Seesama jõgi

Aga kas elus endas on elusat? Kas ei ole elu mingi võõras vägi, mis asub temas ja sunnib teda end elama, ei lase tal olla tema ise? Kas olla tema ise tähendab olla surnud? Võibolla on elu tegelikult surm ja surm elu?

Lugesin öösel läbi Jaan Kaplinski viimase kirjutise - "Seesama jõgi". Varem olin Kaplinskilt lugenud ainult ühte asja, "Isale", ja see mingit erilist vaimustuse puhangut esile ei kutsunud, neutraalne hoiak tekkis. Kui "Seesama jõgi" ilmus, siis ei olnud vist ühtegi ajalehte, mis poleks seda taevani kiitnud, uudishimu lihtsalt sundiski seda lugema nüüd.
Lihtsalt ääremärkuseks, et tegemist ei ole mingi arutleva ja analüüsiva esseega, neid ma saan sügisest kirjutada küll ja küll, lausa mitu tükki nädalas. Lihtsalt juhuslikud mõtted.
Pettuma ei pidanud, alguses olin täiesti vaimustuses. Läbi kolmanda isiku jutustatakse ühe noormehe (19-aastane) n-ö suureks saamisest - elu mõistmisest, seksuaalsuse avastamisest, usu ja Jumala leidmisest. Romaani läbivadki mitu paralleelset teemat ühes isikus. Algus toob kohe mängu Õpetaja - teoloog, kes 40ndatel vaimuliku kohast ilma jäeti. Ma tundsin lausa kadedust peategelase vastu, et tal on keegi selline, kelle käest oma rumalaid küsimusi küsida, keegi, kes lihtsalt viitsib harivatest asjadest rääkida (võiks lausa öelda, et loenguid pidada) ja laseb noorematel kuulata. Jutuajamised Õpetajaga teevadki sellest romaanist teose, mis võib-olla tõesti sobiks keskkooli kohustusliku (sõna "kohustuslik" mõjub siin liiga... njah, kohustuslikuna) kirjanduse hulka, avardaks pisut silmaringi. Samuti aitaks see võib-olla noortel saada üle peategelasega sarnastest seksuaaleluhirmudest, kuigi keskkooli lõpuklassides oleks selleks ilmselt liiga hilja. See seksist mõtlemine oli mu meelest pisut üle ka pingutatud, aga noh, ma ei oska ju meeste eest rääkida ja ikkagi hea, et see ühe liinina romaanis sees on. Ja selle kõrval ka see, et mis on armastus.
Igatahes, kuni leheküljeni 160 kritseldasin ma raamatusse märkmeid ja tirisin huvitavamatele kohtadele jooni alla. Siis vist olekski pidanud romaan minu jaoks ära lõppema, sest järgmise märkme tegin alles leheküljel 309, ehk siis umb 15 lk enne lõppu. Usu teemat oli minu jaoks pisut liiga palju, peaaegu kogu see vahepealne osa rääkiski sellest, kuidas noormees tundis äkitselt Seda ja kohtus Sellega.
Ja see, mis Õpetaja ja Estri vahel toimus, oleks võinud ka ära jääda, see tõmbas minu silmis Õpetaja maine nii maha, et ma nüüd omasoolist Õpetajat kohe kindlasti endale ei tahaks.
Ülesehitus on romaanil huvitav, lugu algab lõpust, ehk siis esimene peatükk on tegelikult kõige viimane.
Üldises plaanis kajastab teos nõukogude aega, peategelane satub pahandustesse, kui ta jagab sõpradele Underi paguluses ilmunud luulekogu. Aga vahest on pahandustesse sattumine isegi hea, sest see avab noormehele võimaluse minna õppima Leningradi ülikooli. Lõpus tuli klomp ka kurku korraks isegi, võib-olla oleks pisara ka poetanud, aga naised ju ei nuta tänapäeval.
Tüüpilise vingujana tõin nüüd välja asjad, mida oli minu arvates liiga palju või mis oleks võinud olemata olla, njah, tegelikult olid arutlused keeltest, religioonist, luuletajast, kunstist, ajaloost jm väga huvitavad. Väga paljud asjad olid küll juba teada, aga huvitav oli lugeda, kuidas ilukirjanduse kirjutaja on suutnud oma teosesse sisse kirjutada ka harivad ja teaduslikud seisukohad ja hea ajastu kujutamise ja looduskirjeldused, mis sisaldasid nt ka taimede kirjeldusi ja nende nimetusi jne jne
Keeleliselt mind pisut ikka häirisid need Kaplinski veendumused (annud, hää, sää ja murdelised sõnad), aga raamatu lõpuks isegi harjusin juba ära.
Muljeid on tegelikult palju, aga ma ei räägiks nendest rohkem, sest vähemalt ühel blogi lugejal on see raamat praegu pooleli ;)
Seesama jõgi.

Mõned tsitaadid ka:

Enesekindel inimene ei hakka üldiselt luuletama, tal ei ole endaga probleeme, see tähendab, et ta ei tunnista neid, lükkab need kõrvale ja elab eluliselt, kahe jalaga maas. Hakkab juhiks, juhib autot või inimesi. Kes luuletab, ei juhi ega lase end ka juhtida. Luule on saar, autonoomia.

Ta mõtles, et on nagu lind, kes tahaks lennata kõrgele taevasse, keda aga peenike nöör ikka jälle tagasi maa pääle kisub, sunnib elama sitases tuvikongis ja vaatama tuvide kudrutamist ja paaritumist, leidmata endale kaaslast, kellega lennata kõrgele, kudrutada ja paarituda kuskil pilvedes või pilvede taga kõrgel tipul.

Linnad olid peibutavad, aga hukatuslikud.

Kas sa ei ole märganud, et partei on nagu mingi superinimene, Über mensch, kes juhib, otsustab, näeb ette ja teeb muud mis inimene, ainult et ta ei arva, ei usu ega ei mõtle. Partei teab, et tal pole vaja mõelda?

...vesi on selleks, et kustutada põrguleegid, ja tuli selleks, et põletada maha paradiis.

Kreeklased mõtlesid välja selle, et inimesed jagunevad inimesteks ja inimloomadeks, orjadeks, kes pole muud kui kõnelevad tööriistad.

Ülikool ja terve juulikuine Tartu hakkas meenutama teatrit pärast etendust, kui lumm on korraga otsa saanud, publik liigub riidehoiu poole ja näitlejad võtavad näolt grimmi.

Vahel ma olen mõelnud, et peamine vahe vana aja ja meie aja inimeste vahel on see, et meie kogume raha ja asju, nemad kogusid sedasama elujõud, eluvaimu, pneumat või praanat. Seda mõisteti vahel väga materialistlikult, nii et mõned rahvad küttisid naabreid, sõid nende maksa ja südant ja viisid kaasa nende äralõigatud pääd, et niiviisi teiste elujõudu endale saada.

See vist on üldse naiste viga: meie näeme inimeses ikka enne muud inimest, mitte geeniust, kangelast või imetegijat.

Aga... Äkki ta on tegelikult surnud, on elava laip, mis liigub ja mõtleb, mille ajus liiguva mõtted, assotsiatsioonid, ent millest elu ise on lahkunud. Lennanud ära, valgunud sinna sügisesse jõkke närbuvate vesikupulehtede vahele. On ju füüsilist ja vaimset surma.

Rohkem ei jaksa, tervet raamatut vist pole mõtet nagu ümber kirjutada. Tahaks üldse näha, kes selle pika joru siin läbi lugeda viitsib.