Loetud raamatud
Tuli meelde, et olen vahepeal kaks raamatut ka läbi lugenud.
Virginia Woolf "Tuletorni juurde" - raamat, mis jättis mulle väga hea mulje ja meeldis mulle väga-väga-väga. Kui olin esimesed 10 lehekülge läbi lugenud, siis vihastasin ennast seaks, sest ma ei saanud mitte midagi aru, mulle tundus, nagu oleks mingi 10 aastane laps selle tõlkinud ja keeletoimetjat justkui poleks üldse olnud. Siis sain teada, et see peabki nii olema. See raamat on lihtsalt mitmetasandiline - samal ajal kui inimesed kellegagi räägivad võivad nad mõelda hoopis millestki muust ja nii vahelduvadki erinevad teemad. Tõsiselt hea raamat, paneb hoopis teisiti mõtlema ja peale selle lugemist ma püüan tihti ära arvata, mida teised mõtlevad sel ajal kui ma nendega räägin :) Viimane peatükk ainult väsis pisut ära, esimesed kaks olid tunduvalt paremad. Kätlin Kaldmaa on Woolfi raamatute kohta öelnud: "Need raamatud teevad inimese paremaks". Eesti Päevalehes ongi Kätlin Kaldmaa kirjutanud mõnusalt lühikese ülevaate sellest raamatust - http://www.epl.ee/artikkel/304992 .
James Joice "Kunstniku noorpõlveportree". Eelmise raamatu kõrval igav, sest probleem on aegunud. Kalle Käsper on kirjutanud: "Joyce kujutab noormehe võitlust “religioosse propagandaga”. Alguses satub tema kangelane usumeeste mõju alla (kohustuslik usuõpetus, kohustuslik pihilkäik jne.), üksvahe isegi kavatseb ise vaimulikuks hakata, kuid hiljem heidab mustkuubede ikke ült ja deklareerib vaimuvabadust. Niisugune psühholoogiline terror, mida temal tuli taluda, on tänaseks lõppenud." Täiega pressitakse ühele poisile usku peale ja lõpuks otsustab ta siiski, et temas on kirjanikuannet rohkem. Ei oskagi nagu rohkem midagi öelda selle kohta.
Hetkel käsil Karl Ristikivi "Hingede öö" - algus üsna paljutõotav. Varem olen Ristikivilt lugenud "Põlevat lippu" ja "Kõik mis kunagi oli".
Sildid: Raamatud
posted by Annika at 16:03
6 Comments:
Kõik mis kunagi oli on superhea raamat, "Hingede öö" on väga isiklik. Hakkasin Ristikivile kirju kirjutama, panen ühe kommentaari.
1 kiri
Tervist,
Minu nimi on Mait Vaik, ma olen 34 aastane (iga millele eelnev on läbi jooksnud vist pea igast suuremast romaanist, muide, seda ka teie omast) ja mul on julgust Teile viimaks kirjutada. Mõte tekkis ammu ja ma kahetsen, et teinud seda Teie eluajal, näiteks aastal 1985. Aga tookord olin vaid 16 ja ma ei tea kas mul olekski olnud midagi paberile panna. Kuigi, mäletamist mööda ja vanu, poolikuid jutustsui sirvides, kirjutasin ma toona stiilipuhtamalt kui täna. Kindlasti aga oleks see kiri (milline poleks siis olnud ka selle lapsik sisu) Teid rõõmustanud juba seetõttu, et Teie loomingut kodumaal ikka loetakse ja seda ka noorema põlvkonna hulgas. Tallinna triloogiat olen lugenud vähemalt kolmel korral ja usun, et teen seda tulevikus veelgi. Ühest romaanist, “Tuli ja Raud”, olen saanud ka vahetult inspiratsiooni luuletuseks mis hiljem ka ka laulu ja muusikavideo näol tuntuks said. Viisistasime selle sõpradega. Luuletuse nimi on “1905”. Vahetult ei ole sellel tekstil küll midagi pistmist Säävelite perekonna või nende tutvusringkonnaga kuid nimelt Tallinna triloogias tajusin tolle ajastu õhustikku ja hingust.
