Lugesin James Fentoni artiklit "Õppetund Michelangelolt". Väga hea oli, mulle meeldis. Kirjutan välja mõned ideed ja mõtted:
Tagajärjekaks ja õnnelikuks eluks tuleb iga läbikukkumine läbi tunda ja läbi töötada. See peab moodustama osa su loovuse dünaamikast.
Keegi meist ütleb: "Ainult mina olen maailmas olemas - kõik teised on pelgad koopiad". Ja teine ütleb: "Maailmas olen mina ja on minu parim sõber ja meie oleme parimad." Ja kolmas versioon oleks: "Maailmas olen mina ja on minu parim sõber, kes (kuid ärge tallle öelge) ei ole sama hea kui mina."
Me ei salli luulet, mis meile mingit konkreetset plaani peale surub - ja kui me sellega ei nõustu, siis käed püksitaskusse surub. Luule peaks olema suur ja mittepealetikkuv, sisenema hinge ning mitte üllatama ega hämmastama seda iseendaga, vaid oma ainega. - Kui kaunid on peidus kasvavad lilled! kuidas kaoks nende ilu, kui nad trügiksid maanteele, hõigates "imetlege mind, olen kannike! jumaldage mind, olen nurmenukk!"
See, mis on loov, peab iseennast looma.
Ainus viis luuletama õppida on luuletada. Nii me läheme pürgimusest kohe üle tegevusele endale, ja see teeb meid algul kergesti haavatavaks, sest teatud vaatenurgast ei ole meil sel etapil mingit õigust luuletusi kirjutada. Kuid kahjuks pole meil muud valikut kui katset teha.
Võib kindlasti öelda, et inimesed, kel puudub üldse igasugune huvi teiste luulet tundma õppida, ei loo seda tõenäoliselt ka ise.
Ärge proovige kätt sonetiga. Püüdke kirjutada sonett. Püüdke kirjutada tõeline sonett. Aga see on ühtlasi kogu eesmärk. See ei ole harjutus.
Peale teiste inimeste loomingu lugemise ja võibolla ka imiteerimispüüu on olemas veel üks tegevus - oma loomingu näitamine teistele. Ja selles on midagi üliolulist. Muidugi võivad sel olla kõige hävitavamad tagajärjed - tavaliselt seetõttu, et kirjutatu osutub täielikuks käkiks, ja me mõistame seda alles siis, kui anname selle sõprade kätte.
Meeleseisund, milles inimene viibib pärast luuletuse kirjutamist, on üsna sarnane seisundiga, mis kestab ärganu teadvuses pärast eriti kirgast unenägu - selle erinevusega, et pärast luuletamisulmast ärkamist on meil illusioon, et see huvitab ka teisi. Me ei tea pärast luuletuse kirjutamist, kas see ka teisi huvitab. Pange see mõneks ajaks kõrvale, ja siis võibolla jõuate selgusele, lõpetamishetkel te aga üksnes loodate, et teie erutushoog pole petlik.
Kadedus halvab edaspidise loomingu.