MUST AKEN (inspireeritud Tallinna Ülikooli keeltemaja teise korruse auditooriumi akendest)
Ma küll ütlesin, et pole nüüd aega siia midagi kirjutada, aga loengus oli lihtsalt igav ja see trükkimine ei ole enam mingi vaev.

Kõik sai alguse sellest, et aken oli must. Klaasil oli linnuväljaheiteid ja suurlinna vihma, mis on selline kummaline nähtus, et justkui pori sajaks taevast alla. Klaasile sajab vedel pori ja kui selle piisad mööda klaasi alla jooksevad, jäävad sellele porinire jäljed. Lisaks väljaheidetele ja vihmale oli aknaklaasil ka tolm. See on samuti üks suurlinna nähtus. Maal tolmavad näiteks kruusateed, aga suurlinnas on tolm kõikjal, siin hakkab isegi asfalt tolmama.

Ja just sellest saigi kõik alguse, sest läbi musta klaasi tundus ka maailm, mis oli selle akna taga, must. Kui väljas paistis ere päike, tundus toas olles taevas ikkagi pisut sombune ja päike ei olnud piisavalt kollane. Kui õues sadas vihma, tundus taevas veel hallim kui tegelikult ja vihm tundus ka porisem kui tegelikult. Kui taevas oli vikerkaar, siis selle värvid ei olnud kunagi nii kirkad kui oleksid pidanud olema. Ja öösel akna all istudes tunuds Talle, et kuu ja tähed tuhmuvad iga päevaga üha enam...

Väljas Ta peaaegu ei käinudki ja kui just pidi, siis ainult sombustel öödel - Ta kartis inimesi. Ta kartis inimesi selle pärast, et läbi musta akna tundusid kõik hallid, mornid ja halvad. Siis kui Ta veel väljas käis ja inimestega suhtles oli kõik korras, aga kõik muutus siis kui Ta kolis suurlinna musta aknaga korterisse. Keegi ei hoolinud siin Temast, kõigil oli alati kiire ja Tal ei olnud kellegagi rääkida.

Tema maailm muutus järjest väiksemaks. Nüüd ongi Tema maailmaks see pisike musta aknaga korter ja see piskuke, mis aknast paistab - vastas maja, kõrval maja, teisel pool kõrval maja ja keskel neljarealine sõidutee.

Oma suhtlemisvajadust maandas ta tähtede ja kuuga rääkides, aga ka need jäid temast üha kaugemale, sest aken muutus iga päevaga mustemaks. Tihti kuulas ta pealt ka naabrite vestlusi. Ta ei tundnud oma naabreid, aga ta tundis nende hääli. Ta ei kuulanud neid pealt tahtlikult, aga öised seinad lihtsalt kostuvad läbi - eriti just nendes suurlinna paneelmajades.

Mida aeg edasi, seda hallimaks muutus tema maailm, sest aken, mille taga oli see pisike maailm seal väljaspool, muutus järjest mustemaks. Teda valdas lausa äng, sest kuu ja tähed jäid iga päevaga tuhmimateks ja naabrite hääled kostsid läbi seina vähem - neil ei olnud enam midagi rääkida; Kõik oli öeldud.

Ühel ööl otsustas ta välja minna. Väljas oli udu ja ilm oli sombune. Tänav oli peaaegu samasugune nagu läbi musta akna vaadates. Ta seisis keset trammiteed, juba 15 minutit seisis, aga trammi ei tulnud. Kell oli juba liiga palju ja trammiliinid selleks päevaks suletud. Ta ostis kioskist närimiskummi, nätsutas veidi ja neelas siis alla. Hetkeks jäi see kurku pidama ja ajas läkastama, kuid kadus siis mööda soolikaid kusalegi maosoppi.

Ta oli koduuksest umbes 50 meetri kaugusel kui pööras otsa ringi ja läks tagasi, sest sealt lõppes tema pisike maailm, mis paistis läbi porise aknaklaasi. Ta läks tagasi oma pisikesse korterisse ja oli õnnelik, et ta oli julgenud minna oma väikese maailma lõppu. Ta oli ära teinud kõik, mida ta elus teha oli tahtnud - ta oli lõpetanud kolkaküla kooli, astunud iseseisvasse ellu ja kolinud suurlinna ning mis kõige tähtsam - ta oli ära käinud maailma lõpus.

Köis rippus juba ammu magamistoa laes ja ootas seda päeva, mil ta seal lõpus ära käib ja elu kaotab oma mõtte. Ta ronis toolile ja ajas pea läbi silmuse ning oli juba tooli jalge alt löömas kui miskit juhtus... Teiselt poolt seina hakkasid kostma naabrite hääled. Naabrid tülitsesid ja karjusid üksteise peale. Naine sõimas meest joodikuks ja mees naist omakorda libuks.

Ta võttis köie kaela ümbert ära ning võttis selle ära ka laest, kus see oli rippunud juba aastaid. Ta istus taas oma musta akna alla, millest kõik alguse sai, ja vajus sügavasse mõttesse. Ta pidi ju leidma elule uue mõtte. Ta pidi seda tegema, sest oli olnud arg. Ta ei julgenud ennast tappa, sest kartis seda, mida naabrid, keda ta isegi ei tundnud, temast pärast enesetappu räägivad.