Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“ kui eesti kultuuri tüvitekst

Kultuur on seotud ajalooga, nii ka eesti kultuur, mis ajaloosündmuste tõttu on saanud endale mitmeid teisendeid mujal maailmas. Eesti kultuuri ühe väga olulise haru moodustabki pagulaskultuur ehk eesti kultuuri n-ö jätk või teisend väljaspool geograafilist Eestit. Pagulaskirjandust vaadeldakse enamasti kui ühte eesti kirjanduse alakirjandust. Seega kuulub pagulaskirjandus kindlasti ka Eesti kultuuri oikumeenilisse struktuuri. Selle näiteks käsitlen ma käesolevas essees Karl Ristikivi romaani „Kõik, mis kunagi oli“.

1944. aastal põgenesid kümned tuhanded eestlased Nõukogude okupatsiooni eest üle mere – Soome, Rootsi ja sealt edasi Saksamaale, Ameerikasse ja mujale. Põgenejate hulgas oli palju haritlasi, – kirjanikke, muusikuid, kunstnikke, teadlasi – kes kandsid eesti kultuuri mujale kaasa. Nii tekkis pagulaskultuur.

Kirjakultuuril on igas kultuuris ja selle kultuuri edasikandumises oluline roll, seetõttu on muude kultuuritekstide (muusika, kujutav kunst, kombed, traditsioonid jne) kõrval kirjutatud tekstidel ehk isegi suurem osakaal ja mõju. Ja ehk kujunes ka paguluses just seetõttu suurimaks eestluse identideedi kandjaks just (ilu)kirjandus. Pagulaskirjandus iseenesest ei olnud sel ajal üldsegi mitte uus nähtus, kuid Baltimaade pagulaskirjandus peale Teist maailmasõda paistab silma oma viljakusega ja püsivusega. (Kruuspere 2008)

Janika Kronberg on paguluse arbujate põlvkonna (kuhu kuulus ka Ristikivi) jaganud temaatiliselt mitmeks erinevaks osaks ja Karl Ristikivi 1946. aastal ilmunud romaan „Kõik, mis kunagi oli“ on selle jaotuse järgi silmapaistvaim romaanidest, mille keskmeks on lähimineviku ja aktuaalse oleviku ehk Eesti riikluse hävimise kujutamine. (Kruuspere 2008: 64)

Karl Ristikivi kogus kirjanikuna tuntust juba kodumaal. Romaanist „Kõik, mis kunagi oli“ sai tema esimene teos paguluses, see oli esimene osa lõpetamata triloogiast (ilmus ka teine osa – „Ei juhtunud midagi“). Ristikivi tuntuimaks ja murranguliseimaks teoseks sai 1953. aastal ilmunud „Hingede öö“, mis kajastab pagulase hingeseisundit ja sisemist segadust. Kindlasti kuulub ka see tekst eesti kultuuri oikumeenilisse struktuuri, kuid mulle tundub, et on liiga paguluskeskne, et muutuda tüvitekstiks. Romaan „Kõik, mis kunagi oli“ haarab minu arvates suuremat inimgruppi ning sisaldab rohkem tüvitekstile iseloomulikke tunnuseid ja seob omavahel kaks poolust, kodueesti ja väliseesti, sest kirjanik on paguluses kirjutanud sündmustest, mille tõttu eestlased pidid kodumaa maha jätma ja mille tagajärjed olid ka kodumaale jäänutele kohutavad. Ta kirjutab seda juba lahkuja silme läbi, kujutades reaalsust läbi mälestuste.

Tüvitekstilisus

Alustan kõige üldisemast ja inimlikumast tasandist, mis minu arvates peaks ka igal tüvitekstil olemas olema, et oleks midagi, mis seoks iga indiviidi sõltumata kultuurikuuluvusest, sest sedasama teeb ju ka tüvitekstide tüvitekst Piibel.

Läbi romaani räägib Ristikivi loo sellest, kuidas inimesed on koos, aga samas on ikkagi üksi. “Kõik, mis kunagi oli” kujutab tegelasi perekonna keskel üksildastena. Üksinduse ja kõikide inimeste paratamatu üksindus, ükskõik kui palju ka meie ümber inimesi ei oleks, läbib tegelikult kogu Ristikivi loomingut, kuid seda inimese paratamatut võõrust teistest ja üksindaolekut ei tohi võtta ängistusena, Ristikivigi ei teinud seda, vaid pigem naudib ja kujutab seda inimeksistentsile iseloomuliku ja äärmiselt vajaliku osana. Sellest annab ta oma isiku läbi aimu ka oma reisikirjas “Itaalia Capriccio”, kus ta suurtele turismigruppidele eelistab pigem üksinda jalutamist ja mõtisklemist. “Kõik, mis kunagi oli” näitab inimeste suutmatust luua siduvaid suhteid nii omavahel kui ka nende kohtadega, kus me elame, eriti seetõttu, et ükski paik maapeal ei ole inimese jaoks ainus, alati tuleb lahkuda.

Siit on hea jõuda järgmise tüvitekstile iseloomuliku joone juurde, milleks on sakraalsus. „Kõik, mis kunagi oli“ üheks peategelaseks on praost Tammik, tema isiku kaudu on romaani toodud sisse jumalikkuse mõõde. Kirik ja praost on külaelanike jaoks pühad hoolimata sellest, et aja möödudes käiakse kirikus vähem ja praostil on kadunud tihedad suhted oma kogukonnaga. Iga inimene vajab ikkagi midagi pühalikku, millele toetuda. Näiteks romaanis vajab õpetaja õnnistavaid sõnu ja ligidalolekut Alt-Mihkli talu vana peremees, kes elab oma maise elu viimaseid päevi. Praost asuks tegelastest justkui kõrgemal ning tema mõtisklused ja vähesed ütlemised on seotud elu lõpmatu ringkäiguga ja Piibli õpetustega.

Õunapuud õitsesid ka kirikumõisas ainult kaks pühapäeva aastas, kuid mälestustes tundus, nagu oleks neid olnud viiskümmend kaks (Ristikivi 2000: 5). Üksinduse ja millegi pühaliku läheduse tundmise vajaduse kõrval on olulised märksõnad ka mäletamine ja mälestused. Need kuuluvad inimese loomusesse ja mäletamine on inimese üksinduse kõrval ka romaanis “Kõik, mis kunagi oli” väga oluline ning tegelikult taas kogu Ristikivi loomingut vaadates tõuseb mäletamine väga olulisele kohale, sest kuidas muidu võtta ühe sõnaga kokku kogu tema ajalooliste triloogiate pagas.

Juba teose pealkiri viitab mälestustele – kõik, mis kunagi oli. Mis on kõik? See on täiesti piiritlematu ja iga inimese jaoks erinev. Ilmselgelt ei ole mõeldud siin materiaalset “kõike”, vaid just mälestusi – kõike seda, mis on meiega kaasas ja mis kunagi oli. Mälestused ei pruugi olla tõesed ja mälestused on kõigi jaoks erinevad – mälestused samast kohast, samast õhtust, samast sündmusest ei ole kunagi kahe inimese jaoks samad. Üks kindel koht ei ole erinevate inimeste jaoks erinevatel aegadel kunagi sama. Nagu ka ühe inimese jaoks võib mingi kindel koht jääda mälestustesse sellisena, nagu ta nägi seda näiteks viis aastat tagasi, mitte nii nagu see on praegu. Ja samas kõik kordub, mitte miski ei ole ainulaadne ja ei juhtu ainult ühe korra, inimesi sünnib ja sureb korraga tuhandeid, võib-olla ka ühe inimese jaoks ei ole sünd ja surm ainukordsed, aga ükski tee ei too tagasi päris vanasse kohta, nii et me tahtmata liigume ikka edasi ja kaugemale...

Selleks, et tõsta esile mälestuste erinevusi, ei olegi ilmselt sellel romaanil ka peategelast, vaid romaani iga peatükk räägib lugu erinevate inimeste silmade läbi. Esindatud on läbi aegade kestev põlvkondadevaheline võitlus, kus vanemad inimesed arvavad, et moodne aeg on hukutav ja noored on veendumusel, et vanemad on liiga vanamoelised. Esindatud on erinevad perekonnad ja ühiskonnakihid, peaaegu kõik tegelased on omavahel mingitmoodi seotud, kas siis elupaikade, suguluse, sõpruse, töösuhete vm kaudu. Teosesse haaratakse äsja keskkooli lõpetanud noor tüdruk (Inge), tema viimaseid päevi elav praostist vanaisa, üliõpilased, noored abiellujad, perekonnad, kelle läbisaamist varjutavad intriigid (Tammikud ja Malmid); on linnakujutusi ja külakujutusi. Romaan peaks oma tegelaskujudega haarama seega kõiki sel ajal Eestis elanud inimesi, kõiki, keda järgnevad sündmused puudutasid.

Kadunud aega otsimas (Ristikivi 2000: 9).

Mälestustega seotult on romaanis “Kõik, mis kunagi oli” väga oluline tegelane ka aeg. Aeg ja ajaloo sündmused on need, mis muudavad selle eesti kultuurile oluliseks teoseks. Toomas Liiv on romaani järelsõnas öelnud, et “Kõik, mis kunagi oli” käsitlebki peamiselt seda, kuidas eestlased mäletavad 1940. aastate sündmuseid koos paratamatute eelsündmustega. (Liiv 2000: 246) Romaan kujutab ajaloolist murdepunkti, mis lahutas paljud perekonnad ja mis võttis eestlastelt pikkadeks aastateks vabaduse. Romaani tegevus toimub kahe kuu jooksul, algus ja lõpp on määratletud kuupäevadega – 23. juuni 1939 – 23. august 1939. Eesti jaoks väga olulised kuupäevad. 23. juunil tähistati võidupüha, see traditsioon loodi 1934. aastal peale Konstantin Pätsi riigipööret ning sellest taheti ja püüti kujundada tähtsaimat rahvuslikku püha ja 23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit teatavasti vastastikuse mittekallaletungi pakti.

Ristikivi kujutab siin n-ö väikeseid inimesi saabuvate suurte muutuste lävel. Inimesed elavad edasi oma igapäevast elu, keegi ei pane tähele raadiost uudist mittekallaletungi pakti sõlmimise kohta, kõigil on oma pisiprobleemid, oma mured, oma hetked. Terve romaani vältel jookseb läbi teema, et mis sealt ajalehest ikka suvel lugeda on, ei midagi uut, ja et raadiouudised on kiirel heinaajal vaid ajaraiskamine. Ristikivi vaatleb siin inimesi või isegi ühiskonda, kes ei aima veel seda, mis neid ees ootab – Toomas Haug on seda nimetanud kadunud ühiskonna peegelpildiks. Meil on raske seda ette kujutada, sest me mõistame ja teame, mis peale selle romaani lõppu toimuma hakkas, kuid teose tegelased ei või ega saagi veel midagi ette teada, aga Ristikivi teab ja vihjab jutustaja kaudu sellele – suur lahkumine oli juba alanud ja aeg oli täis saamas.

Sellele suhteliselt tegevusteta romaanile annab huvitava nüansi see, et suured asjad toimuvad väikeste asjade taustal – väikesed argiaskeldused domineerivad ja tunduvad tähtsamad, kuigi tegelikult muutub peagi kõigi elu. Praost Tammik sureb augustiõhtul, mil kuulutati välja mittekallaletungipakt ja romaani jutustaja seisukohalt jääb see sündmus tähelepanuta, sest sealsetele inimestele on teise inimese lahkumine olulisem. “Ristikivi romaanides on oluline sündmus tihtilugu taandatud, seda serveeritakse nagu muu seas, möödaminnes, või jäetakse hoopis “lava taha”. Autor kirjeldab väga paljusid toiminguid, külaskäike, jutuajamisi, paljusid tegelasi /…/ Kirjeldamata jäetakse aga see, mis sotsiaalses ja poliitilises plaanis määras tolle “makulatuurse reaalsuse”. (Liiv 2000: 253). Romaani näiline tegevusetus mõjub toimunud katastroofi võimendavalt. Ma arvan, et iga eestlase ajaloomälus on teadmine, mis juhtus peale mittekallaletungipakti sõlmimist ja seetõttu jätab “Kõik, mis kunagi oli” lugejatele oma teadmiste ja mälestuste põhjal kujundada täiesti erinevaid teoseid, aga kuna aluspõhi ja kultuuriteadvus on samad, siis see teos peaks toimima erinevaid mälestusi siduva komponendina. Kodumaalt lahkunud inimesed tunnevad kohatuse ja lahkumise motiivid kindlasti paremini ära kui kodueestlased.

Lahkumise motiiv on sellesse romaani tugevalt sisse kirjutatud ja see on üks neid olulisi punkte, millega see teos seob paguluse ja kodumaa. Kohad muutuvad, ajad muutuvad ja kogu aeg toimub lahkumine ning sellega kaasnev siseheitlus iseendaga. Romaan algabki lahkumisega, kuigi kirikumõisa tulevad uued elanikud, keskendub autor hoopis sellele, kuidas praost Tammik ja Inge lahkuvad oma kodust. Teose lõpuks lahkub praost ka maisest elust. Lisaks sellele lahkub Inge vend Gunnar merele, Alt-Mihkli Madis veedab kodus viimast õhtut. Sellised sündmused näitavad, et kogu elu ongi ainult eelmäng lahkumisele, kuid on ka teistsugune lahkumine ja see on sunnitud lahkumine. Praosti ja Inge lahkumine kirikumõisast tundub mulle kõige rohkem seotud kodumaalt lahkumisega. Praost jätab maha koha, mis on talle koduks olnud aastakümneid, ta peab maha jätma koha, millega seovad teda isiklikud tundmused ja kogemused. Ka Ingele on paik saanud koduseks, ta on sealse maastiku ja loodusega ühte sulanud, kuigi oma meenutustes mäletab Inge ikkagi ka oma lapsepõlvekodu ja seda, et ta pidi sealt lahkuma. "Inge seisis verandal ja soojendas ennast läbi värviliste klaasruutude paistvas päikeses, nii nagu ta oli teinud seda lapsepõlves. See oli esimene koht, kus ta oli kodunenud pärast oma vanemate ja lapsepõlvekodu kaotust, ja kogu lapsepõlve oli ta siia tulnud unistama oma esimesest kodust…” (Ristikivi 2000: 6).

Kadi Tüür on kirjutanud Ristikivi kohast ja kohatusest ning on leidnud, et lahkumise motiivi võimendab ka see, et tegevuskohad vahelduvad väga kiiresti, ühes kohas ollakse lühikest aega ja lahkumise motiiv on seetõttu alati kohal, ka seal, kus tegelased tunnevad end koduselt. “Romaanides esinevate kohtade iseloomu ja vaheldumise dünaamika kaudu avaldub see, millest tekstis otseselt ei räägita: ebakindluse ja kohatuse tunde kasvamine üleüldiseks lahkumiste laineks.” (Tüür 2002: 75)

Kokkuvõtteks:

Tüvitekst asub kultuurilise identiteedi keskmes ja sellele peab saama toetuda (Veidemann 2006: 73). Ma leian, et Karl Ristikivi romaan “Kõik, mis kunagi oli” (tegelikult ka käesolevast käsitlusest välja jäänud “Ei juhtunud midagi”) väärib igati tüviteksti nimetust, sest see on romaan, kus leiavad puutepunkte 1940. aastatel kodumaa maha jätnud eestlased ja koju jäänud eestlased. Romaan seob omavahel erinevad paigad, ühiskonnakihid, vanad ja noored, linna- ja maaelu – see on romaan, mis kujutab eestlast oma igapäevastes toimetustes ja pidevas lahkumises ning pidevas alateadlikus kartuses, et äkki ei jõuagi enam koju: Ei saa lõpetada päris lõpus, nii nagu ei saa alustada päris algusest. /…/ Ikka leidub mõni, suur või väike, kellele see midagi tähendab, et pole veel viimne lõpp. Lepime sellega. Lepime kokku, et me ei ütle “lõpp” isegi siis, kui me koju jõuame (Ristikivi 2000: 241).

Kasutatud kirjandus:
Kruusperg, Piret (koostaja) 2008. Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Liiv, Toomas (järelsõna) 2000. Kõik, mis kunagi oli. Tartu: Ilmamaa.
Ristikivi, Karl 2000. Kõik, mis kunagi oli. Tartu: Ilmamaa.
Veidemann, Rein 2006. Tuikav tekst. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lumi on lahe

2009-01-25T15:13:00.003+02:00

Lapselikkus on üks neist toredatest omadustest, mida täiskasvanud tööd rügavad inimesed kipuvad ära unustama. Ehitame parem lumememmesid ja käime kelgutamas, elu on kohe palju rõõmsam ja teistel ka lõbus vaadata :)

Jõuluingel

2008-12-23T16:56:00.003+02:00

Armsad blogisõbrad, ilusaid jõule ja toredaid aasta viimaseid päevi! Uuel aastal uue hooga, või suretame selle blogi üldse välja, eks paistab.

Pildil meie väike kodu peale lumetormi, imeilus.

Reklaam

2008-12-12T08:12:00.002+02:00

Täna kell 10-13 olen ma Rahvusraamatukogus raamatulaadal raamatuid müümas, tulge jõulukinke ostma!

Lumehang

2008-11-24T14:28:00.002+02:00

Täna, kui 20. kilomeetri läbimine võttis aega 3 tundi, ei tundugi see lumi enam nii romantiline. Aga inimesed on hoopis teistsugused kui muidu - joostakse appi, kühveldatakse koos lund, hääletajad võeti kohe peale, keegi ei kiirusta kuhugi - inimesed tunduvad kohe palju paremad :). Ma lükkasin postiljonile postkastide juurde ka teeraja sisse, kuigi vaevalt et post täna meieni jõuab, kõik külateed on täiesti lahti lükkamata. Auto väsis täna lumehangedes jukerdamisega ära, loodame, et mitte midagi hullu, muidu läheks see romantika ikka jube palju maksma. Aga inimesed võiksid peale tormi samasugusteks jääda...

Romantika

2008-11-23T23:24:00.001+02:00

Istud vaikselt kodus, vaatad tuld kaminas, jood kõrvale mõnda mõnusat jooki, näiteks sokolaadikohvi või veini ja sööd endaküpsetatud kooki. Aeg-ajalt käid välisukse vahelt piilumas, kas uks ikka läheb lahti ja mis olukord väljas on. Esimene lumi uues kodus tekitab elevust küll, sest sellist teed, mida keegi peale enda lahti ei lükka, on ikka omajagu, sellest hoolimata oled lumelabida juba ammu nurka visanud, sest mis mõtet on rabeleda, tööle tuleb ju alles hommikul minna :D. Nautige romantilist talveilma ja lund! Mina "naudin" Saussure`i ja keelemärke.
NB! Ma lähen homme kummikuid ostma, sest see, mis järgmise nädala lõpus juhtuma hakkab, ei pruugi enam nii ilus ja romantiline olla :P

Ahastuse sümbol

2008-11-22T19:13:00.001+02:00

Jaan Tangsoo "Méduse`i parv" - kummaline raamat. Kui harilikult on üsna lihtne raamatuid mingitesse kategooriatesse paigutada (kas või emotsiooni alusel), siis selle kirjatükiga ei oska ma midagi peale hakata. Ma ei oska seda paigutada isegi gruppi "pigem meeldib" või "pigem ei meeldi", sest see romaanihakatis pendeldab nende kahe grupi vahel (kuigi mulle tundub, et nüüd kui ma olen selle jutukese valmis kirjutanud, siis vist pigem ikka meeldib). Tegelikult romaaniks ei julgekski ma seda nimetada, pigem pikem jutustus, mälestuskillud, katkendid. Teost läbiv süžeeliin puudub (võib olla ei puudu ka, aga imelik on igatahes). Aga see selleks.
Tangsoo jutustamisstiil on sorav, pingevaba ja valdavalt kõnekeelne, mis on teose tegevustikku arvestades igati sobiv. Mis mind tema jutustamisstiili juures aga tohutult häiris, oli see, et ta kasutas aeg-ajalt väljendeid, mis muutusid paaril leheküljel stampideks, kuid siis kadusid - oleks tahtnud rohkem järjepidevust, pigem mainida Freudi kogu teose peale mõned korrad, kui seda mõnel leheküljel mitu korda järjest.
Ülesehituselt koosneb see teos erinevatest meenutustest, mis olid vormitud lühikesteks peatükkideks. Teose lõpupoole olid jutud mu meelest pisut nõrgalt kokku ühendatud, alguses seevastu tundus selline stiil huvitav ja läbimõeldud, ilmselt lõpus oli kirjutaja juba väsinud.
Kui nüüd sisust rääkida, siis alguses võib see tunduda küllaltki banaalne - 224 lehekülge joomist, oksendamist, pohmelli ja mäluauke. Selline mulje ilmselt pealiskaudsel lugemisel jääbki. Tegelikult kumab sellest teosest läbi jäägitu ausus, sotsiaalsus, ühiskonnakriitilisus, kurbus ja tohutu hirm.
Jah, teoses on rõvedaid stseene oksendamisest, sittumisest, peksmisest jne. Naisi koheldakse ka kohati nagu äärmiselt alaväärseid olendeid, aga see kõik jääb lõpuks tegelikult tagaplaanile.
Esiplaanile tõuseb siiski see, milleks autor selle jutustuse on kirjutanud - inimlikkus.Eranditult kõikide siin teoses kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda olen tundnud oma elu erinevatel etappidel. Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu. Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on olnud tõepoolest lurjus. Paljud siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi. Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas. Aga kummal pool aeda on hullumaja?
Kuigi selle raamatu kirjutamisstiil mulle väga ei meeldinud, samuti tekitasid õlgadekehitusi mõned jubedad kirjeldused, aga ometigi läks see teos hinge ja tekitas meeldejäävaid emotsioone. Peategelane on inimene, kes on surma saatnud oma parima sõbra, kes on teisi sõpru surnuna leidnud, kes on suurema osa oma teadlikust elust olnud joobes ja kes tunneb tohutule surmahirmule lisaks veel hirmu uude joomatsüklisse langemise ees. Mul pole mingit tahtmist, et mu naine mind laibana leiaks. Ta pole seda ära teeninud. See ongi õigupoolest ainus põhjus, mis mind veel elus hoiab. Ning lisaks võib-olla ka see, et tahaksin enne surma veel mõned raamatud kirjutada/.../Need kaks asja ongi mootoriks, mis mind siiani elus on hoidnud. Ilma nendeta sööstaksin joogi järele kohe. Ja jooksin enese surnuks. Täie teadmisega, mida ma olen tegemas. Medüüslasena

Nädalavahetus

2008-11-16T11:08:00.002+02:00

Vilivere-Tallinn-Rakvere-Tallinn-Vilivere-Paide-Põltsamaa-Jüri-Vilivere

12 aastat

2008-11-01T16:37:00.004+02:00

Metro Luminal - Isa tuli koju

Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem

2008-10-31T17:07:00.001+02:00

Kui inimene lõpetab lugemise, siis lõpetab ta ka mõtlemise.