Nagu eelnvast lõigust lähtub olen ma osaliselt luuletaja ja osaliselt muusik. Minu pillimänguoskus (tinistan kitarri) jääb küll alla keskmise koolipoisi oskustele ja selles eas ei ole mul seda lootust ka parandada. Asi ei ole ehk ainult vanuses kui usinuses, õigemini selle puudumises ja kui on kergemaid teid siis olen oma valikuid teinud nende kasuks. Nii on mu muusikalised katsetusd sündinud kõikvõimsa elektroonika abil.
Iseasi on luuletamine. Siiras olles pean ma mitmeid oma tekste tõsiselt headeks. Ma usun, et need meeldiksid Teile. Mõni ehk koguni väga. Ometigi ei ole ma luule kirjutamiseks saanud mingit otsest tõuget ja mõistesse poeet olen suhtunud alati teatud põlgusega. Seda eriti nooremas eas. Võibolla luuletamist või luuletajaks saamist ei saagi planeerida, olgugi, et inimene võib astuda konkreetseid samme, et temast tuleks kirjanik või kunstnik. Ma ei loe luuletusi või tegelikult vaid neid mis juhuslikult kätte satuvad. Ja siiski sündisid mu esimesed kümme teksti 13 eluaastal, ainsa ööga, voodis pikali pimedust vahtides. Ma ei olnud armunud. See oli kõige tavalisem, igav öö. Jätsin nad meelde ja kirjutasin hommikul pabrile. See kogemus rabas mind vaid seetõttu, et voodisse heites ega ka kunagi varem ei olnud mul pisematki soovi või mõtet mingeid värsse seada. Mulle ei meeldinud luuletused ja tegelikult ei meeldi nad mulle suurt siiani. Ma ei ole ostnud oma elus ainsatki luulekogu. Ka need mis mulle on kingitud loen läbi enamasti pingutusega. Ma ei tea kas maailmas leidub kirjaniku kellele ei meeldi raamatud, kes ei loe ja juba köidete nägemine riiulis väsitab teda. Vaevalt küll. Seejärel ei luuletanud ma enam aastaid ja mul ei olnud ka vähimatki soovi toimunut korrata.
Tänaseks olen paljuski muutunud. Olen üritanud aastate jooksul oma kriitikameelt selles suunas arendada ja püüan süvenda ka võõrastesse tekstidesse. Minust on saanud ikkagi, osaliselt koguni vastutahtmist, poeet. Võibolla vaid seetõttu, et see kõlab nüüd, selles eas, eas kus sa ei ole muud saavutanud, paremini kui küljendaja. Viimasega teenin ma leiba.
Vanemaks saades hakkab inimene ikka põhjuseid ja algeid otsima. Mäletan, käis ringi paks, värviliste lehtedega klade, selline kuhu sai lehti juurde panna ja teatud ringkond kogus sinna oma värsse. Mõnikord loeti neid küünlavalgel ette. Igav oli kuulata aga õhustik oli alati lummuslik. Mul olid endast vanemad sõbrad. Elati ja oldi mõne puumaja pööningul või keldris, toonased teoloogiatudengid, nende sõbrad, pruudid ja veel kamp veidrike. Üks lühinägelik tüüp pidas ennast ingliks. Lõpuks nad läksid selle üle vaieldes kellegiga käsitsi kaklema. Nendel aastatel (80nendate algus) oli see tõiselt kummaline seltskond. Võibolla erutas mind, et nende jaoks oli luulel tähendus ja tähtsus. Kirjutasid peaaegu kõik, kes kohmakamalt, kes oli andekam. Kindlasti jäi sinna ajajärku ka Runnel. Runnelist meeldisid mulle siiralt (kui luuletused ja mitte kui poliitilised manifestid milleks nad meie käes tahtmatult muutusid) kaks teksti. Üks oli “Hambad katki ja haridus väike…” ja teine pikk, peaaegu nagu jutustus, luulekogu viimane. See on mind kindlasti mõjutanud. Lõppes veel sõnadega “…kuid kaotanud enda”.
