Lohe hambad

Lõpetan kohe Ristikivi "Lohe hambad", mõned kohad, mis mulle lõpus meeldisid:

"Mu enda samm on muutunud väga lühikeseks. See on üks elu paradokse, et kui inimesele on jäänud vähe aega, peab ta käima aegamööda. Kuna need, kel on terve elu ees, võivad kiiresti joosta."
"Mul on aega küllalt," ütles Pablo.
"Ärge seda öelge! Kui te kunagi vanaks saate, kahetsete seda kibedasti."

"Kas te üldse väljas ei käi? See on nii ebaterve päevad läbi toas istuda."
"Ma käin selle asemel ööseti väljas. Öine Pariis on palju huvitavam."
"Ah, vaadake, et te mul ühel päeval surnult koju ei tule!"...

Ma ei saa oodata, et vesi tõuseks või silmapiir selgineks, ka selle tõttu, et ma ei tea, kui palju on mulle antud aega. See võib varsti lõpule jõuda ja ma ei taha, et lõpp tabaks mind teel. Pean kuhugi välja jõudma, isegi kui see ei oleks see eesmärk, kuhu olen püüdnud.

Inimesed ei sure murtud südame tõttu /---/ me elame niikaua kui meil on midagi, milleks elada. Kui pole enam seda, võiksime niisama hästi surnud olla. Aga paraku on nii, et iga päev sureb inimesi, kel on küllalt, milleks elada, ja elab edasi neid, kel pole enam midagi oodata. Võib-olla ainult veidi uudishimu, et näha, kuidas see kõik edasi läheb.