Viimane kursus :(

2008-10-30T21:35:00.003+02:00

Ma pole oma sügissemestri loenguplaanigi veel siia üles riputanud, traditsiooni jätkamiseks saab see nüüd tehtud, parem hilja kui mitte kunagi.

Kirjandusteaduse uuemaid suudumusi (A. Mihkelev)
Eriseminar uudiskirjandusest (E. Lindsalu, J. Vaiksoo)
Eesti kultuuri tüvitekstid (R. Veidemann)
Eriseminar kirjandusteadlasest (E. Lindsalu)
Võrdlev kirjandusteadus (A. Mihkelev)
Teoreetiline seminar II (P. Viires)

Võitleja

2008-10-29T00:47:00.001+02:00

Elo Viidingu „Püha Maama“ ei ole minu jaoks ilukirjandus muinasjutuliku loo jutustamise mõttes, vaid see on kirjutaja sügavalt isiklik tunne, isiklikud mõtted ja läbielamised ning vaated, mis on põimitud mõningate fantaasiatega. See teos asub justkui päeviku ja ilukirjanduse vahepeal (päevik võib muidugi ka olla ilukirjanduslik), aga oma tundeid ei väljenda (fiktiivne) autor pihtimuslikult, nagu päevikutes enamasti tehakse, vaid väga teadlikult ja enesekindlalt ning subjektiivselt.. See teos tundub kohati isegi liiga isiklik ja liiga tihedalt autori endaga seotud. Mulle tundub, et autor on tahtnud endale mõningad asjad n-ö selgeks kirjutada, on tahtnud mäletada oma mälestusi (Temal on vähemalt mälestused, tema käes on vägi. „Hoidja“) ning samas talletada ka praegust aega. Näiteks jutustus „Hoidja“ on selgelt kirjaniku tagasivaade lapsepõlve, mis kujundas tema vaated ja hoiakud – Mäe linnajagu, purjus naabrimees, esimesed hirmud, suurte poiste mänguväljak, kuhu sai salaja mindud, lastekodulapsed, ning esimest korda tunnistada endale, et sinus on eluinstinkt – soov elada. Argipäevahallus on see, mis juhatab inimesed eluteele, ihuüksi, ilma abita. Mäe linnajakku mõtetes tagasi pöördudes ripub ta pea kohal seesama tardunud hallus, kaunistamata ja ettearvatav argipäev möödanikust, mis juhatab ta teele, kus pole ainsatki teeviita. /.../ ... täiesti tavaline päev, mis on igaühe jaoks kusagil olemas, ja pole tähtis, milliseid kaotusi või kui suurt leina see päev endaga toob, see, kes selles päevas ükskord ärkab, peab seisma üksnes iseenese piiril, peab seisma ihuüksi ja täiesti kaitsetuna, ning ainult saatus otsustab, kas ta murdub lõplikult või jääb iseendaks. /.../ Ilma selleta poleks teda sellena, kes ta on nüüd. Ta kannab oma tausta, ja jumal tänatud, nüüd on ta vana.
Lugusid jutustav Mina annab edasi ühiskonnas peituvaid vaikivaid „tõdesid“, mida tegutsev inimmass teadlikult ei tunnista, kuid mille seaduspärasuste järgi nad elavad (lammutatakse hooneid, õgitakse ahnelt tv-glamuuri, elatakse allasurutud elu (naised), võetakse tarbimislaene jne). Autori suhtumist praegusesse ühiskonnakorda ja maailma üleüldse iseloomustab hästi lause jutustusest „Vana võitleja“: maailm, mis sõidab nürimeelse ja tungilise kiirusega rikkis liftiga põrgusse. /.../ Maailm, mida ma põlgan /.../ Niisamuti nagu see räpane riik, mille mürgist toitu ma endasse võtta ei taha, aga ma teen seda, sest ma elan kohustuse koormat.
Tänapäeva ühiskonna valupunktidele viidates näitab autor oma seisukohta, et hüvede himustamine on patt, riik on halb ja selle juhid ei mõtle üldse rahvale (on küll iibejutlustajad, aga emadest ja lastest ei hooli), loomeinimene on halb olla, sest tänapäeva sotsiaalses võrgustikus on loomeinimene justkui eikeegi. Normaalselt toimiv sotsiaalne võrgustik koosneb autori jaoks Eesti Naise lugejatest, projektijuhtidest, Viru Keskuses ning SPA-s käijatest. Eliitkoolid on ainult valitud seltskonna jaoks ja Päikesejänku lasteaed on tegelikult Päikesejänku Sitaaugu Lasteaed. Teose üldmulje on tegelikult üsna rusuv. Autor üritab ilmselt luua tasakaalustavalt vastandlikku pilti tänapäeval tõepoolest eksisteerivatele üldistele arvamustele ja käibetõdedele, kuid mulle tundub, et see tasakaalustav pilt ei tasakaalusta, vaid on trotsist tingitud mustvalge pilt ühiskonnale – liialt palju binaarseid opositsioone. Lammutades ei muuda midagi, miskit on ka asemele vaja.

Subjektivism vs objektivism

2008-10-28T23:00:00.003+02:00

Ma üritan hakata oma laokil mõtteid kokku korjama, ehk saan oma hajameelsusest lahti - unustamine on sel nädalal eriti populaarne.
Igatahes, täna oli juttu objektiivsusest - igati nõus sellega, et tuleb olla võimalikult objektiivne, aga mida aeg edasi, seda vähem on see võimalik. Ma ei viitsinud vaielda, aga mulle siiski tundub, et objektiivsust ei olegi enam olemas. Kuidas ma saan kirjutada näiteks objektiivset teadustööd kui ma pean välja valima teoreetikud, keda ma tsiteerin või vähemasti kelle teooriatest ma lähtun - selgelt subjektiivne valik ja seega ei ole ka kirjutatav töö mingit moodi objektiivne, isegi kui ma üritaks enda emotsioonid täiesti eemal hoida (mis on võimatu).
Ma olen vist miljon korda maininud, et ma ei salli sõna "kohustuslik", eriti kui see asub näiteks kirjanduse ees ja muudab mõne hea raamatu tohutult vastumeelseks. Sellega ma üritan viidata Bourdieu tähelepanekule, et isiklikku maitset inimestel enam peaaegu ei ole, see on taandatud. Näiteks kohustusliku kirjanduse puhul me arvame, et see on justkui äärmiselt objektiivselt koostatud nimekiri ja peame seal nimekirjas olevaid teoseid väärtuslikeks, keegi isegi ei kahtle nende väärtuses (või ei julge kahelda), sest vastasel juhul neid ju koolis ei õpetataks. Ühesõnaga, sulle öeldakse ette, mis on väärtuslik, ja su isiklik maitse ei loe mitte midagi - kehtestatakse mingisugune tõde, mis lõppkokkuvõttes on subjektiivne, ent sellele omistatakse objektiivne väärtus. Nii tekkivadki tõed ja kõik meie ümber toimuv üritab panna meid ühte moodi mõtlema - haridus, kirjandus, kirik, keel jms, eriti muidugi massimeedia. Ei ole siin mingit postmodernistlikku tõdede paljusust, peata kanad hoopis.

enne
siit maailmast lahkumist

süüta kõik tuled (Leonhard Lapin)

Linn

2008-10-20T13:08:00.001+03:00

Kes meist poleks elus kogenud midagi sellist - pealtnäha on kõik korras, nuriseda ei ole millegi üle - hea töö, kodu, naine ja laps, sõbrad - aga siiski ei anna hing rahu, sest midagi oleks nagu puudu ja see, et kõik on näiliselt nii pagana korras, ajab veel rohkem närvi ja tekitab trotsi, tüdimust, soovi midagi muuta. Just sellest pajatab Theatrumis nähtud etendus "Linn".
Jevgeni Griškovetsi etenduse peategelane on Mees, kes tahab sõita teise linna, teadmata tegelikult, kuhu ta sõita tahab, teadmata, millal ta tagasi tuleb ja teadmata seda, milleks tal üldse vaja sõita on. Tegelikult seda viimast ta ise sisimas isegi teab, aga jutuajamistes naise, sõbra ja isaga ei suuda ta seda selgitada. Ta tahab minna ennast otsima, või siis mingit mõtet, mingit sihti, mis aitaks edasi elada. Mees kardab kaduda rutiini - sama töö, sama kodu, sama naine, samad sõbrad - ja nii igavesti. Veel rohkem kardab Mees tegelikult ärasõitu. Kohver on juba ammu pakitud, kõiki on ärasõidust teavitatud (kuigi keegi ei mõista), aga ometigi pole see ärasõit nii lihtne. Mis saab siis kui reisilt tagasi tulla ja mitte miski pole muutunud? Siis ei oleks enam isegi teadmist, et äkki veel saab midagi muuta.
Etendus, mis oma intiimsuses sobib väga hästi just Theatrumi pisikesele lavale, kus dialoogid ja monoloogid mõjuvad vahetult. Etendus, mis peaks kõnetama absoluutselt kõiki inimesi. Etendus, mis ei anna mingeid soovitusi ega näpunäiteid, vaid jätab kõik otsad lahtiseks.

Kestmine

2008-10-14T02:17:00.003+03:00

Mõnikord on nii, et tahaks mõnest asjast paari lausega kirjutada ja tundub, et üle paari lause isegi ei oskaks midagi öelda. Aga siis äkitselt avastad, et oled juba kolm tundi lugenud ja kirjutanud ja selleks, et kõik emotsioonid sõnadesse saaks, läheks vähemalt kolm tundi mõtlemiseks ja kirjutamiseks veel aega vaja. Selle pärast ma nüüd ei jõudnudki oma tänast postitust valmis :D

Oktoober

2008-10-08T20:29:00.002+03:00

Armsad Tartus pesitsevad sõbrad, ma olen homsest paariks päevaks heade mõtete linnas ;). Kassi ma kaasa ei võta, tahtsin lihtsalt näidata kui ilus ta on :D

Tsirkusedirektor

2008-09-27T15:28:00.002+03:00

Ühed külalised hetk tagasi lahkusid, mõne tunni pärast tulevad uued. Kirjutamishetki ei ole, hea, et mõned lugemishetkedki on. Ükspäev istutasin aeda esimese puu, kuidagi hea tunne on kohe, kodu tunne vist.
Mul ei ole aega - see on kõige lollim vabandus, mis olemas on.

Believe in me, believe in nothing

2008-09-12T14:48:00.003+03:00

Ma ei ole üldse R.E.M.-i tohutu austaja, aga eilne kontsert oli küll ülihea, kordades üle 2005nda aasta Tallinna kontserdist. Playlist oli supper, paljud lood olid lives kordi paremad kui plaadil. Ei olnud meeletut raadiohittide paraadi, pigem väga palju vanu lugusid ja see tegi ürituse mõnusalt nauditavaks. No ja Michael Stipe on laval hullupööra lahe ja laulab lives suurepäraselt ja terve bänd oli mõnusalt ühtne, kuigi Peter oleks võinud pisut kainem olla, aga noh, anname andeks, Soome kontserdil varastati ta lemmikkitarr ju ära. Ülirahul.

Ma ei suutnud otsustada, millist lugu siia panna... Esimene on tänase päeva tuju lugu, teine lugu oli mu lemmik umbes 12aastaselt kui ma isa vinüülid avastasin :P ja viimane lugu on kõige uuema albumi pealt:

Ööd on siin mustad

2008-08-30T00:14:00.001+03:00

Minge õue! Ma pole ammu nii ilusat taevast näinud kui täna öösel. Imeilus.

Hea päev

2008-08-21T17:54:00.003+03:00

Ma kirjutasin täna terve lehekülje kasulikku ja vajalikku teksti, sobrasin materjalides ja olin tohutult heas tujus. Selline ime juhtus viimati kevadel. Juhhuuu, ma olen tagasi :D (ma enne õhtut tegelikult hea meelega ei hõiska)

Poleks uskunud, et Coldplay mulle meeldima hakkab, aga nende viimane album on uskumatult tugev ja nende klaveriga lood on mulle alati meeldinud. "Viva la vida" on mõnusalt tempokas hea-tuju-lugu.

Öölaulupeost

2008-08-21T14:15:00.002+03:00

Alustan vingumisega, sest mind tohutult häirib see, kuidas inimesed kogu aeg ainult vinguvad - see ei ole ikka see, mis 20 aastat tagasi; seda "õiget" tunnet ei ole enam, see kõik on võlts jne jne. Mingit tunnet ei saagi olla kui kogu aeg on maa külmund ja kärss kärnas.
Tegelikult oli öölaulupidu "Märkamisaeg" igati õnnestunud pidu. Kõik inimesed ei käinud 20 aastat tagasi nendel n-ö õigetel öölaulupidudel, näiteks 3-aastane mina ei mäleta sellest mitte kübetki. Aga laulupidudel olen ma käinud sellest ajast saati kui mu mälu midagi mäletama hakkas, enamasti laulukaare all ja mitte ükski laulupidu ei ole möödunud pisarateta, sest emotsioonid on alati tohutud. Ja nende 20. aasta jooksul on minu jaoks kõige suuremaid emotsioone tekitanud 2007nda aasta koolinoorte laulupidu ja "Märkamisaeg" - kõige rohkem inimesi, kõige ilusamad laulud, kõige rohkem kaasalaulmist. 6 tunni jooksul ei tulnud kordagi mõtet, et võiks istuda, kordagi ei hakanud külm, kordagi ei mõelnud, et ei laula enam, sest hääl on kähe, kordagi ei kohanud ebameeldivalt alkoholijoobes inimesi, kordagi ei olnud tunnet, et see kõik on võlts. Vahest on hea paljukesi koos olla ja tunda rahulolu nii lihtsast asjast nagu koos laulmine.
Ja need, kes hirmsasti vinguvad, võiksid natukene mõelda, et kui nendel on mälestused 80ndate öölaulupidudest, siis praegu 20ndates eluaastates noored mäletavad ilmselt "Märkamisaega" tohutult positiivsete emotsioonidega, mis sest, et see öölaulupidu ei olnud päris "see".

Idioot

2008-08-13T21:45:00.003+03:00

Dostojevski "Idioot":

See raamat nõuab lugemiseks väga õiget meeleolu, vastasel juhul on lugemine nagu raamatuga maadlemine. Mõned stseenid ilmusid uskumatult hästi silme ette (tegelikult oleks vist õigem öelda kujutlustesse), näiteks stseen sellest, kuidas inimesele antakse tapalaval viimasel hetkel armu. Millised on need minutid selle inimese jaoks kui ta ootab oma surma? Mida ta mõtleb ja tunneb? Üldiselt on "Idioot" raamat sellest, kuidas inimesi valitsevad eelarvamused, reetlikkus, valelikkus, võimu ja raha ahnus, lipitsemine, kahepalgelisus. Uskumatu, et kõige selle kõrval suudab keegi olla liiga hea, liiga siiras, liiga andestav. Üdini ausat inimest peetakse idioodiks, ilma valedeta ei ole võimalik elada? Uskumatult idiootlik on muidugi loobuda armastusest selleks, et teha haletsusest tingitud heategu. Headus viib hukatusse, üdini ausad inimesed on idioodid, üdini aus ei olegi võimalik olla.

(see tüdruk on kakskümmend aastat lund)

2008-08-12T00:38:00.002+03:00

Mida tähendab sinu jaoks õnn?

Sattusin täna sirvima 2007. aasta Värsket Rõhku ja avastasin sealt enda jaoks ühe noore luuletaja, autorinimega Sia. Keegi teab äkki temast rohkem, et kas on peale Värskes Rõhus ilmunud asjade midagi veel avaldanud? Mulle igatahes väga meeldib, mõned näited:

/---/
ning peale kolme klaasi veini ja kolme uut laulu
seotud silmadega südaööl rongide vahel
ma tagasi ei pöördu kaotsi lähen
päeva päiksenaeru paindun
ja põleb ära põleb ära puhas süüta aasta
ning sinust hakkab langema
päevade vahele
süüme

sest parem oli juba ära

ja mõni teine
ei tunne
sedagi
----------------------------------------------
/---/
anna mälestuseks nõtked pärastlõunad
mil käte looklev langemine
asfaldil
on liiga ilus, et olla aus

ent minu pikkade jahedate sõrmede vahel
on kaugus kokkupuuteks
kapis on tühjad riidepuud
vist oli mõte ilusam kui noorus
/---/

Esmaspäevad

2008-08-07T21:03:00.002+03:00

Ma elan Raplamaal, aga bussi peale saamiseks pean kõndima Harjumaale (nüüd jäi selline mulje eks, et mul on hästi pikk maa minna :D (tegelikult mitte)). Esmaspäeva hommikuti seda maad kõndides avaneb üsna jube vaatepilt. Minuga koos kõnnivad bussipeatuse poole suhteliselt jubedate nägudega lillades dressipükstes räsitud olemisega inimesed. Mehed ja naised. Suured kotid käes ja üle õla. Ja neid inimesi tuleb igast suunast - Vilivere poolt, Aespa poolt ja Kiisa poolt. Bussipeatus asub poe kõrval ja poes on esmaspäeviti kella kümnest kaheteistkümneni taaravastuvõtt. Poest tagasi kõnnivad tülpinud nägude asemel üsna rõõmsameelsed näod ja jäävad ilmselt paari päeva pärast uut esmaspäeva ootama.

Uuendused

2008-08-05T19:47:00.002+03:00

Mu tutvusringkond koosneb peamiselt 20-35 aastastest inimestest. Viimastel päevadel (tegelikult kuudel) on mulle lõpuks pärale jõudnud, et need aastad on vist kõige murrangulisemad. Mulle tundub, et kõik selles vanusevahes inimesed kas
a)abielluvad
b)saavad lapsi (viimasel ajal kohe eriti tihti :))
c)kolivad uude kohta
d)leiavad uue töö
e)astuvad uude kooli
Mitte ükski päev ei möödu enam mõne sellise uudiseta. Vaikselt hakkab tunduma, et ma jään äkki rongist maha :D

Raudtee

2008-08-04T21:40:00.004+03:00

Täna rongis raamatut lugedes avastasin, et mu järjehoidja naerab mulle täiega näkku (kaks kuud olen seda kasutanud ja pole varem tähele pannud). Järjehoidja peale on kirjutatud: "Kes ei kiirusta kuhugi, jõuab igale poole". Arvestades seda, kui aeglaselt see raamat mul venib, on see kiri ikka jube mõnitamine.
Aga kui juba rongi peale jutt läks, siis... Ma eelistan igal juhul rongi bussile, ma ei teagi miks. Mu ema vihkab ronge, sest nendega on igav sõita tema arvates, aknast polevat midagi vaadata, ainult metsad. Mina naudin. Raudteerööpad mulle meeldivad ka, ja nendel kõndimine meeldib. Seletamatu tunne on see kui kõnnid mööda liipreid ja rööpad lihtsalt kaovad sirgelt kaugustesse. Pikka maad muidugi ei jaksa nii kõndida, jalad väsivad ära. Ja üksi ma ei julge, kõhe on. Nii et kui teil on vaja liipritel jalutamiseks kaaslast, siis ma võin tulla küll :D

Enjoy the silence

2008-08-03T22:12:00.002+03:00

Mind ei ole olemas.
Tahtejõudu on vaja. Ja julgust peab olema.
Võib-olla siis olen varsti jälle.
Vähemalt harjutan olemist.
See ei ole luuletus. Lihtsalt hakitud tekst.
Ebakindlus.
Õnnelik ja meeleheitel.

Puhkus vs laiskus

2008-07-01T23:02:00.001+03:00

Koorega keedetud värske kartul sulanud või ja soolaga. Magustoiduks mõned maasikad. See vist ongi suvi.

Vot selline tuju täna

2008-06-11T23:00:00.002+03:00

Sublimatsioon, unenäo mehhanismid, peeglifaas, iha, individuatsiooni-protsess, logotsentrism, binaarsed opositsioonid ja miljon muud asja kõik omavahel segi. Väga minulik.

Leivapoodide lõhn

2008-06-10T09:32:00.002+03:00

Kri jaoks ja eilse meenutuseks üks Kalev Kesküla luuletus, ainus, mis mul kodus oli :S

Sõnad öös rippumas
lugematuil tänavail
nimetuil seintel
külmades linnajagudes
huulilõhkuvad suudlused
filosoofilised meelisklused
hajuvate vaadete taustal
leivapoodide ja lõikelillede lõhnas
naisterahvaste kohustustes ja murelikkuses
meeste abituses ja tolerantsuses
kõikjal me sõnad
Ei ole teist aega
teist võimalust
kolmandat teed
vaatad tänavasilte
meenutad ja muigad
alustad otsast
sõnade suudluste lootustega
surmani

Käsk

2008-06-07T12:20:00.000+03:00

Täna õhtul kõik Rakverre punklaulupeole eks.

Mul on üks saladus - ma olen ühest neist...

2008-06-01T22:48:00.009+03:00

Tehke omad järeldused.

Koer - Väikeste linnade mehed (Teksti autor Aapo Ilves. Muusikaga koos mõjub igatahes üsna hästi, kahjuks ma netist seda kuskilt talutava kvaliteediga ei leidnud)

väikeste linnade mehed on lollakad
lakuvad viina ei kasvata kanepit
joove kui peas on siis mõni neist naljatab
oh oleks ma koolis käinud õppinud ametit

väikeste ...
väikeste linnade naised on lollakad
vahivad seepi neil nutt tuleb peale
peksavad keelt makaronidest kollakat
oh poleks ma läinud sellele seale ...

väikeste linnade lapsed on lollakad
kool vahetundidel täis on nende kära
siin on tore saab joosta ja hullata
kui suureks kasvan ei lähe siit ära ...

Hu? - Depressiivsed Eesti väikelinnad

Ja selle kinnituseks ka

üks artikkel

Nimekiri

2008-05-29T19:40:00.002+03:00

Mõned raamatud, mis on vahepeal loetud saanud, ehk on kunagi aega mõne sõnaga kirjutada ka. Ausalt öeldes ei kujuta enam ette, mis tähendab see, et seisad raamaturiiuli ees ja võtad sealt vabatahtlikult mõne raamatu lugemiseks. Mõne nädala pärast ehk õnnestub proovida.