Ma vabanan, et mu enesetutvustus sedavõrd pikaks venis aga mul ei jää muud üle. Kirjale vastust saada, vähemalt siin ilmas, ei ole mul lootust. Kuigi… Ma ei ole kindlasti lugenud mitte kõike, võibolla isegi mitte pooltki seda mis ühele agarale kirjandusteadlasele Teie pärandist kätte on saadav. Nii pean siis ette kujutama mis Teid huvitada võiks. Ja see pole sugugi lihtne. Sest ma ei tea millisena ma Teid nägema peaksin. Kas noore, andeka kirjanikuna Tallinnas või keskealise pagulasena Stokholmis või veetmas elu lõpupäevi või hoopis kellegi kolmandana – juba surnud …kellena? Tahtmatult ei saa mööda neist ühestki. Kui ma kirjutan pagulasele siis võiks Teid huvitada milline on elu ENSVs kus ma oma nooruse veetsin ja kui mitte minu pärast, siis vähemalt selleks, et näha ühe hakatise silmade läbi siinset olustiku. Usun, et see võinuks olla huvitavam kui saada kodumaalt kirju endaealiselt, juba positsiooniga sõbralt või sõpradelt.
Kui ma kirjutaksin Teile teispoolsusesse oleksin ma tahtmatult midagi ootav, vabandav aga eelkõige paluv inimeserisu. Ja kirjutades Teile kui vanurile tekib mul tahtmatult tunne, et Karl Ristkivi ei olnudki oma elu lõpupäevil sellest maailmast enam väga huvitatud. Kindlasti vähem kui ma loodaksin. Pigemini ma häiriksin Teid oma segapudruga. Ja kui ma seda viimaks ehk taotlengi, läheksime me tülli ja Te hakaksite vihaga mu ümbrikuid, neid avamata, paberikorvi loopima. Vihaga selletõttu, et Te ei suudaks mu saadetisi võtta heatahtilku huumoriga. Ja seetõttu näib mulle, et valin tahtmatult Teie kõikide kehastuste seast kõige meelsamini selle pagulaskirjaniku, keskealise Karl Ristikivi kes on mõned aastad tagasi lõpetanud oma “Hingede öö”.
Parimate soovidega,
MV
27. august 2003
14 september, 2006 19:10
Veel üks kiri (lõik) Ristikivile
Mind on alati painanud küsimus kui kaugele me tohime oma valetamise, veiderdamise ja mänguga minna. Ka Teie raamatutes kohtab seda varjatud küsimuste ja vastuste peitust. Miks ei ole võimalik üht või teist küsimust puudutada otse. Kas puudub meil usk või julgus. Kartuses olla igavad koolmeistrid. Kohati tundub, et põgeneme tolle masendava rolli eest sedavõrd kaugele, et me üldse igasuguse sideme lugejaga kaotame, tundes aina rõõmu, et saime plehku pista, lolli mängida, vingerpussi visata, mille me siis arvame talle viimaks kasuks tulevat. Ons vaja, et kõik meie raamatud oleksid mõistukõne kuniks see muutub juba omaette eesmärgiks, iseseisvaks kunstiks, et kuidas paremini tõde ja tõelist tundmust varjata. Ja võõrandudes vihastume neile kes millegipäast ei ole seda teed läinud. Tunneme, et sirged rajad mille me oma edevuses, kõrkuses ja arguses hülgasime, on keelatud, nimetades neid labasteks, kuniks ka meie treenitud lugeja hakkab neid pidama millegiks sündsusetuks, seniilseks ja naeruväärseks.
Kas pole väsitav kui keegi küsib sult midagi otse ja tahab sellele ka siirast vastust saada. Me oleme valmis olema siirad ainult siis kui see meile sobib, selleks tuju on, olgu siis alkohhoolist või lihtsalt elevusest. Meile on antud keel ja sellega võime me teha imeasju, me oskame ju ennast alati nii puhtalt välja keerutada, lastes edevuse pärast siiski aimata, et midagi on jäänud ka ütlemata, kuskil on saladus mida võibolla ehk ainult meie adume. Seetõttu olid “Hingede öö” pihtimused tegelikult kummalised, häirivad ja piinlikust tekitavad. Aga ka nendes ei saanud kirjutaja mitte veidertamata olla. Ühel hetkel (vist kolmandast-neljandast tunnistajast alates) kohtab lugeja taas seda “koeraga mängu” kus kirjutaja oma järjekordse veiderdamise läbi ka eelnenu kaheldavaks ja ebatõeliseks muudab. Sellegipoolest on see üks Teie kõige avameelsemaid ülestunnistusi. Ja veidral kombel mõjuvad nimelt need pihtimused esmalugemisel igavad, koguni ülespuhutult teatraalsed. Ja sinna auku muidugi tasub visata, siis kui avameelsusest villanud saab või sellega liiga kaugele minnakse.
