Robot

Hommikul üles, siis tööle, siis peale tööd kaks tundi vabatahtliku töö jaoks (vähemalt midagigi natuke vaimule), siis käik Järve Selverisse (kohutav pood, tunnen kaasa nendele, kes seal iga päev käima peavad), siis sõit Kiisale, et töömehi kontrollida (ja seoses sellega absoluutselt igal õhtul enda seaks vihastamine), siis Jürisse kassi söötma, siis nii rampväsinuna koju, et midagi muud peale voodi ei tule mõttessegi. Ja nii kaks nädalat jutti. Kas see ongi elu? Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi - no kes see loll selle vanasõna küll välja mõtles...

Üksinda tööl olla mulle tohutult meeldib, mis sest, et mu ametinimetus laieneb siis päris mitme nimetuse võrra, lisaks poe juhatamisele veel müüja-koristaja-elektrik-itspetsialist-torumees-remondimees (hmm, rohkem vist ei olegi). Igatahes, inimesed on palju sõbralikumad ja tänu sellele, et ma saan oma muusikat siis kuulata, ristiti pood nt Tallinna kõige parema playlistiga poeks :P. Ja jaapanlastele andsin eesti muusikaga plaate kaasa, sest nad olid vaimustuses. Eelmisel aastal sai neid ikka ohtralt nt Ameerikasse saadetud, aga sel suvel pole nagu võimalust olnud. Ja eile rääkisin 2 tundi norrakatega, kes ei suutnud uskuda, et me siin Eestis nii väikeste palkadega nälga ei sure. Ja neil oli meie kohta oma teooria (meie=eestlased). Nimelt, nad panid tähele, et eestlased käivad väga hästi riides, et Norras ei ole üldse inimesed tänavapildis nii ilusad ja kenasti riietatud. Nii, ja nende teooria on, et kuna me teenime nii vähe, siis järelikult me paneme kogu oma palga riiete peale ja kuna me süüa osta ei saa, siis selle pärast olemegi nii peenikesed. No ma püütsin neid ikka veenda, et nii hull see asi nüüd küll ei ole, aga ei tea, kas nad jäid uskuma. Naine on ajakirjanik, raudselt ta kirjutab nüüd Norras oma teooria põhjal eestlastest artikli ka.

Abieluõnn pidi seisnema puhastes nõudes... mu abielu jookseb siis vist küll enne algust juba karile.

Ja kui juba lambimõteteks läks, siis natuke tibindust ka... Eestimaa suvi ajab ikka tohutult närvi küll viimasel ajal. Paned hommikul õhukeselt riidesse, siis külmud õhtul kringliks ja kui paned paksult riidesse, siis lämbud ära. Eelmisel nädalal olin sunnitud käima riidepoes, nägin kollast kleiti (heh, praegu tuli meelde - märgates tee ääres tütarlast, kollases kleidis, kes tõstnud on käe (Sõpruse Puiestee "Südasuvisel päeval")) ja marssisin juba proovikabiini poole, kui äkitselt see valge tüüp mu õlal koputas südametunnistusele ja ütles: "Tüdruk, sul on kodus seitse kleiti ja veel sama palju seelikuid, kui paljudega neist sa sellel suvel käinud oled?". No ja siis ma viisin selle kleidi tagasi, sest no tõepoolest, ma võin ju tohutu kleitide ja seelikute fanatt olla, aga sellel suvel on nendega käimine suht võimatu.

Raha ei tee õnnelikuks, aga selle puudumine teeb õnnetuks küll...

Ma ei jõua enam kooli algust ära oodata, sest ma tunnen, et kool hoiab mind vee peal, ilma selleta tuleks nüristumine, nagu praegu.