Jaan Kross „Paigallend“
Ene Mihkelson „Katkuhaud“
Mati Unt „Öös on asju“
Tõnu Trubetsky „Pogo“ ja „Anarhia“
Kivisildniku kogutud luuletused
Triin Soomets „Soon“
Hasso Krull „Kaalud“
Andrus Kivirähk „Rehepapp“
Andrus Kivirähk „Õlle kõrvale“
Peeter Sauter „Indigo“
Peeter Sauter „Kogu moos“
Hiram „Mõru maik“
Kerttu Rakke „Kalevipoeg“
Kaur Kender „Iseseisvuspäev“
Mehis Heinsaar „Vanameeste näppaja“
Jan Kaus „Tema“
Anu Saluäär „Rändamisest ja väljarändamisest“
Friedebert Tuglase novellid
Peet Vallaku novellid
Arvo Valton „Kaheksa jaapanlannat“
Urmas Vadi mõned novellid
Tarmo Teder „Jutte kambrist“
Armin Kõomägi „Amatöör“
Pentti Saarikoski „On või ei ole. Euroopa serval“
Hesse „Demian“
Hoffmann „Uneliivamees“
Virginia Woolf „Oma tuba“
Roland Barthes „Tekstimõnu“
Umberto Eco „Lector in fabula“ – lugejast
Hans Georg Gadamer „Hermeneutika universaalsus“ mõned peatükid
Susan Sontag „Vaikuse esteetika“
Janek Kraavi „Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur“
Tohutul hulgal artikleid (vist peaaegu kõik asjalikud, mis eesti keeles saada), mis puudutavad näiteks Freudi, Jungi ja Lacani psühhoanalüüsi, feminismiteooriaid, hermeneutikat, retseptsiooniteooriaid ja pisut strukturalismist ka. Ja kindlasti midagi ununes.

Kukkusin näoli teravatele kividele

2008-05-26T17:27:00.002+03:00

Õnn peitub äärmiselt pisikestes asjades. Minu jaoks näiteks selles, et ma katkestasin just oma lugemismaratoni, sest eksam lükkub edasi. Jeee. Ma poleks elu sees tänase ööga seitset raamatut läbi suutnud lugeda ja kui ma pean eksamile minema nii, et ma lihtsalt enda laiskusest või lollusest olen jätnud midagi tegemata, siis on mul selline pabin sees, et kõik läheb untsu. Pingelangus vahelduseks. Peaks mingi nimekirja tegema vahepeal loetud raamatutest, sest neid on vist umbes kolmkümmend kogunenud, kuigi meelde ei jää nendest kiiruga loetud raamatutest vist midagi. Ma eriti ei salli kohustuslikku kirjandust. Aga ma ei mulise praegu rohkem, lähen mängin parem naabripoisi mullakastis (mhmh, kast on, aga kastis pole liiv, vaid muld).
Ma tean küll igasuguseid autorikaitseseaduseid jms, aga see Soometsa luuletus kummitab mind juba veebruarist saati

Sel kevadel olen ma eriti ilus
sest kukkusin näoli teravatele kividele
lasin tuulel lohutada ja äikesevihmal maha pesta
vere - ega kartnud ei valu ega surma saada
silmad jäid pähe äike lõi silmapiiril merre
meri lõi minusse
kaks korda kiiremini jooksen nyyd kaldal kivide vahel
nyyd tuleb mul tuulele järele anda

Iludus

2008-05-22T09:51:00.001+03:00

Kassid on väga lahedad ja armsad loomad, eriti veel siis kui nad niiviisi magavad :). Ärahellitatud jõmpsikas.

Pluralism

2008-05-19T17:39:00.004+03:00

Postmodernistlik depressioon. Kõike on liiga palju ja samas ei ole mitte midagi. Õudne. Linn ja müürid, mõned lõngused ka. Mina nende keskel ja ei oska mitte midagi peale hakata. K. ütles, et ma võtaksin rahulikult, samm sammu järel. Üritan. Õpin postmodernismi eksamiks. Vähemalt üritan. Kriis. Vist.

Peegel

2008-05-08T13:53:00.003+03:00

Lugesin millalgi Kivastiku novelle, tegelikult vist jutte või jutustusi, täpsemalt jutukogu „Homme“ ja novelli „Peegel“ kogust „Novellid armastusest“, ja üllatusin üsna positiivselt. Mina teadsin teda varem rohkem draamakirjanikuna. Ja üleüldse tean ma vähe novellikirjanikke ja üleüldse loen ma vähe novellikirjanikke, aga see selleks.

Kivastiku novellid või jutud jätavad autobiograafilise mulje. Võib-olla nad on ka autobiograafilised, nagunii kirjutavad kirjanikud ju tegelikult elu, mitte kirjandusteoseid, aga ma ei tea seda kindlalt väita. Näiteks novell „Peegel“, kus minategelane või jutustaja, või kõige parem oleks vist öelda fiktiivne autor, kirjutab jutustusi ja annab neid tädi Erikale lugeda – siit võib tõmmata selgeid paralleele Kivastiku endaga, kes andis oma jutte lugeda Õie Oravale, et saada Moskvasse kinokooli. Kivastiku sõnul oli Orav teda alguses pikalt saatnud ja öelnud, et see mida ta teeb, on täielik jama, aga tema kirjutas muudkui edasi. Ja õigesti tegi. Ka novellis ei saanud fiktiivne autor just kõige positiivsemaid arvustusi oma kirjutiste kohta „No mingi Faulkner sa ikka ei ole“ ütles talle tädi, kelle ta oma kirjatükke lugeda andis. Üsna selge autobiograafiline viide on ka novelli pealkiri ise „Peegel“, kuigi seda võib võtta ka lihtsalt elu peegelpildina ja veel saja muu asjana. Lacani peeglifaasist ma parem ei hakka üldse rääkima.

Võib-olla tunduvad Kivastiku jutud autobiograafilised ka selle tõttu, et ta tundub olevat läbi ja lõhki aus, see tundub olevat üks põhikategooria, millest ta kirjutades lähtub, ta justkui kirjutaks sellest, mida ta ise väga hästi teab ja tunneb, mida ta on ise näiteks oma lapsepõlves läbi elanud. Just läbi lapse silmade või tagasivaateliselt kirjutatud jutustused on minu arvates kõige õnnestunumad, tunduvad kõige siiramad. Selle pärast oli mõningane üllatus kui ta (fiktiivse autorina) „Peeglis“ Tuglase kallal võttis ja väitis, et ega ta ei taha mingit „Väikest Illimari“ kirjutada. Stiili poolest on nad tõesti Tuglasega täiesti vastandid mu meelest, kuigi Kivastik on saanud Tuglase novellipreemia. Tuglase lõpuni viimistletud stiili kõrval on Kivastik mõnusalt kerge ja ladusalt ning mõnuga loetav (see kergus ei ole halvustavalt mõeldud).

Kivastiku jutustused on väga naturalistlikud ja tema keele kohta ma ütleksin samamoodi, ilmselt selle pärast, et ta kasutab väga loomulikku keelt, jääb ka mulje, nagu keegi jutustaks oma lugu, mitte et ma loen mingit kõrget kunstilist teost . See ei ole jällegi halvustavalt mõeldud, vaid see on mu meelest ka omaette anne. Kui juba stiili peale jutt läks, siis mulle meeldis Kivastiku lausestus, väljapeetus ja lõpetatus, aga samal ajal jätab ta lausete vahele hingamisruumi. Minu jaoks näiteks Tuglas seda ei jätnud, ta oli kõik nii lõpuni mõelnud, et lugejal ei jää enam mõtlemisruumi, aga Kivastiku puhul jääb, mitte kõikides jutustustes, aga nt „Sügises“. Novellide ülesehituse kohta võiks vist öelda, et need on lõputa novellid. Samuti jätavad mõtlemiseks palju ruumi, kuigi võib-olla isegi liiga palju kohati ja jätavad pigem tühjuse tunde ning valguvad ebamääraselt laiali.

Kivastik on väga inimlik, teda huvitab inimene ja inimene huvitab teda tema lihtsuses, selles kõige lihtsamas eksisteerimisviisis, mida on ilmselt kõige raskem defineerida, sest see on nii iseenesest mõistetav.

Tema jutustused või novellid ongi läbi ja lõhki meie ümber kirjutatud, tegelased on justkui inimesed meie ümbert, kas siis samast ajast, kus me viibime, või meie minevikust, aga kõik on läbi ja lõhki siia konkreetsesse kohta nimega Eesti asetatavad. (nt „1979“)

Valle-Sten Maiste on minu arvates Mart Kivastiku jutustusi kõige paremini iseloomustanud – sentimentaalsed („Semm“), iroonilised („1979“) ja naturalistlikult valusad (kõik).

Piret Viires on jutustustekogu „Homme“ kohta öelnud, et selles raamatus on manifesteeritud mehelikkus ja põhihoovuseks on enese mehena teadvustamine (nt jutustuses „Semm“ teadvustab juba väike poiss kulunud stampe, et mehed ei nuta). Peamiseks murdepunktiks raamatus on iseotsustamise hetk, vastasjõu (nt vanemad) mahasurumine. „1979“ on siinkohal vast kõige parem näide – esimesed purjusolekud ja kahe kahekümnene vein, mis justkui oleks kohustuslikud igale mehehakatisele (jõnglasele peaks vist ütlema) ning loomulikult see, et rinnad oleksid täpselt „käe järgi“ ja tundmine, et aasta pärast teatakse juba kindlasti seda, mis tähendab, et rinnad on „käe järgi“. Mõlemad poisid, nii perekonna pailaps kui ka halb laps, astuvad vanemate keeldudest üle. Ja muidugi jutustus „Mehed“, mis minu arvates oli sellest valimikust üks kehvemaid, võib-olla mulle lihtsalt ei meeldinud sisu, aga see oli selline tüüpiline jõmlus ja jõmmide „meheks olemine“, mis väljendub ainult joomises ja peksmises ja tugev olemises. Kuigi selles novellis oli väga hästi välja joonitud kahte tüüpi purjus inimesed, ühed, kes lähevad iga väikese napsu peale kaklema ja teised, kes muutuvad tohutult sentimentaalseteks.

Naise vastu on Kivastikul justkui mingi vimm, mis võiks piltlikult alguse saada jutustusest „Semm“, kus ta ilmselt oma esimeses armastuses pettub ning edasi jutustusse „1979“, kus ühel jõmmil on naine ja lihtsalt selleks, et ta „rinnad on täpselt käe järgi“ ning lõpuks jõuab välja selle sama novelli emani, kelle pärusmaaks oleks justkui ainult see, et kell kuus hakkame sööma. Sellega joonistab Kivastik kaks sugupoolt üksteist vastanduma, aga see ei häiri. Jutustused on küll äärmiselt meestekesksed, aga hoolimata oma vimmast ta ei halvusta naisi, vähemalt mina ei tundunud ennast küll kuidagi puudutatuna.

Joonistamisest veel niipalju, et Kivastiku jutustused mõjuvad hästi piltidena, võib-olla hakkas mind segama teadmine, et ta on ka filme teinud ja kirjutas alguses jutte eesmärgiga filmikooli pääseda, aga mulle tunduvad need tekstid ka filmilikud ja pildilikud. Visuaalselt hästi selgelt välja joonistuvad, kirjeldab väga napilt, aga samas väga tabavalt igapäevast idülli. Üldinimlik, hästi mõjuvad napid laused ja napid jutustused lahtiste lõppudega, pehme huumor.

Meie vananeme, aga pildid ei vanane. Igatahes ei ole ükski teine autor suutnud 2,5 leheküljelise jutustusega mind nii emotsionaalsesse kaosesse viia, et ma ei suutnud peale nende lehekülgede lugemist vähemalt tund aega mitte midagi teha.

Aken

2008-04-30T09:03:00.000+03:00

Hommikul oli metskits akna taga. Maal on mõnus elada :)

Ma sain emaks :D

2008-04-17T14:17:00.004+03:00

Nii, peaaegu kuu aega on eelmisest postitusest möödas ja see kuu on läinud metsiku kiirusega. Kolimine on nüüd täies hoos, pühapäeval anname korteri võtmed ära ja hakkame uues kodus pesitsema. Kool on täiesti unarusse jäänud ja sellest on pisut kahju. Aga kiire on selle pärast ka, et ma sain vahepeal emaks :D. Öösel pean iga kahe tunni tagant ärkama, sest pisike Pallike muudkui näksib mind varbast või sikutab juukseid või mida iganes. Ma olen neli aastat kassi tahtnud ja lõpuks ometi sain ka :). Praegugi ta magab mul süles, sest ta keeldub üksi jääma :P. Ma nüüd pakin edasi.

Jälle teatrist

2008-03-23T19:43:00.001+02:00

Klassikalist või traditsioonilist teatrit oli vahelduseks väga hea vaadata. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4" jättis väga sügava mulje. Ma läksin teatrisse õnneks väikese umbusuga, et kas ma pean ikka 4,5 tundi vastu, aga etendus täitis selle aja nii ilusti ära, et sisseelamiseks ei olnud mingeid raskuseid, tüdimust ei tekkinud, oli ainult üksikuid stseene, mis ehk oleksid võinud lühemad olla, aga etenduse pikkus oli igati põhjendatud, sisutihedus säilis lõpuni.
Lugu sellest, kuidas naine ja mees üksteist väga armastavad, aga armastavad teineteisest mööda, kujutlus abielust on mõlema jaoks erinev, kujutlus inimestest ja elust üleüldiselt on täiesti erinevad.
Taaskord pean ma kiitma lavastajat, Nüganen on ikka paganama head tööd teinud. Etenduses oli kõik pisiasjadeni läbi mõeldud, väikeseid sümboleid tekitati kõikvõimalike vahenditega. Valgustus andis tohutult efekte, ma pole üheski etenduses kunagi sellist valguse mängu märganud, ometigi mõjus see tohutult loomulikult - kui lava muutus toaks, siis muutus ka valgustus äärmiselt hubaseks/tubaseks, metsas olles põlesid laval hoopis teised tuled ja valgus oli hoopis teine ja nii absoluutselt iga kohamuutusega, kõhedatel hetkedel saali täiesti pimedaks muutmine tekitas kõhedust küll.
Kolmnurkse lava ääretu hea kasutus ja täitmine tuleb ka ära mainida, stseenide ja asukohtade vahetus laval publiku silme all toimus tohutult loomulikult, rongipinkidest või trammipinkidest, mis liikusid rööbastel, said pargipingid või kodused diivanid ja nende liigutamine laval toimus muuseas ja loomulikult, krigina saatel - elu hammasrattad ja igavene teelolek. Kui ma ei eksi, siis sai see etendus ka mingi sellise auhinna, parim lava täitmine vms. See etendus on üleüldse tohutult auhindu saanud. Kes Linnateatri põrgulaval on etendusi vaatamas käinud, see teab kui tohutult raske saal see tegelikult on, raske just oma kuju ja soppide ja postide pärast. Aga sel korral oli see ikka tõpoolest väga hästi ära kasutatud. Huvitavalt kasutati ka rippuvaid nööre, mida ma alguses pidasin poomisnöörideks, aga tegelikult olid need trammi käetoed, veel kasutati neid lendamiseks lava ühest otsast teise.
Karinit mängiv Hele Kõre sai selle rolli eest parima naisnäitleja preemia. Ja tema rolli sisseelamine on tõesti hämmastav. Kuigi mul isiklikult tekkis Karini kui tegelaskuju suhtes lõpuks üsna suur põlgus, ma olin igat pidi Indreku poolel. Karinile oli väline sära liiga oluline, ta oli liiga impulsiivne. Ka Indrek Sammul tegi Indrekuna väga hea töö mu meelest, äärmiselt hästi välja joonistatud karakter, mis sest, et ta Karini varju jäi. Mehed enamasti esindavadki suhtes rahulikumat poolt, naised on hüsteerilised. Indrek oli inimlik, tohutult inimlik, väljakujunenud väärtushinnangutega.
Kahjuks Rain Simmulile Köögertali roll mu meelest eriti ei sobinud, ilmselt on see minu harjumus näha Simmulit rahulikes ja sügavates rollides, mitte priiskaja, pidutseja ja petturina. Sellest on ka juba kõrini, et Andres Raag mängib kogu aeg petturit, lipitsejat ja naistemeest (võib-olla ei mängi ka kogu aeg, aga mulle millegi pärast on selline mulje jäänud).
Muidugi ei saa mainimata jätta ka Tiinat, keda mängis Evelin Pang, vaoshoitud ja hästi välja joonistatud tegelaskuju.
Kui ma alguses ütlesin, et etendus oli armastusest, siis tegelikult oli see ka surmaihalusest, usust, inimese väiklusest, ükskõiksusest teineteise vastu, kasuhimust, naiste tugevusest ja nõrkusest, meeste tugevusest ja nõrkusest jne jne. Kõikehõlmav etendus, ühiskonda peegeldav, olenemata sellest, et Tammsaare kirjutas oma "Tõe ja õiguse" hoopis teistsugusel ajal, peegeldab see ka praegust hetke.

Pornograafia

2008-03-17T23:29:00.003+02:00

Selle asemel, et lugeda Jungi, Lacani, Gadameri, Hesset ja muid kohustuslikke tegelasi, haarasin ma hoopis riiulist 1988nda aasta Vikerkaare, mille ma alles hiljuti antikvariaadist koju vedasin, ja leidsin sealt laheda Arvi Siia luuletuse, mis on siialikult kirjeldav, aga vormiliselt natuke mittesiialik mu meelest:

Sul olid hulluseni ilusad jalad.
Nagu kaks prožektorijuga
sihtisid nad mu õlgade taha pimedusse,
kui sa selitasid
minu heleda impregneeritud mantli peal
pingpongilaual ühes tagahoovis.

Öö oli sirelitesoe
ja elatanud tuul
heietas sirelilehtedes: "Oh noorus, noorus..."

Aga sina olid ööst kirglikum.
Ning tähed pildistasid meid
nagu mingi prantsuse pikantsajakirja
erikorrespondendid.

Nad kinkisid meile mõlemale
ühe mälestusväärse foto,
mida me vanaduses
võib-olla nimetame pornograafiaks. (1963)

Arkaadia

2008-03-14T16:53:00.003+02:00

Mul on väike kirjutamistüdimus või kirjutamiskevadväsimus, aga kuna täna on emakeelepäev, siis peaks mõned emakeelsed sõnad ikka kirja panema. Astusin täna ühe pika sammu magistritöö kirjutamisele lähemale, julgesin lõpuks juhendajale oma mõtetest kirjutada ja sobrasin pisut materjalides. Mu enda arvates ei ole see eriti normaalne, et ma olen seitsme kuu jooksul juba neli korda teemat vahetanud, aga nüüd ehk jään endale kindlaks, kui just muid takistusi ei ilmne. Aga lugege parem Ristikivi luuletusi või Alliksaare vapustavaid sõnamänge. Luule on ju ikkagi see, kus keel kõige pingestatum ja kõige mõttetihedam on.

Karl Ristikivi

Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

Ei ole maad vanadele meestele

2008-03-09T18:30:00.002+02:00

Ma olen väga harv kinokülastaja ja üldse filmimaailmas orienteerumises täielik võhik. Õnneks on viimasel ajal minus pisut huvi tekitatud ja nii nägingi ära sel aastal parima filmi oscari võitnud filmi "No Country for Old Men". Tegemist siis vendade Coenite filmiga. Kuna ma tõesti vaatan äärmiselt harva filme, siis polnud ma ka nende varasema loominguga kursis, olin kinno minnes n-ö puhas leht. Väga hästi üles ehitatud film - jooksev ja lineaarne, rahulik, aga samas tohutult sündmusterohke. Ma ei oskagi seda lineaarset jooksvust kirjeldada, sündmused lihtsalt olid, oma loomulikkuses, ei olnud mingit ülespuhumist ja häirivat rõhutamist, kõik lihtsalt oli. Dialoogid olid aeglased ja vaiksed, aga samas kaasahaaravad. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis see film põhimõtteliselt dialoogidest koosneski, väga vähe oli rohkem inimesi korraga vestluses. Hämmastavad on selle filmi sujuv jooksmine ja vaiksed dialoogid selle pärast, et film oli tegelikult äärmiselt jõhker. Esimene film, kus nii palju verd näidati minu jaoks põhjendatult. Jõhker psühhopaadist tegelane, kes lasi maha kõik enda teele juhtunud inimesed (väikesed erandid tegelikult olid), oli äärmiselt sümpaatne tegelaskuju ja see hakkas lõpuks ennast lausa häirima. Ilmselt oli see taotluslik, tema hääletoon ja silmavaade ja olemus jätsid isegi kaastundliku mulje. Filmi süžee sobiks ideaalselt Hollywoodi mõttetusse märulisse, aga see film näitas jõhkrust ja actionit hoopis teisiti kui tüüpilised kassahitid. Soovitan. Maryuuna kirjeldab oma blogis filmi natuke põhjalikumalt, lugege sealt. Ja kuna tal on esimene mündiviskamise stseen lisatud, siis ma lisan teise - absurdne viis määramaks, kas lasta inimene maha või mitte.