Teile on ette heidetud, et te ei kirjutanud paguluses nn. pagulasromaane, vabaduse kaotamisest, põgenemisest, kannatavast kodumaast. Ma olen nõus, et sellised raamatud ei kujutanud endast enamasti midagi väärtusliku, need olid pateetilised, tüütud ja kantud liialt oma ajastu vaimust, nähtuna kitsalt enda mättaotsast. Seetõttu olid ajaloolised romaanid muidugi targem mõte. Kuigi kohati tundub, et läbi nende, euroopa ajalugu käsitlevate triloogiate, püüdis Ristikivi nimelt oma kodumaatuse eest põgeneda. Erinevalt paljudest kes ei osanud ennast oma pagulusest lahti rebida, pöördusid selle juurde ikka ja jälle tagasi. Kindlasti uskusite, et olete selle võrra kui mitte inimesena, siis vähemalt kirjanikuna vabam. Ma ei tea kui mitu korda oli Teil soov öelda oma kolleegidele: ah, jätke see jama. Te piinate ennast ära, kirjutate viletsasti ja käite alla. Nii on teistki saanud selle ebaõigluse ohvrid mille vastu te võitlete. Nimelt selle võitluse kaudu ja selle võitluse läbi.
Vanemaks saades olen hakanud pagulaskirjandusse suhtuma palju leplikumalt kui ma tegin seda noorena. Toona ei leidnud ma nendes nõretavates raamatutes peale mälestuste midagi. Ja mul on tänasen valus lugeda kuidas üks või teine kangelane, vaatamata kõigele, suutis uuele maailmakorrale oma pisikese vimka vista, mille üle siis parastavalt rõõmustada, nagu oleks tegemist suure võiduga. Kõige selle hävingu juures naerda lolli saksa või vene tunnimehe üle tekitab minus alati masendust. Aga inimene vist kord juba on selline.
Meie põgeneme täna oma olemise eest. Ja siis jälle olematuse eest. Meie põlvkonna rahulolu ei saa kunagi tegelikult rahust täituda sest tingimused mida me selleks vajame on juba iseenesest täis valet, enesesalgamist ja inimestest ärapöördumist.
Parimate soovidega,
MV
24 september 2003
14 september, 2006 19:21
1. Ma tean, et Ristikivi on meeletult hea kirjanik, aga väga paljud arvavad vastupidist ja sellel on ka oma põhjus. Inimesed peletatakse Ristikivist eemale keskkoolis kui nad peavad lugema „Hingede ööd“ näiteks. See on teismelise jaoks veel liiga mõistmatu ja mõttetu ning hiljem ei tule nad kunagi enam selle peale, et lugeda läbi mõni Ristikivi romaan. Ma lugesin keskkooli ajal raamatut „Põlev lipp“ ja ütlen ausalt, et see ei meeldinud mulle ja minuga oleks juhtunud sama, mis paljude teistega – ma ei oleks kunagi enam ühtegi Ristikivi teost lugenud. Õnneks läksin ma ülikooli ja pidin seal lugema läbi romaani „Kõik mis kunagi oli“ ja vot see tõesti oli juba midagi. See teos ütles mulle midagi ja suutis sügavale hingesoppi pugeda. Ja nüüd kui sellest umbes aasta möödas on, otsustasin ka „Hingede öö“ läbi lugeda. Mind mõjutas tugevalt kindlasti ka see, et pidin augustis ennast kurssi viima 1950 – 1980-ndate eesti kirjandusega, sh ka pagulaskirjandusega, ja sh ka Karl Ristikivi elu ja loominguga. Ma olen üsna kindel, et kui ma Karl Ristikivi elust ja teekonnast midagi ei teaks, siis mulle „Hingede öö“ ei meeldiks. Aga nüüd meeldib, ja just selle isiklikkuse pärast. Igat lõiku ja katkendit selles raamatus saab siduda tema eluga. Ja need ausad väljaütlemised...Nüüd olengi valiku ees, kas jätta „Hingede öö“ viimaseks raamatuks, mida ma Ristikivi loomingust loen, sest see on praegu jätnud väga sügava mulje, või lugeda ikkagi mõni ajalooline romaan ka läbi. Kardan lihtsalt, et äkki juhtub see, et need ajaloolised romaanid mulle ei meeldi. Aga eks ma ootan veidi ja siis loen, sest teatavasti on nii, et mida vanemaks me saame, seda suurem on meil soov tundma õppida seda, mis oli enne meid.