Haned võlgu

2008-03-06T16:50:00.005+02:00

Teatrilabori etendus "Haned võlgu" ületas kõik sellele etendusele pandud ootused ja lootused. Tahtsin lihtsalt näha, mis etenduse Villu Tamme on kokku kirjutanud ja kuidas üks punkbänd kogu etenduse vältel laval mängib ja kuidas siis see etendus visuaalselt on võimalikult pungilikult sinna külge poogitud. Hästi oli hakkama saadud, lavastaja Jaanika Juhanson väärib igati kiitust. Etendus oli väga vonkrahlilik (võib-olla ka teatrilaborlik, seda ma ei oska kommenteerida). Mulle meeldivad piire kompavad etendused ja selle etenduse sisuks oligi piiride kompamine. Etendus kompas piire sellega, et näitlejad astusid vahepeal oma tegelaskujudest välja ja hakkasid lihtsalt rahvale n-ö südant puistama. Räägiti rahvaga, istuti esimeses reas istuvale ilusale onule sülle :P ja mängiti rahva hulgas (tüüpiline Von Krahl eks ole, aga sel korral Teatrilabor hoopis)
Kuna näitlejatel olid erinevad tegelaskujud mängida, siis nende muutumine oli väga hästi välja mängitud. Nimelt, sel ajal kui näitleja laval uue tegelaskuju jaoks riideid vahetas, laulis (vist laulis, kui seda saab laulmiseks nimetada :D) Villu Tamme umbes nii: "Nüüd see tegelane vahetab riideid, sest ta peab hakkama mängima hoopis teist tegelast" jne ja lõpuks ütles, et ta rohkem ei laula enam seda sama asja, sest nüüd peaks publik juba ise aru saama kui keegi riideid vahetab. Njah, see ei tundu kirjutatult üldse nii koomiline kui see kohapeal oli.
Kõige parem oli Johannes Veski kehastatud homoseksuaalne mees, kes laulis tohutult romantilise viisi ja häälega äärmiselt napakat ja ajuvaba laulu. Kõige parem oleks seda lugu võrrelda vist Orelipoisi "Minu pruudiga". Kogu publik oli naerust kõveras sel ajal igatahes.
Üldiselt puudutati ühiskonna probleempunkte - võõrast ja võõrust, homoseksuaalsust, poliitikuid, raha, pätte jne.
"Igavene armastus on nagu igavesti peeru sees elamine. Sa harjud sellega ära ja hais ei tapagi enam lõpuks".
Kust läheb piir tuntud ja tundmatu vahel? Kust läheb piir inimeste ja hanede vahel?
Üks väike lõik ka etendusest, mitte just kõige parem, aga pisut iseloomustab ikka:

Jähuu

2008-03-04T21:33:00.004+02:00

Jonathan Swift „Gulliveri reisid“

Ma olen elu jooksul seni pooleli jätnud kaks raamatut ja "Gulliveri reisid" oleks peaaegu jäänud kolmandaks. Tegelikult võib seda veel juhtuda, sest mul viimane peatükk ei ole päris läbi, aga ma katsun selle ikkagi lõpuni lugeda. See eelnev jutt ei tähenda muidugi, et raamat oleks halb - mõnusa alatooniga iroonia inimeste ja inimkonna pihta on autoril üsna hästi õnnestunud ja uued tsivilisatsioonid ja nende kirjeldused samuti- aga ma ei suuda lugeda raamatut, mis maalib mingite stereotüüpide järgi teatavaid inimeste iseloomujooni ja see nagu ongi kõik, mis seal raamatus inimesest üldse on. Mulle meeldivad pigem inimese sisereisid kui reisid mingitele kummalistele maadele. Aga raamatust üldisemalt:

Reisikirjelduste fiktiivne autor, minajutustaja, on mr Lemuel Gulliver. Raamat koosneb neljast reisikirjast, mida autor ise nimetab teekondadeks: 1) teekond Liliputimaale ehk kääbuste maale; 2) teekond hiiglaste maale Brobdingnagi; 3) teekond lendavale saarele Laputa ja 4) teekond tarkade hobuste hiihnhmide maale. Peatükkide ehk reisikirjelduste pealkirjastamine „teekonnaks“ võib aga olla eksitav, sest teekonnast kui sellisest tehakse juttu väga pealiskaudselt, põhirõhk on siiski võõra maa kirjeldusel ja kirjeldus ei ole teekonnast võõral maal, vaid pigem kohalolekust ja rahvaste kommete ning tavade jälgimisest.

On arvatud, et „Gulliveri reiside“ aluseks on Daniel Defoe „Robinson Crusoe“, mis ilmus seitse aastat enne „Gulliveri reise“. On leitud, et see oli mõeldud Defoe kangelase mere- ja saareseikluste paroodiaks. Gulliver satub tõepoolest avastatud maadele juhuse tahtel, just nagu Robinson Crusoe. Esimesele kahele maale satub ta läbi mereõnnetuste, kahe viimase puhul jätavad mereröövlid ta saatuse hooleks ja nii merel triivides või võõral maal ekseldes jõuab ta võõrastesse tsivilisatsioonidesse.

Muinasjutulised maailmad, kuhu minategelane satub, on hästi tsiviliseeritud ja asuvad n-ö päris maailmaga kõrvuti, aga n-ö päris inimesed ei tea nendest maailmadest midagi ja nemad ei tea midagi päris inimestest.

Esimeses osas satub Gulliver kääbuste ehk liliputtide maale, kus teda alguses tema tohutu suuruse ja jõu pärast kardetakse. Hommikul võõral saarel ärgates leiab ta ennast tuhandete peenikeste köite abil maa külge kinnitatult. Ta saavutab aga oma leebusega kiiresti kääbuste poolehoiu ning saab nende suure soosingu osaliseks. See osa on mõeldud selle aja Inglismaa paroodiaks. Swift ise oli enne "Gulliveri reiside" kirjutamist ühe partei satiirik, sest oli kombeks, et parteid üksteist leheveergudel tügasid. Trotsist selle vastu, et Swifti ei edutatud riigitööle, kirjutas ta sellest jagelemisest "Gulliveri reiside" esimese osa.

Hiiglaste maale Brobdingnagi sattudes on Gulliver tunduvalt kehvemas olukorras, sest peab kartma igat elusolendit, eriti rotte ja kasse. Sealsete maade elanike jaoks on Gulliver kõigest sõrmepikkune. Ta võidab elanike poolehoiu oma nutikuse ja intelligentsusega. Hiiglased juhinduvad oma käitumises praktilistest kaalutulustest, nad on töödarmastav rahvas, kellele on väga oluline rahu.

Nende kahe maa kirjeldusega näitab Gulliver hästi asjade suhtelisust, inimese tühisust liliputlaste näol ning samas nende monstrumlikkust hiiglaste näol. Kahte reisikirjeldust ühendab ka näiteks kammi kirjeldus. Kui liliputid leidsid Gulliveri taskust kammi, siis kirjeldasid nad seda kui mingit omamoodi masinat, millest ulatuvad välja kakskümmend vaia. Hiiglaste juures olles valmistas Gulliver ise endale kammi kuninga habemetüügastest. Need kaks osa raamatust on kõige populaarsemad, sest neid on peetud sobivateks nii lastele kui täiskasvanutele.

Lendav saar Laputa on teadussaar, mis on täpselt ringikujuline. Selle saare elanike ideed olid alati seoses joonte ja figuuridega. Kui nad näiteks midagi kirjeldasid, siis tegid nad seda alati geomeetria terminite abil. Tegelevad astronoomiaga. Swift pilkab siin teadust, millel pole aimugi oma olemasolu mõttest, ta kirjeldab saare elanikke nii: kuigi nad käsitsevad paberilehel osavasti joonlauda, pliiatsit ja sirklit, ometi pole ma iial näinud inimesi, kes igapäevases töös ja elus oleksid abitumad, kobavamad ja saamatumad või pikaldasema ning segasema taipamisega kõigis asjus, välja arvatud muusika ja matemaatika. Saare elanikud, eriti just sealne kõrgklass, on nii hajameelsed, et neil on vaja laksurit. Laksur on inimene, kes ühe asjandusega lööb oma isandale vastu suud või kõrva, vastavalt siis sellele, kas isand peaks rääkima või kuulama. Kui laksureid ei oleks, siis oleks saare elanikud pidevalt vaid oma mõtetes ja ei paneks teisi tähele. (hajameelsed proffessorid :D). Teadlaste pilkamine tuleb kõige paremini välja siis kui Gulliver külastab sealset teaduslikku seltsi, nt ühte teadlast kirjeldab ta nii: Ta nägu ja habe olid kahvatukollased, käed ja rõivad üleni roojaga rüvetatud. Tema ülesanne akadeemiasse tulekust saadik oli muuta inimese väljaheited toiduaineteks, lahustades sellest mitmesugused koostisosad, eemaldades sapist tuleneva värvi, välja aurutades haisu ja koorides vahukulbiga pealt sülje. Teaduslik selts võimaldas talle igal nädalal ühe, umbes Bristoli vaqadi suuruse anuma täie inimese rooja. Seda peatükki peetakse romaani kõige nõrgemaks.

Hiihnhmid on aga targad ja õilsad neljajalgsed. Nad elavad peaaegu ideaalses riigis, kus valitseb headus ja õiglus. Kõik võikski olla täiuslik, kui poleks hobuste orje jähuusid, vastikuid ja ainult oma tungide rahuldamisele andunud olendeid. Jähuud – need on inimesed. Gulliver on nende vaimsest ja moraalsest allakäigust nii masendatud, et ütleb tagasi pöördudes oma liigikaaslastest lahti ja tunneb end hästi ainult hobusetallis. Seda osa on kõige raskem reaalsena ette kujutada, sest on raske paigutada hobuseid kõrgemale inimestest – hobused, kes ehitavad maju, valmistavad nõusid, õmblevad jne.

Swift parodiseerib siin ka reisikirju. Ta korrutab pidevalt, et ta ei taha kirjutada sellist igavat reisikirja, nagu need tavaliselt on. Ja siis mingil hetkel kipub ta ikka seletama seda, kuidas purjekal on 20 erinevat purje ja mis tuule suunas mis laiuskraadil parasjagu milline puri heisati.

Swifti loodud erinevad tsivilisatsioonid ja ühiskonnakorraldused näitavad meile inimloomust koos võimuiha, upsakuse, fanatismi ja alatusega. Ta on suutnud väga hästi luua uusi maailmu, sealsete elanike ja maa kirjeldused on väga head, kõige õnnestunum on mu meelest esimene osa, teised jäävad pisut lahjaks ja ma ei suutnud neid ette kujutada. Teos on huvitav kindlasti neile, kes otsivad põnevat lugu ja juhtumisi, inimese hingeelus tuhnijale jääb see aga lahjaks.

Kaasteelised

2008-03-02T12:15:00.005+02:00

Juba mitu päeva mõtlen kirjutada kolmapäeva õhtust Kirjanike Maja musta laega saalis, kus esitleti Jaan Krossi "Kallid kaasteelised" teist osa. Kohale oli tulnud metsikult palju rahvast, aga ma ei hakka sellest üritusest enam midagi kirjutama, sest kõik vajaliku ütleb ära Rebekka Lotman

SIIN

Ma loodan, et Jaan Krossi poja Märten Krossi mälestused ilmuvad kunagi ka trükituna, huvitav oleks lugeda mälestusi lapseeast, kus ühele väiksele inimesehakatisele on näiteks mõistetamatu see, kuidas saab kellegi päris töö olla miski muu kui kirjutamine.

PS! Kui blogspot ei taha linki normaalselt näidata no siis ta lihtsalt ei näita, urr.

Kas sulle meeldib porno?

2008-02-29T17:28:00.002+02:00

Noormees ja neiu kohtuvad etenduse proovis. Või õigemini, nad ootavad proovi etendusele, mida tegelikult ei ole veel kirjutatud ja mida keegi ei oska lavastada. Etendus peaks rääkima pornost. Aega parajaks tehes nad arutlevad porno kahjulikkuse ja kasulikkuse üle, diskuteerivad, esitavad argumente ja jõuavad järeldustele. Selline on Vat Teatri keskkooliealistele noortele suunatud etendus "Kas sulle meeldib porno?". Väga hästi tehtud tükk ning näitlejad Tanel Saar ja Kaia Skoblov tegid suurepärast tööd.
Etendus toob tõepoolest välja porno negatiivsed ja positiivsed küljed, ühtemoodi arutletakse mõlemaid pooli ning sellega seletatakse noortele asju, mida koolis ei räägita ja mida paljud lapsevanemad ilmselt ei julge rääkida. Selgeid vastuseid etendus loomulikult ei anna, see eeldab pigem ise edasimõtlemist, oma seisukohtade kujundamist. Miks on nii, et kui mees naist petab, siis on ta lihtsalt siga ja selline ühekordne aps tuleb andeks anda, aga kui naine meest petab, siis on ta kohe automaatselt lits ja kuulub mahakandmisele? Kas porno vaatamine võib tekitada tunnet, et vägistamine on normaalne? Kui noor inimene tutvub pornoga enne vahekorras olemist (mida ta kõigi eelduste kohaselt teeb), siis kuidas peaks seks üldse õnnestuma, kui sellest ettekujutus on saadud ainult pornofilmidest, kus asi on tihti pigem perversne kui tõene? Sellised küsimused siis seal etenduses.
Jama on lihtsalt selles, et halba pornot on palju rohkem kui head ja ettekujutus pornost on kujunenud selle halva "üks ees, teine taga, kolmas suus" porno järgi. Näidend jõuabki lõpuks noormehe ülestunnistuseni, et porno ei lasknud tal noorena seksi nautida. Tütarlaps on jällegi kurb, et kaotas 15 aastaselt süütuse selle pärast, et arvas, et kui ta tahab, et teda armastataks, siis peab ta midagi vastu andma ja see midagi on tema keha.
Väga lahe etendus väga mõnusalt vaba õhkkonna ja suurepärase näitleja- ja lavastajatööga. Noortele kindlasti meeldib nii et kihutage kõik oma teismelised teatrisse.

Liiga inimlik

2008-02-27T23:23:00.003+02:00

Friedebert Tuglas 1936ndal aastal: On oluline, et raamatuid ei tehtaks, vaid et neid elataks!
Tuglase novellidest. Minu jaoks on Tukla novellid liiga lihvitud. Iga lause on nii lõpetatud, et seal taga ei saa enam midagi muud mõelda. Ja üleüldse ei oska ma lühijutte ja novelle lugeda. Mõni aeg tagasi ma ei osanud luuletusi (tegelikult luulekogusid) ka lugeda, aga kuidagi avastasin nende riiulis või lauanurgal lebamise võlu ja leidsin endale sobiva lugemisviisi. Novellide puhul pean veel otsima, järjest lugeda ei meeldi ja niisama tuju ajel ka riiulist ei haara. Igatahes, kui lihtsalt jääda skaalale meeldimine ja mittemeeldimine, siis Tuglase novellid mulle väga ei meeldi, ma loeksin algusest kolm lehekülge ja lõpust kolm lehekülge, sest need kipuvad tal kõige huvitavamad olema. "Kuldne rõngas" kõnetas mind kõige rohkem, huvitava ülesehitusega ja peaks karjääriinimestele südametunnistusele koputama (kuigi nad nagunii ei loe seda). See räägib tühja elatud elust, mälestustest ja inimelu ummikust. "Popi ja Huhuu" on tüüpilise autoritaarse ühiskonna kirjeldus, inimese alandlikkuse kujutus. "Maailma lõpus" kujutab naiste omandiiha ja kirgliku armastuse kohutavust. (Tema silmades polnud enam mingit armastust. Oli ainult emase armuheitmatus ja piinamishimu.) Mitte kunagi ei ole ükski inimene kellegi oma! Eelpoolmainitud kolm novelli jäid kõige paremini meelde. Lisan lõpetuseks mõned tsitaadid, mis ma novellidest välja noppisin.

"Maailma lõpus":
Nad olid lihtsalt targad - ühe erilise tarkusega, mida meie ei tunne. Nad näisid loodusega ühte sulavat ja nende teadvus näis looduse teadvus olevat. Ning sellepärast arvan, et nad ka loomi ja puid niisama hästi mõistsid kui mind.

Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed, rumalad, pahurad lapsed. Tõelised inimesed elavad kuskil mujal, noil kaugeil saaril.

Inimlik, liiga inimlik oli kõik mu ümber! Liiga piiratud, liiga mõistuslik...

"Kuldne rõngas":
Ta nägi musta risti ja selle all enese nime. Ta oli surnud.

Ta oli ainult enesele elanud, - ning see oli niisama palju, nagu poleks ta elanudki!

Kas peab und tingimata keegi nägema? Kas ei või uni iseenesest olemas olla, nagu on mõte raamatus olemas, kuna selle mõtleja juba ammu on põrmuks varisenud? Kas ei ela viirastused omaette elu, ilma et neid keegi näeks ja nende olemasolu aimaks? Paljas uni oli temagi! Ta oli ainult veel enese mälestus, ainult mõte iseenesest. Ta oli hiljaksjäänud unistus, kuna unistaja juba ammu kadunud.

Ta leidis enese jälle ülal surnuaia juures. Suured raudväravad olid kinni, kuid kaks santi istus värava ees: silmitu naine ja jalutu mees. Nad istusid liikumata, pead alla kummardatud, nagu surnud. Kuid kui Jürgens neist möödus, laskus jalutu kätele, kummardus pimeda kõrva juurde ja sosistas õudse häälega: "Too mees on surnud!"

Olematu elu

2008-02-26T17:42:00.004+02:00

Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist.
Mul oli juba kergelt häbi, et ma polnud Emil Tode "Piiririiki" lugenud. Nüüd olen. "Piiririik" on just selline kirjandusteos, mis räägib mittemillestki ja ometigi räägib väga paljust. Ma ei oska seda fenomeni seletada ja raamatutest, mis mulle meeldivad, ei oska ma tihti millegi pärast üldse rääkida. Sellest ka ei oska. (Hulk aega on vahepeal mööda läinud. Kas see lause ei kõla mõttetult? Kuhu mööda? Ja mis hulk?)"Piiririik" koosneb kirjadest, ausatest ülestunnistustest, justkui mittemillestki - iseendast, oma mälestustest. Lõpus mõrva ülestunnistamine on juba raamatu keskel aimatav ja ei üllata enam sugugi, aga tundub, et see ei peagi üllatama, kõik jookseb sujuvalt ja lineaarselt. Vanaema liin on huvitav. Homoseksuaalsuse teema 1993ndal aastal ilmunud teoses on üllatav, tänapäeva kontekstis küll enam mitte, aga 15 aastat tagasi Eesti ühiskonnas vast küll, eriti kui sellest nii avameelselt ja muuseas räägitakse. (Kuigi päike paistis mulle silma, nägin ma ometi, et Franz vaatab mind selle uduse ja alandliku pilguga, mida ma jälestan, ma ei talu, et mind armastatakse, see on nii alandav.) Mõnus raamat mälestuste mälestustest. (Näed, kui ma hakkan meelde tuletama, siis ma mäletan küll, ma mäletan liigagi palju!) Mis see piiririik on? See on maa, mida pole olemas - maa, mida kahest küljest piirab madal kivine meri ja kolmandast küljest suleb väljapääsu latakas järv ja neljandasse külge jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike.

Tead, mul on tunne, et ma raiskan olematut raha, täpselt samuti, kui ma elan olematut elu. Mu liigutused, mu elupäevad on vaid tõenäosed, aga ometi nad kestavad ja pangaautomaat ei tõrgu mulle raha andmast, ainult suriseb natuke aega, siis ilmub ta lõugade vahele saja- või kahesajafrangine. Ma tõmban selle sealt ära, enne kui ta ümber mõtleb, ja teen minekut nagu varas.
Tead, Angelo, kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.

Kõne on elumoment

2008-02-19T22:44:00.003+02:00

Täna ma sain lõpuks vist aru, millised kirjanikud mulle meeldivad. Mulle meeldivad kirjanikud, kes oskavad kirjutada mittemillestki. Ehk siis, mulle meeldivad kirjandusteosed, mis räägivad mittemillestki, aga ometigi räägivad. Mhmh, täpselt nii ongi.

Natuke kirjatükist, mis ikkagi räägib millestki:
Filoloogiks õppides puutusin ma keele eri aspektidega päris palju kokku. Nüüd pole ma enam ammu üldse keele peale mõelnud (arusaadav, et minus ei ole absoluutselt filoloogi soont), aga Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri "Hermeneutika ja kriitika" pani pisut mõtlema küll jälle. Ta ei ütle keele kohta küll midagi uut, mida ma varem poleks teadnud, aga ma olin unustanud, kui võimas on tegelikult keel, mida me räägime. Ja mitte ainult räägime, vaid olulisem ongi vast see, et me ka mõtleme selles keeles. Keel ongi Schleiermacheri järgi mõtte laad ja viis tegelik olla, sest mitte keegi ei saa mõtelda sõnadeta. Mõtlemine on sisemine kõnelemine. Ja lisaks sellele on iga inimene koht, kus antud keel end ühel eripärasel viisil kujundab. Igaüks meist on räägitava keele erivorm. Üksikisik saab mõelda vaid neid mõtteid, millised omavad tema keeles juba oma märgistusi.
On kaks lähenemispunkti, ühe puhul on keel vahend, mille kaudu või mille abil väljendab inimene oma mõtteid. Teisel puhul on keel see, mis tingib inimese mõtlemist - inimene on koht keele jaoks ja kõnelemine on keele enese ilmutamine. Ehk siis, nagu Andrus Tool järelsõnas ütleb: "Kõneleja suhe keelde on kahetine. Ühelt poolt on keele totaalsus tema jaoks etteantud suurus, mille reeglitele tuleb üksikul inimesel alistuda, et tema enda kõne oleks teistele arusaadav. Teiselt poolt on aga indiviid see koht, kus keel muutub, kus keelde tuleb midagi uut".
Mulle meeldib mõelda, et keel on midagi väga võimsat. Kõige alguses oli ju ka Sõna.
Tegelikult räägib Schleiermacher siiski ju hermeneutikast ehk tõlgendamisest, mitte keele spetsiifikast. Ja tema arvates on meie kui tõlgendajate ülesanne see, et kõigepealt peame me mõistma teost ja selle keelt sama hästi kui selle autor ning lõpuks paremini kui autor. Nii on ülesanne lõputu, sest see, mida me kõnemomendis näha tahame, on mineviku ja tuleviku lõpmatus. Ja selle pärast me muudkui loemegi kirjandust üle ja kirjutame uusi käsitlusi teostest ja lükkame vanu ümber jne jne. Lõpmatus on üks tore asi.

Tahaks naerda

2008-02-18T22:30:00.003+02:00

Igal teatril on oma funktsioon eksole. Ja kui ma lähen Komöödiateatrisse, siis ma lähen sinna tõesti selle eesmärgiga, et naerda, mingit esteetilist ja sügavamõttelist etendust ma ei ootagi. Aga kahjuks on etendusi, mis naerma ajaks, tohutult vähe. Igatahes, "Kuidas dresseerida meest" jäi lahjaks. Palmiste mängis hästi ja näitlejatööle ei ole ühtegi etteheidet, aga süžee oli lihtsalt lahja. Kohati ajas muigama, aga naerma küll mitte. Ja minu jaoks olid seal tohutud vasturääkivused. No näiteks, kui Jumal lõi mehe ja naise ning kui nad lõpuks paradiisist välja visati, siis ei muutunud nad ju äkitselt ahviks. Kahte teooriat niiviisi kokku panna ei ole võimalik. Paradiisis olid mees ja naine ning siis järsku elasid koopas ja käisid neljakäpukil? Kus on loogika?

Üks pilt

2008-02-16T21:03:00.003+02:00

Ühe uue kogemuse võrra jälle rikkam (või vaesem). See uus kogemus oli tegelikult täielik piin, laupäeval peale peaaegu magamata ööd kella üheksast viieni koolis olla on ikka päris paras katsumus. Ja pühapäev möödub samamoodi ja siis algab juba uus nädal. Ja üks õppejõud ei luba meil peale tänast enam muule mõelda kui oma magistritööle ehk peeretavatele lammastele ja pilvepiiril istuvale halli habemega vanamehele, keda pilvepiire üle kontrollides tegelikult seal ei istu.

Eilne õhtu oli tore :). Kõigepealt Vainola Unenäopüüdjatega Laagris ja siis Sõpruse Puiestee rokikohvikus. Unenäopüüdjate kavas oli pisut toorust tunda, poldud ammu ju esinetud ka ja kuna selle tõttu polnud ammu kuulnud ka, siis oli ikkagi supper. See lugu, mis sai vähemalt tol õhtul endale nimeks "Pojengid" tundus midagi väga head. Kui ma ei eksi, siis seda mängiti ka Keldriga, aga siis see nii positiivseid emotsioone ei tekitanud. Ja "Taksosõit" oli muidugi täielik üllatus, eriti veel siis, kui seda sai ühe õhtu jooksul kaks korda kahes erinevas variandis kuulda. Ja "Oota mind ära" kontserdi varianti võiksin ma vist sadu kordi järjest kuulata. Ja "Validool" on kontsertidel küll hitiks saanud, vähemalt inimeste kepslemisi jälgides. Ja üleüldises plaanis oli kõik lihtsalt ilus ja hea. Ja kuulake "Akna Juulit", mille mõlemad variandid on priimad :) Ja ma lähen nüüd magama, sest ma ei oska isegi enam teha lauseid, mis ei hakkaks sõnaga ja.

Ego(ist)

2008-02-15T18:35:00.003+02:00

Lugesin nüüd Kadri Kõusaare teise romaani ka läbi (kui romaanide ilmumisaega arvestada, siis tegelikult lugesin nüüd esimest). Ja kuna need romaanid istuvad mul peas millegi pärast kõrvuti, ei taha üldse üksteisest lahti lasta, siis ma muudkui otsin nende kahe vahel seoseid ja see rikkus vist seekordse lugemise pisut ära. Igatahes, "Egos" on Kõusaar keeleliselt parem, tema keelemängud on nauditavad ja väga õigel kohal, erinevate kultuurikontekstide tundmine on ka priima. Kuna ma lugesin "Vaba tõsu" enne, siis tunnen ma "Ego" vastu pisikest vimma selle pärast, et see mingites läbivates liinides matkib "Vaba tõusu". Kuigi tegelikult on ju vastupidi. Kolmandat teost ma enam sellistel teemadel lugeda ei jaksaks - keskklassi tüdruk, armuke, rikas mees, surm jms. Romaani kirjutamise kujutamine romaanis endas on Kõusaarel tegelikult hästi õnnestunud "Egos", eriti meeldis mulle see, kuidas ta pikkis vahele repliike a`la popkriitik ütleks siin nii ja teie näete seda nii jne. Pikaks venis, lõpp oleks pidanud tulema palju varem, sest järsud hüpped ühtedelt tegelastelt teistele viskasid lõpuks üle. "Vaba tõus" meeldis mulle rohkem, kuigi mingi sisetunne ütleb, et kui ma oleksin "Ego" esimesena lugenud, siis oleks jällegi see parem tundunud.

Teine tasand ehk

2008-02-14T10:20:00.002+02:00

Ma hakkan lihtsalt keskelt pihta, ilma pikema sissejuhatuseta ja ilma selgitusteta. Kirjandusse süvenemine nõuab vastavat elutunnetust. Ma praegu ei mäleta, kas see oli Dilthey, kes ütles, et inimese hingel on erinevad tasandid ja et elu saab väga õnnelikult ära elatud ka ainult esimesel tasandil, sügavamale jõudmata, aga siis me ei tunneta seda päris ELU. Kõige viimasele tasandile jõuavad vist filosoofid, ma arvan. Enamasti ongi vist õnnelikumad need, kes sügavamale ei vaata või ei näe. Eesti kirjandusest tuleb kohe meelde Karl Ristikivi, kes üritas kindlasti jõuda inimhinge kõige viimasele tasandile ning ei teinud endale mingeid järeleandmiseid. See ei tähenda seda, et ta oleks kirjutanud ainult õnnetutest asjadest, ta kirjutas nii, nagu asjad on. Seda ei mõista need, kes esimesele tasandile jäävad. Kirjandus nõuab tohutut süvenemist, nõuab tungimist elu pealiskihist pisut kaugemale. Milan Kundera on öelnud kuidagi nii, et hea romaan peab olema autorist targem. Heade romaanidega enamasti nii vast ongi, ega muidu ei kirjutataks kirjandusteostest kirjandusteoseid. Esimese tasandi inimesed märkavad kirjanduses ka ainult esimest tasandit. Seks, intriigid ja raha ei ole ju kõige tähtsamad (või on?). On olemas isegi esimese tasandi kirjandusteadlased, neile on kõige tähtsamad seks ja intriigid. Selle pärast ma lihtsalt ei mõistagi, et kuidas nende esimese tasandi inimeste ego küll nii suur on.
Otsida, otsida ja otsida, mis sest, et mitte kunagi ei leia.

Väike teatrikokkuvõte

2008-02-12T13:00:00.002+02:00

"Kaev" Linnateatris. Oli üks lugu, mis ilmselt meelde ei jää. Keskpärane, ei midagi uut, ei midagi üllatavat. See muidugi ei tähenda, et etenduse üldmulje halb oleks olnud, sugugi mitte. Mulle meeldis see, kuidas üks noor naine kaks põikpäiset meest paika pani. Meestel on naisteta võimatu hakkama saada ja vastupidi ilmselt ka.

“Eksituste komöödia” Linnateatris. Taaskord tudengid, aga mitte lavastajad, vaid näitlejad. Seda ma läksingi vaatama pigem huvist, et millised näitlejahakatised nüüd lavakast välja paisatakse, mitte huvist etenduse enda vastu. Häid näitlejaid tuleb sellest lennust kindlasti, mõned näod olid juba varasemast ajast tuttavad ja mõned uud jäid eredalt meelde. Suurem osa neist olid muidugi alles üsna lapselikud, tuleb mõned aastad veel oodata ilmselt enne kui neid mõnes suuremas rollis näha saab.

“Harmoonia” Von Krahlis. Üsna ekstreemne. Etenduse esimese osa karjumine - mis väljendas infoühiskonna müra, seda tohutut saasta, mida me kõik enda sisse iga päev imeme - läks pisut liiale. Ja üleüldse oli esimene osa juba rohkem perfomance kui teatrietendus. Etendusel vaheaega ei olnud, vaheaega ka mängiti, st seda, et näitlejad ise jagasid viina ja hapukurgivõileibu ning meelitasid suurema osa publikust lavale, kes etenduse teiseks pooleks ka sinna jäid. Paljakskiskumisest ma eriti aru ei saanud, et milleks seda peab kogu aeg tegema. Viljakusjumala õidepuhkenud meheau oli muidugi üsna uhke :D, aga mis ülejäänute mõte oli? Mulle meeldis etenduse interdistsiplinaarsus. Seinale näidatud videod mõjusid üsna hästi, kes etendust jälgida ei viitsinud, see võis nendesse süveneda, need andsid üldpildile tohutult juurde (nt prostituudid ja sõjakatastroofid). Laulu ja tantsu oli muidugi ka. Mitte midagi uut selle etendusega publikule ei öeldud, aga öeldi uutmoodi, uues vormis ja esituses (Y). Mõtte võtab vast kõige paremini kokku etenduse viimane lause, mis kõlas umbes nii: Kui Ansip meid viie rikkaima riigi hulka viib, siis kuidas me sealt tagasi saame?

Meeste mõistus?

2008-02-12T11:14:00.000+02:00

Mu kallis mees oskab mind aeg-ajalt üllatada väga vaimustavate mõtetega, mis nt hoiaks kokku tohutult palju raha, inimressurssi ja mida kõik veel. Kui ma talle ükspäev oma saabaste peaaegu olematuks käidud kontsaplekke näitasin, siis ütles ta nagu muuseas: "Kui sa kikivarvukil käiksid, siis kontsaplekid ei kuluks üldse ju." Kas see ongi see loogika, mida naistel ei ole???

Marie Under 125

2008-02-10T18:32:00.000+02:00

Võin nüüd julgelt öelda, et olen lugenud läbi suurema osa (umb 500 luuletust) Marie Underi loomingust. Ja mis ma ikka oskan öelda, millegi pärast meeldivad mulle ikkagi mehed rohkem... Aga väike kokkuvõte neile, kes alles mõtlevad Underi luulega tutvust teha. 27. märtsil möödub Underi sünnist 125 aastat.

Rõõm ja mure, valgus ja vari Marie Underi loomingus

Marie Underi loominguga tutvust tehes võib esimeste luuletuste ja kogude põhjal jääda luuletajast mulje kui õnne, rõõmu ja ekstaasi kujutajast. Alguseaja õnnejoovastusest tulvil luule märkab siiski ka rõõmu vastandust. Ka kõige õnnelikumat hetke piiravad tegelikult varjud. Ajaloo sündmustest mõjutatud ajaluule on tulvil muret oleva ja saabuva pärast, kuid see ei tegele tavaliste päevaprobleemidega, vaid pigem ikka inimese hingeeluga. Üle inimeste elude laiuvad varjud, kuid varjude tagant immitseb vaikselt valgust, lootust, mis inimese eksistentsiaalseid probleeme lahkavas luules saab küsimuseks inimese olemise üle. Tulvil kõiksuseotsinguid üritab luuletaja tajuda inimese pärisosa kõiksuses. Paratamatu on inimese ja elu kaksikjaotus, inimese vari kahestab teda. Rõõm ja mure, valgus ja vari käivad Marie Underi loomingus käsikäes.

Oma rõõmu leiab Under peamiselt loodusest. „Eelõitsengu“ tundeid on kirjeldatud läbi nelja aastaaja, kuid tunnetuselt kõige õnnestunumad on kevadekirjeldused. Tema noorusaja luule ongi justkui kevad, mis sillerdab ootusärevalt ärkamise ja taassünni eel ning õnnest joovastuses olles pillub kirkaid värve ja poetiseerib kõike looduslikku. Õnnemotiiv on siin põimitud kevadisesse hardusesse:

Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest. („Kevad“1)

„Sonettides“ on luuletaja juba pisut küpsenud ja pelgalt lihtsast rõõmust on saanud õnnelik olemise ja armastamise kujutamine.

Esimeste kogude impressionistlikud luuletused jäävad silma rohkete hüüatuste poolest, ekspressionismiga muutuvad hüüatused paatoslikeks. Enamasti on need ekstaasi täis rõõmuhõisked:

Ah! toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd! („Ekstaas“)

Kogudes „Verivalla“ ja „Pärisosa“ muutuvad hüüatused retoorilisteks küsimusteks, mis nõuavad seletust ja protesteerivad õuduste vastu. Luuletaja on jõudnud teadmisele inimhinge kahesusest, ta ei ole enesega ja ümbritsevaga rahul. Mure valitseb rõõmu üle, luuletaja tahab tunnetada tõde, mis jääb alatiseks kättesaamatuks. Läbi süngete varjude valdab teda õnneigatsus, valguseigatsus ja otsingud, kuid kui nooruslüürikas kujutas luuletaja inimese õigust olla õnnelik, siis kogus „Verivalla“ on õigus muutunud kahtlemiseks, mureks ja küsimuseks, et kas inimesel (luuletajal endal) on õigus olla õnnelik, kui ümberringi on verine sõda ja kannatused:

Kui imelik: ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua:
ei ole enam seda ega teist mu noortest tuttavatest, kelle peo
nii tugevasti hoidis elu saua.
Ja mina tohin elada! Mis eest?! („Ma elan“)

Underlike antiteeside heaks väljenduseks on luuletsükkel „A rebours“, kus kannatus, mure ja rõõm käivad käsikäes: Ma rüüpan rõõmu, ent miski minus, see kipub kannatama nõnda.

Varem Underile väga omane loodusteema on „Pärisosas“ peaaegu kadunud, ainsaks looduspildiks selles kogus on „Talvine päike“, kus on kujutatud inimest osakesena suurest loodusest ja võrdsena talvise päikesega. Luuletus kirjeldab sünget talve, kus päevad on kui kitsad pimedad augud, kus muresse murdunud meeled, mis päikesevalguse tulekuga sütitavad rinnas unustatud õnne.

Kahes järgmises luulekogus, „Hääl varjust“ ja „Rõõm ühest ilusast päevast“, jõuab Marie Under kõige lähemale elu paratamatule antiteesile – valgus ja pimedus (vari) ning mure ja rõõm. Juba nende kahe paralleelselt kirjutatud kogu pealkirjad viitavad sisude erinevusele – elu varjupoolele ja rõõmule. Ka kõige õnnelikumat elu saadab surma vari, bioloogiline paratamatus, mille kõige paremaks tunnetuseks on luuletus „Varjumees“, kus surm on luuletaja jaoks oma, kuid olenemata sellest siiski ka võõraim võõras. „Hääl varjust“ peegeldabki inimese elu ja olemise varjukülgi ning kontvõõrast muret:

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure ja teen su õnnetuks. („Kontvõõras“)

„Rõõm ühest ilusast päevast“ saab vastanduseks eelmisele kogule, see on justkui hääl valgusest. Luuletaja tunneb siin juba elu vastandlikkust, rõõmu ja mure ning valguse ja varju paratamatut koos eksisteerimist, kuid selle taustale ilmub kõiksusetunnetus. Kui eelmises kogus tunnetas luuletaja surma paratamatust, kuid võttis seda kui midagi lõplikku, mille kaudu elust ja selle vaevadest pääseda („Enesetapja“, „Äraminejad“), siis siin tunnetab ta elu ja looduse ringkäiku, surmale järgneb uus sünd ja uus suremine ning jälle taassünd. Õnneigatsus on inimesele omane, kuid ta mõistab ka rõõmu ja mure paratamatut omavahelist seost. Surm on vaid ühest olemisest teise minek, mitte tingimata suur õnnetus, vaid pigem uus võimalus leida oma õnn või siis katsumuste läbi elu tunnetada ja suuremaks saada. Seda kirjeldab Under endale omaselt läbi looduse:

Nõnda tõusta maa alt, mullast, nagu meistki igaüks,
täita oma lennuiha: üles! küsimata miks.
/---/
Ning ei mingit hirmu tunda: nagu mäng see lehtipild –
suremine neile ainult uue olemise sild. („Raismik. Mets“)

Rõõmu ja mure, valguse ja varju kooseksisteerimist ja vastandust peegeldavadki kõige paremini kogud „Hääl varjust“ ja „Rõõm ühest ilusast päevast“. Hilisemas luules saab mure rõõmust võitu. Luuletaja vaatab aina enam inimese siseellu, juurdleb inimeksistentsi ja olemise üle. Paguluses kirjutatud tekstides on domineerivad mälestused ja kodumaaigatsus. Tunnetuslikult jääb Marie Under kuni loometee lõpuni õnne igatsevaks luuletajaks. Noorusaja õnnejoovastused, mis küpsemaks saades asendusid rõõmu ja mure kaksikvendluse tajumisega on hilises eas saanud leppimiseks maise elu lõpuga, mille tagant aga peegeldub uus algus, kuid lõpetades Marie Underi enda sõnadega...

On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumisuhke.

On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmata laulud –
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm

selle südame laulmata laulud!

Nälg ja emotsioonid

2008-02-05T19:38:00.000+02:00

Lugesin eelmisel nädalal läbi Knut Hamsuni "Nälja". Lugesin on vist isegi vale sõna, ma elasin selle endast läbi, elasin sinna sisse ja sealt välja. Mu meelest on "Nälg" tõeline meistriteos. Kui juba lugema hakata, siis on seda peaaegu võimatu käest panna, see haarab ja haavab. Ma hindan kirjandusteose puhul kõige rohkem seda, et ta tekitaks emotsioone. Mõni kirjanik kirjutab lihtsalt lugu ja loed seda nagu anekdooti või päevakirjeldust, aga erilisi emotsioone ei teki. "Nälg" ongi üks suur emotsioon, emotsioonide sasipundar. Kurbus, rõõm, lootus, lootuse hävimine, armastus, viha, enesehaletsus, kurbus, kurbus, kurbus, lootus... Ma oleksin tahtnud nutta ja jalgadega vastu maad trampida ja samal ajal õnnelik olla. Ma hakkasin seda lugema tegelikult üsna suure umbusuga, sest ma ei uskunud, et keegi suudab nii pikalt kirjutada näljast nii, et see lõpuni kaasahaarav oleks. Ja üldse ei uskunud ma, et ta suudab haarata inimest, kes ei ole pidanud kunagi nälga tundma. Tegelikult oleks see veelgi võinud kesta. Meeletus näljas ja vaesuses virelev noormees vastiku suurlinna võõruses ja ükskõiksuses. Peast langevad juuksed ja mõistuse kadumine tekitasid tohutut kõhedust. Artiklite avaldamise katsed ja nende nurjumised tekitasid kaastunnet. Raha leidmised rõõmustasid. Raha ära andmised vihastasid. Ma ei ole ammu midagi nii head ja nii hinge pugevat lugenud.

KEVADsemester

2008-02-04T18:38:00.000+02:00

Porisele sügissemestrile võib nüüd punkti panna ja ilusa KEVADsemestri alustatuks kuulutada. Tegelikult see sügissemester nii kole ei olnudki. Oma blogi sirvides panin tähele, et bakalaureuses ma pidevalt kirusin igasuguste kooliasjade pärast, aga nüüd magistris peaaegu et mitte. Mis on ka üsna loogiline, sest ma õpin nüüd TÄPSELT seda asja, mida ma tahan ja mis huvi pakub. Kõik oli eelmisel semestril põnev, aga bakalaureusega võrreldes ka metsikult (loe METSIKULT!!!) raskem (tegelikult ei ole raske vist päris õige sõna, mahukam ja iseseisvat tööd ja uurimist nõudev pigem). Kuigi mul on väga keeruline nt lähedastele selgeks teha, et koolis on jubedalt raske, sest ma suutsin eksamid nii hästi ära teha, et ma ise ka ei usu, et need on minu hinded. See oli lihtsalt juhuste ja õnne kokkulangemine ma arvan. Ja üleüldse olen ma arvamusel, et hinded ei näita mitte midagi tegelikult, sest nt esseede hindamine ei saa kuidagi olla täiesti objektiivne.
KEVADsemester tõotab tulla veel raskem, ained on tohutult teoreetilised ja metsikult lugemist on ka (üsna loogiline arvestades seda, et erialaks on kirjandusteadus eksole). Õppejõud ise ka hirmutavad, et me võimalikult vähe aineid võtaksime, aga mul on hoopis 2 ainet rohkem kui eelmisel poolaastal :S. Lisaks sellele on mulle veel pakutud esinemisvõimalust kahel konverentsil, millest ühe ma ilmselt ütlen ära, sest kuu ajaga midagi teaduslikku ilmselt kokku ei kirjuta. Ja üleüldse olen ma väga halb esineja, aga kogemusi on ju kuskilt vaja ja sidudes teise konverentsiteema oma magistritööga, siis võtsin teise pakkumise vastu (kuigi selle pisasja peaks vist ära mainima, et magistritöö teemat mul tegelikult veel pole :S). Ja sellele magistritööle, mis ideepoolest peaks juba valmima, aga aju on muudest ainetestki nagu tühjakspigistatud sidrun, on juba 3 potentsiaalset juhendajat, kes kõik on ennast välja pakkunud, aga kõik seisab minu ideevaeguse taga.
Igatahes olen väga rahul oma erialavalikuga, aga agasid on palju, aga nendest ei viitsi kirjutada. Niigi pikalt juba kirjutanud täna. Tegelikult on igasugune kirjutamine soiku jäänud - blogi kirjutamine, isiklikud kirjavahetused ja ilukirjanduslik kirjutamine - lihtsalt detsembri ja jaanuari jooksul oli nii palju esseede ja analüüside kirjutamist, et peale nende ei tahtnud enam klaviatuuri katsudagi.

KEVADsemestri loengud:
Erikursus hermeneutikast ja retseptsiooniteooriast (Ave Mattheus)
Tänapäeva eesti kirjandus (Piret Viires)
Teoreetiline seminar I (Ave Mattheus)
Erikursus maailmakirjandusest (Ave Mattheus)
Kirjandusteose analüüs (Toomas Liiv ja Anneli Mihkelev)
Erikursus proosast (Jaanus Vaiksoo)
Erikursus modernsusest ja postmodernsusest (Piret Viires)
Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid (Martin Ehala)
Diskursuseanalüüs (Katrin Aava)

Rotiplika

2008-01-30T09:16:00.000+02:00

"Maailma võiks valitseda 23-aastased inimesed," ütles Lev. "23-aastaselt on aju tippvormis. Õpitu on värskelt sees ja meeles, ideaalid pole veel maha põlenud, samas on aga saadud esimesed vitsad." (K. Kõusaar "Vaba tõus")

Sinule kes sa oled sealmaal
Doris Kareva

Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.

Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.

Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.

Anton Hansen Tammsaarel on ka täna sünnipäev, 130.

Lõpu algus või lõppev algus?

2008-01-17T01:41:00.001+02:00

Kui sa vahest kahtled, kas oled alles alguse alguses või juba lõpu alguses või alles kuskil keskpaigas, aga kahtled, sest sa ei tea täpselt nende abstraktsete asjade piire, siis Aristoteles aitab sind:
Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine.

Kirjanduslik hommikupoolik

2008-01-11T23:35:00.000+02:00

On kaks võimalust: 1)ma räägin inimesed surnuks; 2)ma olen täiesti vait. Enamasti realiseerub minu puhul ikkagi see teine variant. Täna ka. Ja mitte et ma ei oskaks midagi öelda, ma lihtsalt ei leidnud midagi sobivat, mida öelda. Miks rääkida sellest, mida kõik nagunii teavad või mida mõni teab veel paremini. Ma ei ole vahelerääkija, ma parem kuulan, mis iseenesest on hea, aga mitte alati ja igas olukorras. Ma võiksin hea meelega rääkida siis, kui ma tean, et ma ütlen midagi uut kellegi jaoks või kui ma tunnen midagi/kedagi natuke põhjalikumalt kui see, et oli lihtsalt üks mees/naine. Jah, mõningatel juhtudel ma isegi naudin rääkimist, isegi kui mind kuulavad inimesed (mitte inimene), aga seda juhtub harva. Ja tegelikult erilist vahet ei ole kah sellel kõigel, sest nagunii on mu teine nimi juba Arvi Siig. Tegelikult oli täna lihtsalt toredalt kummaline kirjanduslik hommikupoolik küünlavalgel TLÜ eesti kirjanduse .... ei teagi kuidas seda kohta nimetada, endises õppetoolis ehk.

Rumalus kuubis

2008-01-11T00:39:00.000+02:00

Mõnikord ma imetlen, aga hetkel vihkan, oma võimet stoilise rahuga lihtsalt päevade viisi tegeleda asjadega, millega tegelikult ei peaks ja siis alles viimasel õhtul (tegelikult peaks vist ütlema ööl) enne eksamit minna nii närvi, sest teadmised on nullilähedased ja uni on tappev. Ma olen parandamatult viimase hetke tüüp. Ma oleksin Unematile ääretult tänulik, kui ta teeks mulle unes lühiülevaate 1940 - 1970 eesti luulest. Tänan tähelepanu eest. Raamat padja alla ja homme eksamile (kui ikka julgen minna), urrrr.