2. Sinust, Mait, on jäänud mulle mulje, et sul on iga sündmuse, mõtte, teose jne kohta alati tagataskust mõni kirjutis välja võtta. Sa oled vist meeletult palju kirjutanud, aga avalikkuse ette on jõudnud väga vähe. Pean ütlema, et luule tuleb sul kõige paremini välja ja nimetus „poeet“ sobib sulle hästi, aga sul on ka muid häid tekste. Näiteks need kirjad Ristikivile mulle väga meeldisid, tahaks teisi ka lugeda, aga kujutan ette, et need lähevad võib-olla liiga isiklikuks juba. Kummaline üldse, et sa valisid enda n-ö usaldusisikuks, kellele kirju kirjutada, just Ristikivi. Minu meelest teevad sellist asja paljud inimesed, aga tavaliselt kirjutatakse kellelegi tundmatule. Igatahes suutsid jälle üllatada.
3. Ma arvan, et sa järgnevale küsimusele ei vasta, aga küsin siiski: Miks sa ei ole andnud välja luulekogu? Ma loodan, et sinust ei saa järjekordset poeeti, kelle luuletused avaldatakse ja saavad tuntuks alles peale surma. Ma tean, et viisistatuna ja lauludena on su tekstid teada, aga tahaks midagi ka lihtsalt paberil, iseseisvalt. Ja just selles kogus võiks olla ka mõned paremad proosatekstid. Igatahes olen jõudnud lõpuks nüüd nii kaugele, et hakkan ülikoolis oma lõputööd kirjutama ja ära mitte loodagi, et ma sinu nime seal ei maini. Just valisin sellise teema, et saaks sinu loomingut ka sisse panna, et ehk jääb see mõnele kirjandusprofessorile kõrva. Või vähemalt mõnele üliõpilaselegi ehk. Ja kui su luulekogu välja andmine jääb ainult sinu usinuse puudumise taha, siis arvan, et on olemas palju inimesi, kes oleks nõus igati aitama ja sind taga utsitama.
15 september, 2006 10:45
Mait. (sinu kommentaarile lisaks. aastast 2003)
Õhtu oli käes aga mul ei olnud ikka veel und, teadsin, et seda ei tule niipeagi. Ja ma läksin taas telefonilaua juurde, et valida allesjäänud neljast teosest endale uus. Silmad olid väsinud aga leidsin, et öö voodis väherda on siiski rängem kui oma juba niigi viletsat nägemist rikkuda. Ja nüüd muutsuin ma tigdaks. Seal olid Camuse Sysipose müüt ja mis veel õudsam - Ristkivi “Hingede öö”. Mõtlesin kas pedagoogidel on haiglane vajadus noore inimese väiksemgi huvi lugemise ja kirjanduse vastu lõplikult hävitada. Tegemist oli ju abituuriumi kohustusliku lugemisvaraga. Muidugi, kindlasti on nende hulgas mitmeid kes antud raamatutega tuttavad. Aga need noored juba loevad. Ja küllap jäävadki lugema. Kuid pärast “Hingede ööd” võivad nemadki Ristikivi ülejäänud loomingu paremiku riiulisse tolmuma jätta. Rääkimata siis nendest kellele lugemine raskusi valmistab. Miks ei võiks selleasemel olla mõni raamat Tallinna triloogjast. Või…möh, Woodhousi Jeevsi lood.
Ma olin vist 22 aastat vana kui sain kellegilt laenuks “Hingede öö”. See oli välismaal, küllap Rootsis, välja antud, tumedate kaantega, päris mõnusas formaadis köide. Autor elas veel. Ristikivi on üldse olnud üks mu lemmikkirjanikest, tema “Rohtaia” luguesin läbi poisikesena haiglas, aastaid ennem kui see ilmus kodumaal uuestitrükina.
Valmistusin seda laenatud raamatut nautima Kadriorus, pingil istudes. Oli soe sügispäev, park, õigemini selle teatud osad ei olnud veel nii tuntud ja rahvastatud kui viimastel aastatel (Olen käinud alati Kadriorus jalutamas, tänaseks on see aga vajadus, läbi pargi viib tee tööle. Käin põhimõtteliselt jalgsi, ka talvel ja pakasega. Ja ma olen seal kohanud paarikesi isegi 30 miinuskraadi juures, enamasti vene rahvusest, külm on mind surnuks puremas aga nemad liiguvad kilomeeter tunnis sammukestega ja naudivad jäätunud loodust. Ma tean, et see sõltub riietusest. Aga ikkagi.) Tookord oli park vaiksem ja rahulikum.