Puudel õitsevad leevikesed

2008-01-08T17:09:00.000+02:00

Sess on. Füüsilise puhkuse ja vaimse väsimuse periood. Praegu otsin vastust küsimusele mis on luule?, täiesti absurdne küsimus tegelikult ja ma arvan, et tegelikult ei tea seda mitte keegi, sest neid teadmisi on nii paganama lihtne ümber lükata. Nagu Jaan Kaplinskigi ütleb: öelda igaveseks, kus asub joon, mis eristab luulet kõigest muust, on loll tegu isegi kirjandusteadlase poolt.

1960ndatel oli kõik juba nii nagu praegu:

Puudel õitsevad leevikesed
Paul-Eerik Rummo

Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.

puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää

Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkede-vaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.

puudel õitsesid leevikesed
aknaklaasidel jää

Traditsiooniline kokkuvõte

2008-01-06T17:36:00.000+02:00

Aastal 2007
lõpetasin ülikooli
astusin magistriõppesse
alustasime päris oma kodu ehitust

Need eelnevad on vast kõige pöördelisemad sündmused eelmisest aastast.

Lühikokkuvõte teatrist, muusikast, kirjandusest ja filmidest (suvalises järjekorras):

Meeldejäävaimad teatrielamused:
Tallinna Linnateater: "Eesti teatri laulud", "Meeletu", "Isad ja pojad"
NO99: "GEP", "Nafta"
Von Krahl: "Jänese aasta", "Kajakas"
Vat Teater: "Meeste varjupaik"

Meeldejäävaimad muusikaelamused: Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" ja Dave Gahani "Hourglass" on muidugi eelmise aasta parimad. Välismaiseid albumeid ilmus eelmisel aastal tohutult, need jätan praegu mainimata. Eestimaistest jäid positiivsetena meelde veel Ans. Andur "Topeltvikerkaar"; Under Marié "Step Into Light" (kuigi see koosneb peamiselt varasematest lugudest), Vaiko Eplik ja Eliit "2"; Mr. Lawrence "19 | 90-99" (kuigi see koosneb ka väga vanadest lugudest). Kummaline, aga rohkem ei tulegi praegu midagi üllatavat meelde. Aasta lõpus ilmunud Dahlingu ja Raadio Maria esimesed albumid tunduvad ka huvitavad, aga nendeni ei ole ma veel jõudnud.
Kontsertidest on meelde jäänud Sõpruse Puiestee, Raadio Maria, Under Marié, Placebo, Shelton San, Kosmikud, Ans. Andur, Allan Vainola, HND, Rannap ja Taavi, Maarja ja Rain Simmul.

Meeldejäävaimad kirjanduselamused:
Virginia Woolf "Proua Dalloway", Toni Morrison "Armas, Faulkner "Hälin ja raev", Jack Kerouac "Teel", Vladimir Nabokov "Lolita", Jaan Kaplinski "Seesama jõgi", Kadri Kõusaar "Vaba tõus", Kangro ja Ristikivi "Kirjad romaanist", Karl Ristikivi "Rohtaed", Arvi Siig "Neoon kangialuste kohal".

Meeldejäävaimad kinoelamused:
Ma olin eelmisel aastal väga kehv kinokülastaja. Heade filmidena jäid meelde "Paabel", "Laulev revolutsioon", "Sügisball" ja "Breakout".

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne

2007-12-31T12:47:00.000+02:00

Käisin eile Maarja ja Rain Simmuli kontserdil Keilas. Ilus, võimas, armas. Rain Simmul on üks mu lemmiknäitlejatest ja tema hääl on sobilik just täpselt sellise jutustava laadi jaoks, tekitab sooja ja turvalise tunde. Ja Maarja on lives alati fantastiline, külmavärinad jooksid kogu aeg mööda selga :) Natuke tobe oli see, et kirik oli nii täis müüdud, et istuma ei mahtunud, oleks olnud ükskõik, aga mitte midagi ei näinud ka ja päris mitu inimest minestasid, sest pidid püsti seisma ja suur rahvamass hingas kõik õhu ära. Aga kuna kontsert oli iseenesest väga hea, siis annan selle pisut halva korralduse andeks.

Tegelikult on Maarjal tohutult ilus lugu siin - http://youtube.com/watch?v=0hbA03OslVY - aga seda ei lase siia panna millegi pärast.
Ärkasin ja sadas lund,
jäälilled mu akna peal,
nad mulle öelda ei tea,
kas ja millal näen sind taas.

Sajab lund
ei varja torm,
kui näen sust und,
veel raskem on.
Täna sajab lund,
ei aita see,
kui näen sust und,
on raskem veel.

Ilusat aastalõppu ja uue algust teile. Ma loodan, et uus aasta tuleb rahulikum kui see, selle pärast üritan ka tänase õhtu võimalikult rahulikult veeta (kui saab rahulikuks pidada seda, et ma pean veel ühe essee täna valmis kirjutama :S).
Võililleseeme ei küsi elu mõtet, kui ta tuules lendab - tuul viib, ja ta peab. Sa armastad - ja sa pead, olgu su ees ja taga, all ja ülal, igal pool tühjus. (Ristikivi)

Sealt künkalt algas imeline aas

2007-12-27T17:58:00.000+02:00

Hüvasti, Jaan Kross

Luiteliivadel joostes
Jaan Kross

Luiteliivadel joostes
tuli sinine meretuul
ja ütles mulle:

Tõeline armastus on olemas.
Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.

Aga su süda
on vaigupisar,
mis saja tuhande aasta eest nõrgus
tohutus laanes
tohutust tüvest.
Vaigupisar, millele laskus
läbipaistvate tiibadega kärbes,
millele ta kinni jäi
ja millesse ta mattus
nagu kollasest klaasist kirstu.
Tohutu laanega koos
vajus see merre
ja sai merevaiguks,
kuni mina,
sinine meretuul, täna hommikul
puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.

Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
päikese käes
helerohelisel männikasvul.

Elu imed

2007-12-18T20:22:00.000+02:00

Jassu on maailma kõige armsam olevus :)

Miks?

2007-12-12T19:18:00.000+02:00

Viimase viie päeva põhjal tundub mulle, et Surmal on aastaplaan alles täitmata ja ta avastas, et aastalõpp on juba väga lähedal. See on liiga jõhker, mis ümberringi toimub. Armsaid ja kalleid tuleb hoida...

Luuletus tsüklist "Maa ja rahvas"
Karl Ristikivi

Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa
loomislugude lind,

et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks
et saaks maa ja meri ja rand.

Kõik on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja ootama jäänud.

Öös on asju

2007-12-11T03:05:00.000+02:00

"Tule magama, su mõistus ei ole enam korras" ütles hetk tagasi üks unine tüüp teisest toast. Njah, tudengi "rõõmud" on detsembris kõige suuremad, kell 3 öösel tegeleda marksismi, demokraatia, natsionalismi ja muu sellisega sõidutab katuse minema küll.

Miks ma olen mina?

2007-12-06T23:20:00.000+02:00

Miks peetakse meeletult oluliseks seda, mis/kes minust saab, mitte seda, mis/kes ma olen? See, et esikohal on peaaegu alati "mis", on juba imelik. Miks ei osata inimest ennast hinnata, miks hinnatakse mingit kummalist asja, millele ma isegi nime ei oska anda, midagi positsiooni sarnast? Miks ma ei või olla lihtsalt inimene, naine, tüdruk..., miks ma pean olema veel keegi või miski? Miks ma ei või midagi teha lihtsalt selleks, et olla või saada iseendaks, vaid kõik mu liigutused ja tegevused peavad olema tehtud selleks, et kellekski teiseks veel saada? Ma olen mina ise ja tulevikus kavatsen ka olla mina ise, mitte miski muu. Elu ongi nüüd, mitte kunagi aastate pärast. (Miks-küsimused on mulle alati meeldinud)

Tahaks, aga ei saa

2007-12-03T11:37:00.000+02:00

Tahaks jaanalind olla. Pistaks pea liiva alla ja oleks rahul.

Sotsioloogid mõistatavad meid

2007-11-30T00:14:00.000+02:00

Tegelikult ei ole isegi mingeid taustsüsteeme veel, rääkimata pisikestest eludest nende sees...
Viimasel ajal vaevan ma pead kahe fraasi pärast - mu armas ja mu kallis. Endale tundub ka napakas, aga on kolm teksti, mida ma viimasel ajal olen kuulnud ja lugenud, kus need fraasid sees on ja need tekstid on tohutult intensiivsed. Just need kohad, need kaks (3) sõna pingestavad ja tekitavad mingi positiivse ärritusmomendi. Iseenesest on armas ja kallis ju väga tavalised sõnad tegelikult, ma arvan, et igas kolmandas imalas armastuslaulus/luuletuses on need sees. Aga nendes kolmes tekstis on midagi teisiti. Võib-olla see mu nende sõnade ees rõhutab ja intensiivistab neid. (Tekstides endis on muidugi ka mingi teine energia ja teema kui lihtsalt halamine või armastuse avaldamine). Kogu teksti pinge oleks justkui nendes sõnades. Ma ei tea ja ma ei saa aru. Veel. Liiga lihtne tundub.Ja ongi kõik, mu kallis...
Pole ammu teile luulet lugeda pakkunud, lugege siis Arvi Siiga (üks parimaid linnapoeete mu arvates):
Tänavanurga test

Mu sõber, kuhu on me unistused jäänud?
Nad olid, olid, olid kord ju meil!
On lehed tuules.
Asfaldil neid määndub,
nii nagu tookord kodumetsa teil.

Sealt kuskilt tulime, et võita seda linna.
Kuid linn see, kale, nagu oli, on.
Me oma tulevikku uskusime kindlalt -
usk kulus läbi nagu ülikond.

Täit tõde varjas linn.
Meis kahtles.
Veelgi enam.
Ta ütles "jaa", kuid ise mõtles "ei".
Nii meie
mõistatuseks
muutusime temas.
Nüüd tema sotsioloogid
mõistatavad meid.

Ei ole ühiskond nii lihtne nagu risttee,
kus liiklust reguleerib valgusfoor.
Ja minus, targenevas,
nagu võrgus viskleb
too arvisiig,
kes on veel lollilt noor.

Et tahad head - see mul on hästi teada.
Kuid tean:
ka vaenlased peab
ära teenima.
Hea tahtes olla,
kõike tahtsin heaga,
ja olin üksi äkki -
mitte-keegi ma.

Et koguks vaenlasi?
Ei!
Hoidku maa ja taevas!
Kuid elu
arvatust
on vahel
tõpramgi:
niikaua kui sul pole tõelist vaenlast,
ei ole tõelist sõpragi...

Olin vist kunagi enne kusagil, olen ka pärast*

2007-11-27T23:32:00.000+02:00

Ma ei ole segi läinud, aga mõtlemiseks jääb küll natuke liiga vähe aega...
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma tohutult (loe: TOHUTULT) naudin seda tunnet, mis paneb mind ennast tohutult rumalana tundma. See on see tunne, mis tekib näiteks siis, kui vestelda endast targemate inimestega (tegelikult ma eelistan lihtsalt kuulamist, vestlemine tuleb mul veel halvemini välja kui kirjutamine). Lihtsalt kuulad ja kuulad ja kuulad (või loed ja loed ja loed) ja tunned, kui palju sul on veel arenemisruumi, et jõuda sinna tasemele, kus on see, kes räägib (ja hea, et neid inimesi on, oskaks ma neid ainult hoida). Peamine ei ole muidugi see, et ma ennast rumalana tunnen, vaid see, et peale vestlust olen ma miljon korda targem ja miljon korda rohkem segaduses kui varem (inimene vist ongi elu lõpuni üks suur ports segadust)(sellest ma üldse ei hakka rääkima, mis see elu lõpp on).
Sama rumala tunde tekitamise oskus on ka paljudel telesaadetel (vaatan harva, aga vahest löövad tummaks, nt täna, ma olen jälle targem, aga tunnen ennast veel rumalamana - paradoks. Hea paradoks, sest inimene, kes arvab, et ta on ilgelt tark, heh, palju õnne talle), raamatutest ma üldse ei räägigi - võtad riiulist raamatu, loed läbi, oled ühe raamatu võrra targem (kui raamatute võrra saab üldse targem olla), aga samas saad teada nii paljudest asjadest, millest sa mitte midagi ei tea ja mis sunnivad uue raamatu järele haarama. Ja siis kui ma jutuhoogu satun (nt praegu, aga kuna seinaga rääkida ei taha ja kõik hingavad olendid magavad, siis on blog ainus sõber eks ole :D), siis ma räägiks ja arutaks kõik need tarkused ja rumalused enda seest välja ja saaksin segase pildi palju selgemaks. Mingid taustsüsteemid hakkavad tekkima, aga elusid nende taustsüsteemide sees avastan aina juurde. Küllap see on hea.
Täna raamatupoodides luusides mõtlesin jõuluvanale soovi välja - ma tahaksin raamatupoes elada.
*tsitaat Marie Underi luuletusest "Aimus"

Ahjaa, seda ka veel - ma hakkan vanaks jääma, noor pensionär.

Elame üle ehk sellegi talve*

2007-11-19T22:46:00.001+02:00

Viimastel päevadel tundub mulle, et ma elan siin üksinda. ("siin" on muidugi väga abstraktne koht).
Haige. (ravimiseks pole aega, või tahtmist).
*M. Vaik - "Linnud"

Tahan olla öö

2007-11-15T15:51:00.000+02:00

"Eesti teatri laulud" Tallinna Linnateatris. Väga hea asi väga headelt tegijatelt väga heas kompotis. Kontsert etenduses või vastupidi. Naeru ja nuttu ja kurbust ja rõõmu läbisegi. Hariv - teatri ajaloost ja muusika ajaloost saab mõndagi teada. Ja imeilusad laulud ja hirmnaljakad laulud ja tõsimeelsed laulud.
PS! Ma jumaldan Olav Ehalat (loe: tema kirjutatud muusikat).

Inimesel on nähtavasti tarvidus mõnikord hädaohutut hullu mängida*

2007-11-10T17:58:00.000+02:00

TEATER
Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" Draamateatris. Oli üks meelelahutuslik tükk integratsioonist ja poliitikast. Mitte midagi uut. Mitte midagi erilist. Kui etendus oleks lõppenud kuskil keskel, siis oleks võib-olla isegi öelnud, et väga hea. Aga teises pooles hakkasid juba mõtted korduma, eriti just see, mida mõtlevad venelased Eestist ja eestlastest. Meeldis see, et laval oli kasutatud väga vähe asju, aga nende väheste asjade kasutamisega (vihmavari, lina) loodi üsna palju sümboleid.
KONTSERT
Sõpruse Puiestee Paide Kultuurimajas. Malenat eriti ei näinud/kuulnud. Kognito ei istunud, püüdsin pingsalt sõnu kuulata, sest neil mingisugune luulekogu välja tulemas, aga nendest ei saanud aru. Puiesteel on ka paremaid kontserte olnud, halvemaid ka. Aga neetult vähe rahvast oli.
RAAMAT
Olen avastanud raamatute teistkordse lugemise võlu. Esimesel korral on ilmselt paratamatus see, et loen lugu ja see, mis loo ümber, võib kaduma minna. Teisel korral on lugu juba teada ja tulevad mängu ka muud nüansid.
Karl Ristikivi "Hingede öö" - palju selgem kui eelmisel korral, aga ikka veel väga... ma ei taha öelda segane, pigem suletud. Avas ennast sel korral rohkem, aga tuleb kindlasti uuesti lugeda, kunagi, pikema aja tagant. Ma ei hakka siin seda ümber jutustama ja mingitest muljetest rääkima, seda on nii palju tehtud. Lugege kas või Endel Nirgi "Teeline ja tähed". Esimesel korral lugedes ei näinud ma huumorit üldse, aga ometigi on seal seda, hoolimata väga isiklikust ja veidi traagilisest loost. Eks elupagulased oleme me kõik. Ma rebisin enda jaoks olulisemad tsitaadid kontekstist välja ja panin siia. Tegelikult kõiki ei saanud, sest mõned olid lehekülgede pikkused, nt esimesed neli tunnistajat pugesid eriti sügavale kuskile, aga põhilisemad asjad:
Ristikivi naistest: Nägin ainult ta profiili, ja ma rohkem tundsin, et ta pidi olema ilus. See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.
Aga mul on raske seda tütarlast kirjeldada - võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?) (17)
Mõnikord on raske istuda võõra inimesega - ka sellega, keda tunned juba palju aastaid -, kui ei oska midagi öelda (26)
Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem(28)
Seltskondlik joomine on nagu suplemine riietes ja tärgeldatud kraega
Ta istus seal, vaadates omaette tühjusse, nii nagu istuvad inimesed raudteevagunis päevast päeva, kuust kuusse, kunagi oma vastasistujat nägemata.(44)
Mul ei ole nüüd enam kiire, kui ma olen arusaamisele jõudnud, et ma niikuinii kuhugi ei jõua. Olen sellega rahul, mis mul on /---/ me sureme niikuinii. /---/ Ta oleks surnud tükk-tükilt, nii nagu inimesed kõik surevad. Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. /---/ Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati. /---/ Elu ei olegi midagi, see on ainult ettevalmists, sest see on ainult ajutine. Ainult surm on jääv ja igavene.(94-96)
Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.
inimene sureb mitte ainult üks kord, vaid palju kordi - iga kord, kui sureb keegi, kes on talle lähedaseks saanud.(158)
Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: Ei midagi! Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib (170)
Kirjandus on unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad
Mul ei ole kodu, mul on ainult korter.(201)

Karl Ristikivi "Itaalia Capriccio". Esimene reisikiri, mida ma lugesin. Ma olen alati arvanud, et need on igavad. Tuleb välja, et ei olegi. Itaalia on Ristikivi jaoks mingi väga oluline paik, sest seda külastab ta oma romaanides ikka ja jälle. Selle reisikirja juures meeldis mulle ristikivilik neutraalsus, mingi kõrvalpilk. Tema poolt ei olnud mitte ühtegi üleliigset emotsiooni. Isegi siin tuleb välja Ristikivi üksiklus ja üksinduse vajadus ja soov näha. Tegemist on tagasivaatelise reisikirjaga. Tunda on Ristikivi tohutut erudeeritust ja huvi selle maa vastu. Nüüd tahaks Itaaliasse minna küll.
Elu on juba kord niisugune, et ilusamad silmapilgud kaovad, kui ei oska neid õieti tähelegi panna, ammuks siis kinni püüda.
*Ristikivi turistidest

Kõigest väikestest loetud asjadest ei jõua, kuigi võiks.
Hetkel pooleli:
Karl Ristikivi "Lohe hambad"
Heiki Vilep "Katus sõidab"
Marie Under "Pärisosa" ja "Hääl varjust"
Aristoteles "Luulekunst"
Arvi Siig "Neeon kangialuste kohal", "Jah", "Murdeajastu"
Andres Langemets "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi"
Rein Veidemann "Olla kriitik"
Aksel Tamm "Aga see oli üks mees"
ja veel miljon teoreetilist artiklit kirjanduskriitikast ja kommunikatsioonist
Murdumise piiril

Mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud

2007-10-24T23:21:00.000+03:00

Kri heitis mulle täna ette, et ma pole ammu siia kirjutanud. No ma siis kirjutan nüüd, et miks ma pole. Sest kui mul on "vaba aeg", siis ma vedelen voodis ja loen või kuulan muusikat, sügis on ju. Sügisel mulle meeldib voodis vedeleda ja raamatuid lugeda ja sügisel mõjub mu lemmikmuusika kuidagi eriti hästi ja sügisel külmuvad näpud arvuti klaviatuuril klõbistades lihtsalt ära.
Mul on alati hea meel kui ma "raiskan" raha raamatupoes, aga meel muutub mõruks siis, kui ma nende raamatutega koju jõuan ja taipan, et ma lükkan nad jälle lihtsalt riiulisse ja lugemiseni niipea ei jõua, sest sada tähtsamat asja vajab lugemist ja tegemist. Täna sain jälle kahe hea ja huvitava "telliskivi" võrra rikkamaks. Soovitan kõigile Juri Lotmani austajatele jalad tagumiku alt välja ajada ja Apollosse minna, sest tema "Kunstilise teksti struktuuri" saab praegu peaaegu tasuta. Arvi Siia "Neoon kangialuste kohal" kaunistab kah nüüd mu raamaturiiulit, aga sellest mõnikord hiljem, siis kui sellega intensiivsemalt tegelema pean hakkama.
Lugemismuljed:

Sass Henno "Mina olin siin No 1. Esimene arest"
Andekas noor tüüp igatahes tundub see Henno, jutt jookseb ja on väga kaasahaarav. Sõnastus on väga hea, laused on ladusad ja kuidagi väga õige rütmiga. Alguses roppused ja släng pisut häirivad, aga lõpuks saavad tegelaste iseloomule omasteks ja sobivateks. Aga millegi pärast ei suuda ma paigutada seda romaanide hulka (2004. aasta romaanivõistluse võitja), romaan on minu jaoks midagi suurt ja võimsat, midagi ületamatut (ei oska seletada täpselt). See on pigem nagu jutustus, või pikk novell. Minus tekitas see teos (nimetame seda siis nii) tohutut kaastunnet. Peategelane Rass oli tegelikult ju tohutult hella hingega noormees, kuigi alguses ja väga pinnapealselt lugedes võis temast jääda tohutu musklimehe mulje. Eluheidik. Sobib lugemiseks noortele, keskkooliealistele vast. Ma loodan, et keskkooliealised suudavad näha ka ridade taha, et see raamat ei räägi ainult narkost ja peksmistest ja vargustest, vaid seal taga on ka mingi moraal (nt annad sõrme võtab kogu käe vms). Samuti rõhutab see lugemise tähtsust ja hariduse tähtsust. Rass mulle meeldis/meeldib, valed sõbrad vaid... Ootan juba filmi, Rasmus Kaljujärv sobib peategelaseks nagu rusikas silmaauku.
See elu on ju ainult sulle kuuluv võimalus. Ja see võimalus ei saa lõppeda enne, kui... mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud.
Kuigi sa võid olla elus kõike näinud ning arvad end kõike teadvat, käitud sa ikkagi mingites situatsioonides nagu eile ilma sündinu, silmnähtava arengupuude ning puuduva õppimisvõimega idioot. Ja praegu ei käi jutt isegi armastusega seotud situatsioonidest.

Silvia Rannamaa "Kadri"
Kõik täiskasvanud, palun lugege tihedamini lasteraamatuid! Ma pole ammu lugenud raamatut, mis mind nutma ajaks. "Kadrit" lugedes ma tönnisin ikka päris mitu korda. Väga kurb raamat ja kuidagi väga siiras. Jääb tõesti mulje, et see on hüljatud lapse enda kirjutatud. Kadri on 13-aastane tüdruk, kes elab oma vanaemaga, sest ema on surnud ja isa on ära. Koolis kõik norivad teda tema välimuse ja vaesuse pärast. Lapsed on julmad, sõnad teevad palju rohkem haiget, kui füüsiline valu. Lõpuks muidugi ilmub Kadri isa välja ja kõik läheb hästi, aga kurb toon jääb ikkagi püsima kogu raamatu vältel. Moraali loeb kirjanikutädi Elsa, kellega Kadri kohtub haiglas. Mingid Pioneeri ja töölisklassi teemad pisut häirivad kohati, aga üldmulje on raamatust väga hea. Nüüd tuleks veel "Kadri kasuema" läbi lugeda. Lasteraamatuid peab aeg-ajalt lugema.
aga meestel, ja veel isadel, pole ju pisaraid, ka tagasihoidmisekski kindlati mitte!
Kuigi ööpäevas on kakskümmend neli täpselt ühepikkust tundi ja iialgi pole üks minut teisest pikem, siis on ometi kindel, et nukrate mõtete tunnid on aastapikkused ning siis ei saa päevad kuidagi otsa, nagu minul varem alati oli... Aga rõõmsad mõtted ja rohke tegevus kulutavad aja nii kiiresti läbi, et tunnid tunduvad lühemad kui üksainus hetk.
Tunnen ja tean - kui ma poleks olnud nii hirmus kurb ja õnnetu seal kauges eilses, siis ei oleks ma iialgi täna nii õnnelik. Ma ei oskaks olla, tean nüüd seda. Nagu näiteks ei oska olla Vitja ega teised lapsed, kellel on häid asju alati olnud ülearu palju, kuid kes seda mitte ei märkagi. Mina aga tean, kui vastik ja halb on olla haiglane, üksik, põlatud ja peaaegu kodutu. Ma mõtlen seda nii, et alaline kurbus, solvav üksindustunne südames ning mustad muremõtted paisutasid mu südame suureks ja sellepärast nüüd mahubki sellesse nii tohutult palju rõõmu...
Kurbusest ja hädast saab jagu, kui ainult küllalt tahtmist ja arusaamist on. Õieti on vaja hästi vaadata ja õigesti näha. /---/ Tuleb ainult vaadata inimesi ja esemeid nii kaua ja nii põhjalikult, kuni leiame üles nende headuse ja ilu.
Kui palju on terveid inimesi, kes on pimedad ja kurttummad oma olemuselt! Leiab üks selline viriseja kümme rubla, siis on ta tingimata õnnetu, miks ta kakskümmend ei leidnud. Kaotaja peale ei mõtle ta aga iialgi.

Teatrist:
ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni - minge vaatama! Hea muusika, head näitlejad, hea idee. Armumine oli seal väga hästi lahti seletatud, et mis siis inimese peas toimuma hakkab, aga seda pole mõtet siin sõnadega kirja panna, seda peab nägema ja enda üle naerma. See etendus on justkui propaganda - "Teeme lapsi!". Ja ega seal midagi valet ju ei ole, eestlased surevad välja, ilmselt, kunagi. Kui just tõesti kuskilt ei tule nii entusiastlikke noormehi. (tegelikult ma loodan, et selliste ideedega rühmitusi ei tule).Aga vaesed naised ja lapsed. Mul on väga hea meel, et Eestis on sellised noored teatrid nagu NO99 ja Von Krahl.

Nii, nädala kirjutamisnorm on jälle täidetud ;)

Teadmata kaotatud tunded

2007-10-19T00:08:00.000+03:00

TEADMATA TEOD. Mina. Üksinda seismas, kauguses. Otsimas piiride piire ja leidmas vaid teadmatust. Teadmine kadus koos Sinuga.
KAOTATUD SÕNAD. Mina. Üksinda seismas, lähedal. Leides kaotatud sõnu ma kaotan nad uuesti. Sõnad on kadunud Sinuga.
TUNDMATA TUNDED. Mina. Üksinda seismas, Su kõrval. Otsimas enesest ennast, kuid leidmas vaid tundmatuid. Olen kadunud Sinuga.
Kurb on kaotada INIMEST!

Mu tiivatolmust saagu su ripsmed

2007-10-15T19:15:00.000+03:00

Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" on lõpuks ära oodatud ja kõigi meeltega tajutav. Kaks esitlust ka nüüd selja taga ja peaks mainima, et Tallinna oma oli kordi parem, kui see, mis eelmisel (tegelikult juba üle-eelmisel) nädalal Tartus. Võib-olla oli Tartus asi võõras keskkonnas või meeleolus või milles iganes, aga seal tundus kõik kuidagi kehv. Tallinna kontsert oli ilus. Kummaline aga oli see, et Tartus oli tuttavaid nägusid rohkem kui Tallinnas, siin oli täiesti võõras rahvas ja neid, kes tavaliselt on, ei olnud üldse. Aga Tallinnas on inimesed vähemalt "1905-st" üle saanud ja on juba "Validooli" lainetel. Eks näis, mis Paides on.

Plaat ise on ilusalt kurb. On pimedate sügisõhtute lugusid, suvelugusid, on hommikulugusid, on naermislugusid, on nutmislugusid, on kaasalaulmislugusid, teetassilugusid, rongilugusid, üksiolekulugusid ja kahekesiolemiselugusid... "Miks ma ei võiks olla maailmas üksi" ajab sellisel hommikul, kus tõesti kõigest hirmus väsind saab, ilgelt närvi tegelikult, nagu irvitaks näkku. Aga mõne aja pärast tekib ikkagi äratundmisrõõm (kui seda saab rõõmuks nimetada). "See aeg on kadunud" ja "Põgenenud müügimees" on mu lemmiklood nendel hommikutel, kui ma hakkan hiljaks jääma ja pean mööda korterit ringi tormates elu kiiremaid liigutusi tegema. Mõlemad lood jäävad väga hästi kummitama. "Kummaline reis" ja "Lahkumine" on minu jaoks millegi pärast üks ja sama lugu, esimene osa ja teine osa, põhjus ja tagajärg. "Kuused, kuused" on vana hea rongilugu, mida ma ei ole tegelikult mitte kunagi rongis kuulanud, aga mille kuulamine tekitab alati tunde, nagu sõidaks rongiga ja vaataks mööduvaid metsi. "Validool" on ainuke lõbus lugu, mis aga tegelikult ei ole üldse lõbus. Loo "Kevad Astrahanis" muusika toetab väga hästi teksti, muusika meenutab vihmast voolavaid tuuleklaase, mingi traagiline moment on seal ka.. "Armastuse lugu" - pealkiri ütlebki kõik. "Kellegi hoidmise valu" on tekstiliselt sellelt plaadilt mu lemmik, aga lugu ise mõjub kuidagi võõristavalt, alguses, eraldi kuulates on ok, aga kui plaati järjest kuulata, siis tekitab kerge ehmatusefekti. Võib-olla oleks parem olnud hidden track, nagu peidetud rosin vms. "Oota mind ära" on lihtsalt imeilus lugu, mõlemad variandid, see mis plaadil ja see mis kontserdil. Tundub, et "Oota mind ära" ja "Põgenenud müügimees" on sellelt plaadilt need lood, mis minu jaoks jäävad, nagu esimeselt plaadilt jäid "Akna Juuli" ja "Kaotaja". Eks paari aasta pärast näeb.
Seda peaks ka mainima, et plaat ise näeb väga kena välja (kujundus Anti Pathique). Ainult lugude autorid oleks võinud veel igal lool juures olla.
Lõpetuseks Mart Niineste sõnad: "Vihje – kui oled telefoni vähemalt korraks välja lülitanud, interneti eest meelega maksmata jätnud, mõelnud kõigi peale, keda aastate jooksul oled teadnud, ja lõpuks teki üle pea tõmmanud ning unistanud millestki ilusast, siis “Oota mind ära” on plaat, mis räägib just sinust. Ilustamata."

Oota mind ära
Mait Vaik

kui olengi elus
ja elu on liblikalend
veel otsides, tundmata sind
mu tiivatolmust saagu su ripsmed
mu värvidest su huuled
mu lennust põllulilled tuules

võin elada ka lõpuni
su hingeõhuta
võin elada ka lõpuni
sind tundmata

võin elada ka lõpuni
su puudutusteta,
kuid pärast surma
ma enam sinuta ei saa

oota mind ära
sa oota mind ära

on`s halastust, mis hoiab elus
või armastust, mis igavesti käib
tapeedimuster liblikale
ka maailm olla võib ja ruumiline näib

edited: Tuuri viimane kontsert 1. dets Tallinnas oli hea :).

Veel sellest, mis kunagi oli

2007-10-10T18:47:00.001+03:00

Eile ma ei viitsinud rohkem kirjutada, aga tegelikult tahtsin ma veel nii palju öelda, et minu jaoks on Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" mingitel tasanditel väga sarnane Virginia Woolfi "Proua Dallowayga" ja pisut sarnane on ka Jack Kerouac "Teel". Vormide poolest on need kolm suurepärast teost täiesti erinevad, kuid mingid mõistmismomendid ja teemad on samad.

Näiteks käib Ristikivi teosest pidevalt läbi hetke teema, et me ei oska elada hetkes, me elame mälestustes või siis mõtleme ja muretseme pidevalt tuleviku pärast, aga see tulevik saab ükskord olevikuks ja lihtsalt libiseb jälle nii käest, et me ei pane seda tähelegi. Kerouac "Teel" jutustab ju tegelikult loo inimestest, kes naudivad hetke, ja inimestest, kes ei oska hetke nautida, ja inimestest, kes naudivad mingil ajal hetke ja siis jälle ei tee seda jne. Ma ütleks, et kõige parem on see viimane variant, aga igatahes, see hetke teema on Ristikivi ja Kerouac ühine joon. Kui eelmises postituses ma tõin ära Ristikivilt tsitaadi hallide argipäevade kohta, et me ei oska neid näha, siis Kerauc on väga hästi kirjeldanud neid üldse-mitte-hetkes-elavaid-inimesi: Neil on mured. Nad loevad miile, nad mõtlevad, kus täna õhtul magada, kui palju pentsu peale raha läheb, mis ilm on, kuidas nad kohale jõuavad, aga tegelikult jõuavad nad sinna kohale nagunii, saad aru ju. Aga neil on vaja muretseda ja igasuguste võltside hädavajadustega aega petta, üleni hädaldavad ja kaeblikud, nende hinged ei jää rahule enne, kui nad endale mure on leiutanud ja tõestanud, et see on mure, siis haagivad nad enda sellele külge ja kui see kord neil ligi on, siis teevad nad sobiva näo ette ja hoiavad murest kinni ja on, saad aru, õnnetud, ja aeg lendab kogu aeg neist mööda ja nad teavad seda ja see teeb nad kah lõputult murelikuks.

Woolfiga ma leidsin tohutult paralleele, aga kes neid kõiki nüüd enam mäletab eksole. Igatahes, kui Ristikivi kirjeldab aega enne sõda, siis Woolf kirjeldab päeva pärast sõda. Sarnasused tulevad taas välja n-ö väikekodanlike (mulle tegelikult ei meeldi see sõna) inimeste puhul. Kõik teevad oma pisikesi toimetusi hoolimata sellest, et sõda on just lõppenud või tulemas. See näib kuidagi nii tühine. Sõda on läbi ja tegi valu veel vaid mõnele inimesele... (Woolf)

Ma ei mäleta enam, kust ma selle tsitaadi sain, aga igatahes - Woolf kujutab naise elu ühes päevas - tühist tükikest ajas, mis möödapääsmatult osaline aja suures katkematus voolus - siit tuleb mängu aeg, mis on Ristikivile väga omane teema, eriti just selles romaanis ("Kõik, mis kunagi oli"). Woolf mängib samamoodi mälestustega, sellega kuidas pargis jalutades mäletame me aastaid tagasi seal tehtud jalutuskäiku ja seda, mis on antud hetkel, võib-olla ei mäleta enam hommegi.

Ja siis räägib Woolf ka nendest inimestest, kes ei märka midagi enda ümber (Ristikivilt nt see tsitaat, kuidas tööinimesed ei märka hommikuid). Woolfi Clarissa nt kirjeldab Peterit: Aga Peterile - kui ilus ka polnud päev, ja puud ning rohi, ja väike roosa kleidiga tüdruk -, Peterile ei jäänud iial midagi niisugust silma.

Ma ei saa öelda, et need seosed oleksid vägivaldselt otsitud, sest sel korral Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" lugedes mul mõlkus Woolfi "Proua Dalloway" pidevalt meeles, aga võib-olla ma lihtsalt tõmban vägivaldselt ühed teemad teostest välja ja keskendun liialt nendele.
Paljud heidavad Ristikivile ette seda, et tema tegelased ei oska armastada ja need abielud, mis konkreetselt selles romaanis on, on tunneteta abielud, ei ole kirge vms. Abielude suhtes olen nõus, aga armastavad ta tegelased ju küll, ja armastavad tuliselt, aga leek põleb sees ja ei pääse kooriku alt välja. Aga kui abieludest rääkida, siis võib-olla jällegi Woolf toob sellesse abielude vaoshoitusesse pisut selgust: Niisiis tabas Clarissa end St. James`s Parkis ikka veel vaidlemas, ikka veel tõestamas, et oli õigesti teinud - ja oligi -, kui Peterile mehele ei läinud. Sest abielus peab inimestel, kes päevast päeva koos ühe ja sellesama katuse all elavad, olema pisut vabadust, pisut sõltumatust; ja seda andis Richard temale ja tema Richardile. Peteriga tuli aga kõike jagada; kõik kaasa teha. See oli talumatu...

Aeg lakkab olemast aeg

2007-10-10T00:17:00.000+03:00

Karl Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli. Pilte ühest suvest"

Kõik tuleb jälle, kõik kordub. Kõik, mis kunagi oli...

Seda raamatut lugedes ma sain aru, kuhu, kui palju ja mismoodi ma olen vahepeal kasvanud (vahepeal = aeg peale raamatu eelmist lugemist), aga see selleks. – Kergem on endale tunnistada, et oled liiga vana, kui seda, et oled liiga noor. Sest see viimane väide oleks olnud tõele niisama lähedal, kui mitte veelgi lähemal. Kakskümmend kolm aastat, ja sa tead elust ainult seda, mida oled võinud silmaga näha ja kõrvaga kuulda, - teiste elu. Seda on veelgi vähem, kui teab elust valge kapsaliblikas, kes pererahva äraolekust rõõmu tundes teeb huvilendu lillepeenra kohal. Seda on vähem isegi punetava sõstrapõõsa või sametiselt lilla lõvilõua elutarkusest, kes kunagi pole paigast liikunud.

Alustaks siis pealkirjast – kõik, mis kunagi oli. Mis on see „kõik“, kuidas seda piiritleda? Ilmselgelt ei ole mõeldud siin materiaalset „kõike“, vaid mälestusi, kõike seda, mis on meiega kaasas, mis kunagi oli. Ajadimensioon ja –käsitlus, mälestused ning mäletamised ongi selle romaani puhul kõige huvitavamad ja läbivamad teemad.

Sellel romaanil ei ole läbivat peategelast, nagu oli Tallinna-triloogia teostel. Siin kujutab Ristikivi erinevate positsioonide ja vanustega inimesi. Omavahel on vastuolus erinevad põlvkonnad ja vaated elule, ühiskonnale. Seda on nimetatud episoodromaaniks, kus iga peatükk koosnebki erinevast episoodist erineva inimese silmade läbi.

Romaani tegevus toimub kahe kuu jooksul, algus ja lõpp on määratletud kuupäevadega – 23. juuni 1939 – 23. august 1939. Eesti jaoks väga olulised kuupäevad. 23. juunil tähistati võidupüha, see traditsioon loodi 1934. aastal peale K. Pätsi riigipööret ja sellest taheti ja püüti kujundada tähtsaimat rahvuslikku püha ning 23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit teatavasti vastastikuse mittekallaletungi pakti. Ristikivi kujutab siin n-ö väikeseid inimesi saabuvate suurte muutuste lävel. Inimesed elavad edasi oma igapäevast elu, keegi ei pane tähele raadiost uudist mittekallaletungi pakti sõlmimise kohta, kõigil on oma pisiprobleemid, oma mured, oma hetked. Terve romaani vältel jookseb läbi teema, et mis sealt ajalehest ikka suvel lugeda on, ei midagi uut, ja et raadiouudised on kiirel heinaajal vaid ajaraiskamine. Ristikivi vaatleb siin inimesi või isegi ühiskonda, kes ei aima veel seda, mis neid ees ootab – Toomas Haug on seda nimetanud kadunud ühiskonna peegelpildiks. Meil on raske seda ette kujutada, sest me mõistame ja teame, mis peale selle romaani lõppu toimuma hakkas, kuid teose tegelased ei või ega saagi veel midagi ette teada, aga Ristikivi teab ja vihjab jutustaja kaudu sellele – suur lahkumine oli juba alanud ja aeg oli täis saamas.

Teost võib käsitleda ka kui lahkumist maisest elust, elu hääbumist, valmistumist surmaks (praost Tammik). Toomas Haug on kirjutanud: Ristikivi romaan „Kõik, mis kunagi oli“, kujutab ühe inimese ja ühe ühiskonna astumist igaviku palge ette.

Õunapuud õitsesid ka kirikumõisas ainult kaks pühapäeva aastas, kuid mälestustes tundus, nagu oleks neid olnud viiskümmend kaks. Mälestused ei pruugi olla tõesed ja mälestused on kõigi jaoks erinevad – mälestused samast kohast, samast õhtust, samast sündmusest ei ole kunagi kahe inimese jaoks samad. Üks kindel koht ei ole erinevate inimeste jaoks erinevatel aegadel kunagi sama. Nagu ka ühe inimese jaoks võib mingi kindel koht jääda mälestustesse sellisena, nagu ta nägi seda nt viis aastat tagasi, mitte nii nagu see on praegu. Ja samas kõik kordub, mitte miski ei ole ainulaadne ja ei juhtu ainult ühe korra, inimesi sünnib ja sureb korraga tuhandeid, võib-olla ka ühe inimese jaoks ei ole sünd ja surm ainukordsed, aga ükski tee ei too tagasi päris vanasse kohta, nii et me tahtmata liigume ikka edasi ja kaugemale... Aga ikkagi on olevik ainult mineviku peegelpilt. Olevikus mitteolemist iseloomustab kõige paremini Ristikivi ise oma Kangrole kirjutatud kirjades: 1.05.1971 – Ja ikka on nii, et ei saa enam elada olevikus. Puud ja lilled, mis õitsevad, ei õitse nüüd ja siin, vaid on ainult kunagi õitsenud puude ja lillede peegeldus. Kuigi siis polnud sugugi parem. 20.05.1977 – Eriti kevadel on need ammu möödunud varasemad kevaded, mis meelde tulevad. Olgu need siis esimesed võililled või õitsvad õunapuud, nad lihtsalt meenutavad võililli või õunapuid, mis kunagi ammu õitsesid. On lihtsalt selle kauge mineviku peegelpildid.

Inimesed ei suuda elada hetkes, inimesed muretsevad ja mõtlevad tulevikule või siis on jällegi liiga minevikus ja mälestustes kinni, elavad millegi muu jaoks, kui praeguse jaoks, millegi muu kui elu jaoks ja elavadki elu ära nii, et elu ennast nad ei märkagi. See libiseb lihtsalt mööda: Kõik need hallid tööpäevad, millest enamiku inimeste elu suuremalt osalt koosnebki, kaovad jäljetult, kunagi mälestusteks saamata. Nagu oleks nende olemasolu ainsaks mõtteks teenida üksikuid pühapäevi, mis jäävad püsima. Mõtleme ja räägime mälestuste pühapäevast, ja kordagi ei tule meile pähe, kui ülekohtused oleme neile hallidele, igavatele päevadele, milleta ometi poleks ühtki õiget pühapäeva.
Kui oled näinud palju hommikuid – peab elama väga vanaks, et neid küllalt palju näha, sest kes tõuseb vara oma töö või muu maise asja pärast, ei näe neist kuigi palju –, siis leiad, et iga hommik kannab õhtut oma rüpes.

Ei saa lõpetada päris lõpus, nii nagu ei saa alustada päris algusest.

Rohkem ma ei jaksa praegu, väsinud :(. Aga lugege, ja jälgige aega ja jutustajat.

Seitseteist

2007-10-03T10:32:00.000+03:00

Miks on nii, et kui midagi toimub, siis toimub alati hästi palju asju ühel ajal ja korraga?
Täna:
15.30 Jaanus Vaiksoo loeng "Uus on huvitav" Tallinna Õpetajate Majas
17.00 Filmiraamatu "Must lagi" esitlus Apollos
18.00 Helikirjanduslik kolmapäev Kirjanike Majas
Urrr, kõik on huvitavad, aga kõik jooksevad ajaliselt kokku :S
***
Pesamunasündroom - ärge minu otsa vaadake, ma ei tea mitte midagi
***

SEITSMETEISTAASTASED
Arvi Siig

Me tuleme ühiselamust.
Võta vastu meid, õhtune tänav!
Uksel selja taga komandant
meie minekut pominal tänab.
Sajab.
Iga kohviku uksel on silt
«Vabu kohti ei ole ...»
«Sole mio,» laulab taskus transistor.
Eh, sole, sole ...
Sajab.
Vastutulijad meile annavad teed,
vihmavarjud kaares mööduvad.
Nad kardavad, et me neid lööme –
meie tunneme e n d i d lööduna.
Sajab.
Pudukaupluse akna fotol
ilus naine on kombinees.
Meeleoludest käime läbi
nagu lombiveest.
Sajab.
Keda armastame? Keda vihkame?
Kes armastab meid? Kes vihkab?
Roheline «Foto» ja punane «Juuksur»
meid jälgivad läbi vihma.
Sajab.
Jäävad tänavad tühjaks. Märg. Külm.
Kaua kestavad sellised ilmad?
Endaehitatud majal üht akent näen
nagu siniseks löödud silma.