Lootsin siis, et sellest mitte just väga mahukast raamatukesest saab olema koos suitsu- ja mõttepausidega rõõmu mõni neli tundi, ajani kuni pimedaks läheb. Aga ma tunnistan – seda mida ma ootasin ei olnud. Rõõmu ei olnud. “Hingede öö” on ainus raamat millest mu sisemusse tekkis füüsiline aisting (kui pisarad väliseks aistinguks arvata). See tekkis kuskil maost pisut allpool, seal oli kivi, neljakandiline, telliskivi suurune ja sama kaalu kuid millegipärast musta värvi. See oli veider kogemus ja kestis mitu päeva ning meenus alati kui ma “Hingede ööle” mingil põhjusel mõtlesin.
Kui mulle midagi meeldis siis oli see vorm, õigemini selle puudumine. Ja vabadus millega Ristikivi oma jutustuse üles ehitas. Nüüd, romaani 12 aastat hiljem teistkordselt läbi lugenud tunnistan, et see vabadus oli petlik. Vabadust ei ole.
Mul on alati olnud kahju, et ma Ristikivile ei kirjutanud. Tegelikult on mitmeid inimesi kellele tahaks midagi öelda, küsida, tänada, ette heita. Ristikivi oli aga ainus kelle puhul see ka keeleliselt võimalik olnuks (valdan kirjas vaid emakeelt ja sedagi paljude vigadega). Niisiis, lugenud läbi oma 34 eluaasta künnisel “Hingde öö” tuli mul mõte Ristikivile siiski mõni kiri saata.
“Hingede öö” on raske raamat ja mul on siiralt kahju, et sellest on saanud kohustslik kirjandus. Inimene kes selle programmi lülitas peab olema omalaadne sadist ja küünik. Häbi talle.
28 september, 2006 17:24
Panin nüüd "Rohtaia" enda meeletult pikka lugemist ootavate raamatute nimekirja, seda on mitu inimest mulle soovitanud. Siis tahaksin veel lugeda Ristikivilt "Ei juhtunud midagi", aga jah, ei tea millal nendeni jõuan, sest nimekiri on pikk.
Mulle ka kunagi väga meeldis looduses raamatut lugeda ja meeletult palju jalutada, aga peale Tallinnasse kolimist ei ole seda just eriti tihti ette tulnud. Alguses käisin Pirita jõe ürgorus jalutamas, aga siis avastasid kõik lasnamäelased selle koha ja seal on nüüd meeletult palju sagimist ja vene keelt. Siis proovisin Pirita tee juures mere ääres jalutamas käia, aga seal on see vastik autode müra ikkagi. Siis proovisin Kadrioru parki, aga seal on mul alati tunne, et olen sattunud spordivõistlustele - jalutajad, jooksjad, kepikõndijad, rulluisutajad jne jne. Tahaks vaikust, aga Tallinnas võib sellest ainult unistada. Nüüd ma enam ei jalutagi :( Töö pärast õnnestub mul päris tihti vanalinnas jalutada/kõndida, aga see on näiteks suvel täielik piin, sest seal liiguvad meeletud massid.
07 oktoober, 2006 17:51
2015-12-24keyun
chanel handbags
uggs outlet
uggs for chea
ugg boots
nfl jerseys
kids lebron shoes
michael kors handbags
canada goose jackets
oakley sunglasses wholesale
ugg australia outlet
coach factory outlet
louis vuitton handbags
ray-ban sunglasses
pandora charms
oakley sunglasses
coach outlet
christian louboutin shoes
the north face jackets
nike air max uk
louis vuitton outlet
coach outlet store online
oakley outlet
north face
louis vuitton purses
jordan 11s
michael kors outlet clearance
north face jackets
ray ban outlet
air max 95
mulberry uk
canada goose outlet
hollister
coach outlet store online
fit flops
cheap uggs<
coach factory outlet online
michael kors outlet
uggs outlet
marc jacobs outlet
ralph lauren outlet
24 detsember, 2015 05:45
Postita kommentaar
<< Home