Kosmoses näeme

2007-09-30T22:27:00.000+03:00

Jeeeee, nüüd on kindel, et reedel Tartusse!!! Mõnda sealset sõpra tahaks kallistada ja lihtsalt silma vaadata, msn on tüütavaks muutunud juba. Ja ühes kohas, mille nime ma enam ei mäleta, tahaks jäätisekokteili juua :D. Ja uusi kohti avastada. Ja head muusikat kuulata. Aga mulle tundub, et ühest päevast jääb vist siis väheks.
Ootame siis ära - http://www.puiestee.ee/
***
Ma jumaldan öist linna, eriti kuidagi praeguste väga soojade sügisilmadega. Mulle meeldib vaadata tühje tänavaid, mis päeval on justkui vaakumis - paksult autosid ja inimesi täis -, aga öösel elu justkui seisaks. Mulle meeldib vaadata, kuidas foorid hakkavad plinkima ainult kollast tuld. Mulle meeldivad inimtühjad bussipeatused. Ja mulle meeldib see, et keset linna on vaikus. Ja mulle meeldivad rongid. Ja raudtee. Ja rongiga sõita. Aga see on kõige ilusam kuidagi talvel lumega. Rongiiminesed ja linnainimesed ja maainimesed ja igasugused inimesed...
***
Meie kohal on suurlinna tuled
Mait Vaik

Meie kohal on suurlinna tuled
meie ümber on peegel ja klaas.
Mõtled elust, mis kunagi tuleb
ja rahast, mis vedeleb maas.

Räägid aiast, kus kõikjal on roosid.
Räägid koidikust, mis on veel ees.
Meie surmast sa räägid kui poosist,
mis võetud on kaamera ees.

Esimesed korrad

2007-09-28T22:11:00.000+03:00

Käisin eile esimest korda elus paljajalu teatris. Ja täna pahteldasin esimest korda elus seinu. Selliseid esimese korra asju jätkub terveks igavikuks.

Saa selleks, kes sa oled

2007-09-26T17:40:00.000+03:00

Ristikivi "Rohtaed"

Meil kõigil on oma Arkaadia, kuhu me jõuda tahame. Ma vähemalt arvan, et kõigil on. Kõik võib-olla ei unista sellest nii palju kui Juulius Kilimit, aga olemas see koht on. Mõned peavad Juuliust läbikukkunud tossikeseks, sest ta ei jõudnud kunagi oma Arkaadiasse, aga kas Arkaadiasse peabki tegelikult kohale jõudma? Ei pea, sest mille nimel siis enam elada. Peale surma võib-olla jõuame oma Arkaadiasse, aga elu jooksul mitte, sest püüdlused ja unistused hoiavadki meid elus. Võililleseeme ei küsi elu mõtet, kui ta tuules lendab - tuul viib, ja ta peab. Sa armastad - ja sa pead, olgu su ees ja taga, all ja ülal, igal pool tühjus.

Minu arvates räägib "Rohtaed" loo ka sellest, kuidas inimesed on koos, aga samas on ikkagi üksi. (Ma sain koolis küll peaaegu peksa selle arvamuse eest, aga no mu meelest on nii). Tal on naine, tal on pere, aga mingi vaimne klapp jääb puudu, nende vahel haigutab ikkagi mingi kuristik. Ta on hingelt ja oma unistustelt üksi, ta ei saavuta klappi oma järeltulijatega. Aga samas, võib-olla on hea, et tal seegi on, veel hullem oleks täielik üksindus - Kui kohutav on inimesele jääda nii üksi... Ja seista päris üksi seal kaldal, kui tuleb paadimeest oodata... Kõik see maailm võib ju olla ainult rist ja hädaorg, ja isegi ilma paradiisita teises elus, sest mis võib paradiis paremat olla kui elu. Ja sellepärast peaks katsuma siin hädaorus vähemalt teiste elu talutavamaks muuta. Ja just seda ju Juulius teebki, ta üritab vähemalt teiste elu talutavamaks muuta. Ja ta ei seisa päris üksi seal kaldal, Emmi on lõpuni temaga, kuigi ka Emmi oli üksi. Emmi jäi oma mehe kõrvale. Iial polnud Juulius Kilimit talle midagi rohkem olnud kui tema mees, ka siis mitte, kui ta oli direktori kohusetäitja. Ta polnud tahtnud talle olla rohkem kui naiseks - ja vahest ka laste emaks. Tema igatsused olid ainult poolikult täitunud, nagu kõik igatsused ainult poolikult täituvad, ja me lahkume samade igatsustega, millega siia tulimegi.

Emmi oli ka üksi ja tema elu oli mu meelest eriti traagiline. Ühele naisele ei saa olla midagi jubedamat lapsekaotusest ja teadmisest, et ta ei saa enam kunagi lapsi. Emmi tundis ennast oma mehe kõrval rumalana, ta arvas, et ei kõlba oma mehele tegelikult. Selle pärast ka tema tohutud pingutused majapidamise ülalhoidmiseks, see oli tema jaoks see vähene, mida ta Juuliuse heaks sai teha.

Rohtaia harimisest. Jah, seda tuleb teha, aga see on pagana raske. Ikka tundub, nagu miski muu oleks olulisem, nagu selle jaoks ei jätkuks enam ruumi. Eneseleidmise ja teeotsimise keerukus. Juulius tegelikult ju harib oma rohtaeda, tema rohtaed on tema õpilased ja see, mida ta neile annab. Hilisemas eas hakkab ta jälle ka oma lemmikkirjandust lugema ja keeli meelde tuletama, nii et kui ta vahepeal jättiski oma aia unarusse, siis jõuab ta selleni ikka tagasi. Tema enda soovitused noorematele - Ei oska muud öelda, kui et te ka edaspidi, kui olete vanaks ja targaks saanud, päriselt oma noorusest ei lahkuks. Et teile keset praktilist elu jääks aega ka millegi ebapraktilise jaoks, mille väärtust ei saa ühegi äriraamatu deebeti- või kreediti-poolele kanda ja mis ometi on teinud inimese selleks, mis ta on.

Romaanis on tegelikult rohkem tegelasi, kõik nad on mingit viisi üksi ja nende saatused mingit viisi traagilised. Ristikivi on suutnud tegelased nii hästi romaani sisse kirjutada, et isegi, kui ligi 100 lehekülje jooksul me mingi tegelasega ei kohtu, siis taaskohtumine teeb kuidagi rõõmsaks, tekib jällenägemisrõõm, mitte võõrastus. Ka romaani kolme osa ajalised vahed ei tekita mingit võõrastavat üleminekut, pigem on see üleminek nii sujuv, justkui oleks tegelastega koos 15 aastat mööda saatnud.

On inimesi, kes suudavad alati näha nõiutud silmadega - nad suudavad läbi näha, tolmu ja suitsu all leida asjade hinge. Selle pärast, et nad armastavad.

Sügisball

2007-09-24T21:40:00.000+03:00

Liiga päris, et olla film. Meeldivalt tuttavad kohad (lasnamäe hunt :D). Film kõigile neile, kes seisavad öös üksi, aluspükstes.

Miski jääb lõpuni puudu
Doris Kareva

kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju

miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid

roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

I`m still here (against all odds)

2007-09-21T00:49:00.000+03:00

Tänud Saku Õlletehasele, et nad kauplesid välja Strongbow Gold`i tootmise õigused Eestis ja et ei pea (kunagi tegelikult ei pea) enam jooma mingeid imalalt magusaid siidreid (ma enam muude olemasolu ei tunnistagi, tikrikat võib-olla ainult veel), ainult et pisut pettumust valmistab see, et mitte kuskil ei serveerita seda õigesti (mitte kuskil on vist selge liialdus, aga mõndades Tallinna pubides küll mitte).
***
Ja kes kurat mind terve õhtu taga on rääkinud?
***
Ühel päeval mitut ühesugust komplimenti saada on ikka täielik luksus.
1.
M: "Anka, sa oled 19 onju"
A: "Khm, juhuslikult tegelikult 22"
M: "Oi, palun väga vabandust"
A: "Heh, see on ju täielik kompliment :D"
2.
Õhtusöögi juurde siidrit ostes
Teenindaja: "Kas teie vanust tõendavat dokumenti saaks näha?"
A: "Loomulikult :D"
***
Miks meestel silmade alla kortse ei tule? :S (vähemalt mitte nii vara kui naistel)

Mul on maailma kõige kallim vend. Ta suudab mulle isegi õnnepisarad silma tekitada :). Aga raske on mõista, et väikesed vennad kasvavad ka kunagi suureks.

Tähtede taga

2007-09-18T15:42:00.000+03:00

Ma tean, et sa ootad mind kusagil tähtede taga - fraas mu elu kõige lemmikumast laulust, millest ma nüüdseks mäletangi ainult seda fraasi ja seda, et ainuke r-tähte sisaldav sõna terves laulus oli tüdruk. Imelikud mälestused trügivad kuskilt ajukäärude vahelt välja.
***
Kas keegi on lugenud Karl Ristikivi "Rohtaeda"?
***
Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab? (1)
Artur Alliksaar

Nägin sind unes.
Eile öösel.
Siis, kui kuuvalgus eriti kummitas taevakummil ja südamel oli ebatavaliselt raske.
Sa läksid ruttu ja su pilgud olid rahutud.
Valguse ruudud purunesid su sammude rütmis.
Piinatud pilguga pimedus palistas su puusade pöördeid.
Imelik, et sa mind ei näinud.
Ma möödusin nii lähedalt, et oleksin sind peaaegu puudutanud.
Ometi jäin paigale nagu halvatu.
Mu käsi ei tõusnud ja mu hääl ei kuulanud sõna.
Nägin sind unes.
Sinu ilmumine tegi mu õnnetuks.
Sinu lahkumine ei teinud mind õnnelikuks.
Nägin sind unes.
Milline kohutav kohtumiskoht!

Sompus

2007-09-17T18:28:00.001+03:00

Kes viiks mu Göteborgi raamatumessile? Või võtaks mu endaga kaasa? Või läheks ise ja näiteks lindistaks mulle kõik Eesti-teemalised seminarid ja ettekanded? Või räägiks mulle nendest pärast? Tegelikult võiks keegi Eestis pärast seda messi korraldada mingisuguse seminaride päeva, kus need samad ettekanded esitamisele tulevad. Tunduvad väga huvitavad seminarid igatahes (nt "Eesti naiskirjandus", "Kirjastamine ja kirjandus", "Eesti nüüdisluule ja selle sotsiaalne närv", "Poliitika, proosa ja tunded" jne).
***
Ma ütlesin täna koolis paar sõna.
***
Ükspäev olid taevas verised pilved.
***
Kaks unetut ööd on tulemas. Tähtajad.

Üks koht Räpina lähedal.

Tuhkatriinu

2007-09-15T11:45:00.000+03:00

Ma tahtsin eile õhtul mängida Printsessi, isegi kleit ja kingakesed olid juba valmis sätitud, aga pidin ikkagi leppima Tuhkatriinu rolliga :( Sellegipoolest maitses Pina Colada hästi ja seltskond oli hea ja veel need praetud seasabad vahukoore ja maasikatega :P ;)
***
Jobud jäävad jobudeks!
***
Tänaselt päevalt ei tasu küll midagi head oodata. Kõigepealt otsustas üks auto mu läbimärjaks pritsida ja siis astusin ma klaasikillu jalga (õnneks mitte päris, jäi sokki pidama, aga mu lemmikjalatsites on nüüd auk :()
***
Ja täiega tobe tundub see, et Akadeemilises raamatukogus on laenutuslimiit, mis on mul kohe-kohe täis saamas. Võib-olla tõesti ma ahnitsen liiga palju raamatuid endale koju, aga lugema peab ju ka metsikult.
***
Pisiprobleemid

Külm päev

2007-09-10T17:44:00.000+03:00

Lõpp (Doris Kareva)

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.
Ma teadsin, sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Ööd ja hommikud ja päevad

2007-09-09T20:19:00.000+03:00

Võimalus veeta ööd vol 1
a)vaadata ära mõni mõttetu film (mõttetu = esimese 10 minuti jooksul saad aru, kuidas film lõpeb)
b)peale filmi paar tundi und
c)kella kahest kolmeni lugeda vanu sõnumeid ja kustutada mõttetumaid, sest ükskord ju pidigi telefoni sõnumimälu täis saama :(
d)kella kolmest kuueni mängida telefoniga (või telefonis?) tetrist (üsna lõbus :D)
e)kell kuus on juba nii valge, et ongi peaaegu hommik.

Võimalus veeta hommikut vol 1
a)panna mängima hea plaat
b)keerata muusika nii kõvasti, et vannituppa oleks kosta
c)veeta pesus vähemalt pool tundi ise vee solinast ja muusikast üle üürates (vaesed naabrid)

Võimalus veeta päeva vol 1
a)visata ennast (tahaks öelda murule, aga...) lauahunniku otsa pikali ja vaadata pilvi

Pisiasjad.

Tõnn käskis selle pildi üles panna, sest ma pidavat olema Marie Underi moodi siin, no üldse ei ole mu meelest.

Autoriteedid

2007-09-08T12:29:00.000+03:00

Mina: Tead, kui mõni neist kolmest mehest mulle kuskil vastu tuleb, siis mul lähvad põlved nõrgaks ja käed hakkavad värisema. Ma ei tea, mis siis veel saaks, kui ma nendega rääkima peaks.
Anti: :S:S:S :(
Mina: Ära muretse, kui sa ka nii vana oled, kui nemad, siis mul hakkavad sind nähes ka võib-olla käed värisema :D

-------------------------------------------------------------------------------------
Midagi ilusat:

Sergei Jessenin

Sind, mu kallis, ei armasta mina,
oled kaja, oled vari sa vaid.
Teiste, kaugete silmade sina,
teise näo minu soovides said.

Pole väliselt palju teil ühist,
teda pidada malbeks ei või,
ent ta vürstlikult ülevast rühist
hing mul terveni mässama lõi.

Ei nii kergesti õrnu ta pale,
kuid ta juurest ma minna ei saa.
Aga näe, sinu kudrutav vale
südant pealtki ei kriimusta.

Sind ma põlgan, kuid mõistmast veel tõrgun
tõde põlist ma inimsoost:
kui meil paradiis puuduks ja põrgu,
me nad mõlemad enda jaoks looks.
-----
Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

tõlkinud A. Alliksaar

Aeg on sahtlist välja tulla...

2007-09-04T20:50:00.000+03:00

... ütles täna meile lekt Ave Mattheus loengu alguses ja pidas silmas seda, et enam ei ole mingit sahtlisse kirjutamist, nüüd tuleb hakata avalikult kirjutama, neile ja teistele. Ma ausalt öeldes ei mäletanudki enam, kui kurnav võib olla üks täispikk loenguid täis päev. Informatsiooni on ühe päeva kohta lihtsalt liiga palju (ja iseseisvat tööd järgmiseks nädalaks veel rohkem :S). Aga kuna ma lugesin läbi Bernard Kangro ja Karl Ristikivi "Kirjad romaanist - 31 kirja aastaist 1966-1977", siis paar lauset selle kohta.
Kangro ja Ristikivi hakkasid kirjutama, et avada oma mõtteid romaani kirjutamisest ja tegelaskujude kujundamisest ja sellest, kui palju paneb kirjanik ennast oma tegelastesse jne. Neid kirju on huvitav lugeda kindlasti siis, kui antud autorite need teosed, millest kirjades juttu, on loetud. Mul ei ole, vaid üksikud on, ja seetõttu jäid mõned kirjad võõraks, eriti Kangro omad, mis olid kohati ka väga kunstlikud. Näiteks sõbrale kirjutades ei alustaks ma ilmselt kunagi kirja ilukirjandusliku looduskirjeldusega, aga Kangro kasutas seda võtet päris mitmes kirjas. Ristikivi kirjad olid kuidagi isiklikumad ja nendest kumas läbi ka Ristikivi üksindus, väsimus, tülpimus oma palgatöö vastu. (Hämmastav mees, igapäevase töö kõrvalt nii palju kirjutada...). Peamiselt oligi nii, et Kangro oli rohkem küsija rollis ja Ristikivi vastas.
Rutt Hinrikuse järelsõna on hästi kirjutatud mu meelest. Nende raamatuid peab lugema, võttes mõtlemisaega, sest nad ei avane jooksupealt või avanevad ainult praokile. Ristikivi ja Kangro romaanide jutustajad ei räägi oma lugu kunagi süütult, nad eksitavad lugejat, põgenevad ta eest, kuid ootavad, et lugeja järgneks, mõistmisele jõuaks.

Oma eelviimases kirjas 20. mail 1977 oli Ristikivi kirjutanud: "Vahtralehti ei näinud eile üldse. Täna on need juba laiad latakad. Aeg kaob kiirelt..." Oma viimses, käsitsi kirjutatud kirjas 17. juunil on ta kaevanud: "Siin õitsevad sirelisaatanad lausa hirmsal kombel. Ja päike paistab nagu kurivaim. Ma ootan ikka veel kirja." ... aga 20. juulil ei korjanud ta enam oma posti põrandalt üles, ta oli öösel, enne hommikut lahkunud. Minu (Kangro) kiri, mida ta ootas, jäi tal saamata.
Kurb.
Ma ootan ikka veel kirja...

KIT-1

2007-09-03T17:53:00.000+03:00

Ja esimene koolipäev ongi läbi. Mõnus oli jälle koolis olla, aga kummaline oli olla uute inimestega, mitte toredate vanade kursakaaslastega, aga küllap harjub sellegagi. Igatahes tõotab tulla põnev semester, loenguplaan:

Erikursus luulest (dots Toomas Liiv)
Kirjanduskriitika seminar (dots Anneli Mihkelev, lekt Ave Mattheus)
Erikursus eesti kirjandusest: Marie Under (assist Elo Lindsalu)
Kommunikatsiooniteooriad (dots Kristel Kaljund)
Eesti lastekirjandus (lekt Ave Mattheus)
Eriseminar kirjanikust: Karl Ristikivi (lekt Anneli Kõvamees)
Kirjandusteaduse historiograafia (dots Toomas Liiv)
Maailmakirjanduse lühiülevaade (prof Rein Raud jt) - vabakuulajana võtan seda, tohutult mahukas ja informatiivne loeng.

PS. Töö juhendaja on olemas, aga mul pole veel õhkõrna aimu ka, millest ma kirjutan :S Homme pean juhendajale oma visioonidest rääkima, njah, neid ju ei ole veel. Ennast tundes - tuleb vist unetu ning mõttetööd ja kirjutamist täis öö

Katsuge veel öelda, et saartel ei käi aeg teistmoodi. Pilt tehtud Aegna saarel.

Proua Dalloway

2007-08-31T22:01:00.000+03:00

Võtsin julguse kokku ja lugesin läbi. Kahjuks on sellest juba üle nädala möödas ja nii palju asju on peale seda juhtunud, et mõtted ja tunded on täiesti hajunud. Mind hämmastab ikka veel Woolfi oskus siduda nii palju erinevaid inimesi ühte teksti ja minna ühelt tegelaselt teisele üle nii sujuvalt ja loomulikult (kas või keset lõiku või lauset), et absoluutselt mitte miski ei häiri, täpselt nii ju ongi. Ja see hämmastav oskus veel ka, et kõik tegelased on mingite niidikestega üksteisega seotud, olgu või imeõhukeste niidikestega. Nagu Woolf ikka, räägib ta ka siin inimese üksindusest, kuigi ollakse koos; ajast; surmast; armastusest. Loomulikult on ka see lugu äärmiselt mitmekihiline, kuigi tegevus mahub ainult ühte päeva, mis samas on justkui petlik, sest mälestused lähevad palju kaugemale, mäletamised lähevad palju kaugemale. Tegevus toimub Londonis, mis ei ole siin lihtsalt linn - selles peegelduvad inimeste elud, kes selles linnas elavad, selles peegeldub aeg. Clarissa mõtleb surmast, Septimus teeb selle teoks.
Inimese tundmaõppimine on võimatu.
Tundeerksus muutub vanusega suuremaks, iga aastaga tunneb sügavamalt ja kirglikumalt, tundlikkus kasvab.
Mis loeb aju südamega võrreldes?
Inimestel on oma väärikus; oma üksindus; isegi mehe ja naise vahel haigutab kuristik; ja sellega tuleb arvestada, mõtles Clarissa.
Armastus ja usk hävitavad hinge omaetteoleku ja laastavad kõik selle, mis on ilus ja ehtne.

Kellegi hoidmise valu

2007-08-30T23:57:00.000+03:00

Kaks tekki, kolm patja ja kaisukarud ei asenda hingamist...

KELLEGI HOIDMISE VALU
Mait Vaik

ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu
võib-olla seal oli ehk killuke midagi veel
nüüd enam ei armasta, enam ei hooli ei palu
ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu

kuid vastu sain lageda taeva
mõttetud mõtted ja teod,
südame mis enam ei vaeva
pilgu mis meid ei seo

nüüd hulkuda tuulena võin
vaba endast ja möödujaist
kui tahan siis elan või suren
ei kurvasta leinajaist

sain tagasi hingetu hinge
ja mittekuimillegi
sain tagasi teadmatuse
ja teada ei tahagi

ei rõõmusta elavatest
ei nuta ma ühelgi haual
ei huvita kuidas sa elad
ei muretse kestab see kaua

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
võib-olla kui lõpetan laulu
sa tõusedki korraga maast

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
ära kahtle kui tõeliselt tahad
sest kahtlus sind hoiabki maas

ära mõtle see olen mina
ära ütle sa temale ta
ära küsi neilt kes nemad
siis viimaks ei ole sind enam

Olulind*

2007-08-27T23:30:00.000+03:00

Mul ei ole väga ammu olnud emotsionaalselt nii rasket ööd ja nii rasket päeva kui täna. Öösel tohutult palju mõtteid 200 km/h mööda ajusoppe ringi kihutamas. Päeval sai nendest mõtetest juba reaalsus. Tundeelamuslikult oli see tohutult raske, mul lausa käed värisesid terve päeva, aga tehtud sain (õigem oleks vist, et öeldud sain). Lõpmatuseni ei saa ju inimesele võimalusi anda, nii hea ma nüüd ka ei ole. Vähemalt ei saa olla ja ei taha olla, sest headusega keeran ma alati ainult endale paraja käki kokku. Aga selline vastiku mängimine ei tule mul üldse välja ja ma olin vist kõige heldem ja parem vastik, kes olemas on. Aga headuse nimel võib ju natuke valetada ka, hädavaletada, et endal oleks kergem ja et inimesel, kellel on niigi raske, oleks kergem. Tohutult raske päev.
Üleüldse tuleb emotsionaalselt tohutult raske nädal, rasked ööd. Ja miks just nüüd peab täiskuu olema? Ja kui keegi mulle sel nädalal tuleb ütlema, et üksindus on hea, siis ma ausõna virutan. (Õnneks kübeke positiivsust on veel järgi, suudaks ma seda nädala lõpuni hoida)

Üks Doris Kareva luuletus:

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

*Ma veel väga täpselt ei tea selle sõna tähendust