Lumi on lahe
Lapselikkus on üks neist toredatest omadustest, mida täiskasvanud tööd rügavad inimesed kipuvad ära unustama. Ehitame parem lumememmesid ja käime kelgutamas, elu on kohe palju rõõmsam ja teistel ka lõbus vaadata :)
Sildid: Mina
Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)
Sildid: Mina
Sildid: Mina
Täna, kui 20. kilomeetri läbimine võttis aega 3 tundi, ei tundugi see lumi enam nii romantiline. Aga inimesed on hoopis teistsugused kui muidu - joostakse appi, kühveldatakse koos lund, hääletajad võeti kohe peale, keegi ei kiirusta kuhugi - inimesed tunduvad kohe palju paremad :). Ma lükkasin postiljonile postkastide juurde ka teeraja sisse, kuigi vaevalt et post täna meieni jõuab, kõik külateed on täiesti lahti lükkamata. Auto väsis täna lumehangedes jukerdamisega ära, loodame, et mitte midagi hullu, muidu läheks see romantika ikka jube palju maksma. Aga inimesed võiksid peale tormi samasugusteks jääda...
Sildid: Mina
Istud vaikselt kodus, vaatad tuld kaminas, jood kõrvale mõnda mõnusat jooki, näiteks sokolaadikohvi või veini ja sööd endaküpsetatud kooki. Aeg-ajalt käid välisukse vahelt piilumas, kas uks ikka läheb lahti ja mis olukord väljas on. Esimene lumi uues kodus tekitab elevust küll, sest sellist teed, mida keegi peale enda lahti ei lükka, on ikka omajagu, sellest hoolimata oled lumelabida juba ammu nurka visanud, sest mis mõtet on rabeleda, tööle tuleb ju alles hommikul minna :D. Nautige romantilist talveilma ja lund! Mina "naudin" Saussure`i ja keelemärke.
Sildid: Mina
Ma üritan hakata oma laokil mõtteid kokku korjama, ehk saan oma hajameelsusest lahti - unustamine on sel nädalal eriti populaarne.
Mõnikord on nii, et tahaks mõnest asjast paari lausega kirjutada ja tundub, et üle paari lause isegi ei oskaks midagi öelda. Aga siis äkitselt avastad, et oled juba kolm tundi lugenud ja kirjutanud ja selleks, et kõik emotsioonid sõnadesse saaks, läheks vähemalt kolm tundi mõtlemiseks ja kirjutamiseks veel aega vaja. Selle pärast ma nüüd ei jõudnudki oma tänast postitust valmis :D
Sildid: Mina
Ühed külalised hetk tagasi lahkusid, mõne tunni pärast tulevad uued. Kirjutamishetki ei ole, hea, et mõned lugemishetkedki on. Ükspäev istutasin aeda esimese puu, kuidagi hea tunne on kohe, kodu tunne vist.
Sildid: Mina
Ma kirjutasin täna terve lehekülje kasulikku ja vajalikku teksti, sobrasin materjalides ja olin tohutult heas tujus. Selline ime juhtus viimati kevadel. Juhhuuu, ma olen tagasi :D (ma enne õhtut tegelikult hea meelega ei hõiska)
Sildid: Mina
Alustan vingumisega, sest mind tohutult häirib see, kuidas inimesed kogu aeg ainult vinguvad - see ei ole ikka see, mis 20 aastat tagasi; seda "õiget" tunnet ei ole enam, see kõik on võlts jne jne. Mingit tunnet ei saagi olla kui kogu aeg on maa külmund ja kärss kärnas.
Sildid: Mina
Mu tutvusringkond koosneb peamiselt 20-35 aastastest inimestest. Viimastel päevadel (tegelikult kuudel) on mulle lõpuks pärale jõudnud, et need aastad on vist kõige murrangulisemad. Mulle tundub, et kõik selles vanusevahes inimesed kas
Sildid: Mina
Täna rongis raamatut lugedes avastasin, et mu järjehoidja naerab mulle täiega näkku (kaks kuud olen seda kasutanud ja pole varem tähele pannud). Järjehoidja peale on kirjutatud: "Kes ei kiirusta kuhugi, jõuab igale poole". Arvestades seda, kui aeglaselt see raamat mul venib, on see kiri ikka jube mõnitamine.
Sildid: Mina
Mind ei ole olemas.
Sildid: Mina
Tehke omad järeldused.
Sildid: Mina
Õnn peitub äärmiselt pisikestes asjades. Minu jaoks näiteks selles, et ma katkestasin just oma lugemismaratoni, sest eksam lükkub edasi. Jeee. Ma poleks elu sees tänase ööga seitset raamatut läbi suutnud lugeda ja kui ma pean eksamile minema nii, et ma lihtsalt enda laiskusest või lollusest olen jätnud midagi tegemata, siis on mul selline pabin sees, et kõik läheb untsu. Pingelangus vahelduseks. Peaks mingi nimekirja tegema vahepeal loetud raamatutest, sest neid on vist umbes kolmkümmend kogunenud, kuigi meelde ei jää nendest kiiruga loetud raamatutest vist midagi. Ma eriti ei salli kohustuslikku kirjandust. Aga ma ei mulise praegu rohkem, lähen mängin parem naabripoisi mullakastis (mhmh, kast on, aga kastis pole liiv, vaid muld).
Sildid: Mina
Postmodernistlik depressioon. Kõike on liiga palju ja samas ei ole mitte midagi. Õudne. Linn ja müürid, mõned lõngused ka. Mina nende keskel ja ei oska mitte midagi peale hakata. K. ütles, et ma võtaksin rahulikult, samm sammu järel. Üritan. Õpin postmodernismi eksamiks. Vähemalt üritan. Kriis. Vist.
Sildid: Mina
Nii, peaaegu kuu aega on eelmisest postitusest möödas ja see kuu on läinud metsiku kiirusega. Kolimine on nüüd täies hoos, pühapäeval anname korteri võtmed ära ja hakkame uues kodus pesitsema. Kool on täiesti unarusse jäänud ja sellest on pisut kahju. Aga kiire on selle pärast ka, et ma sain vahepeal emaks :D. Öösel pean iga kahe tunni tagant ärkama, sest pisike Pallike muudkui näksib mind varbast või sikutab juukseid või mida iganes. Ma olen neli aastat kassi tahtnud ja lõpuks ometi sain ka :). Praegugi ta magab mul süles, sest ta keeldub üksi jääma :P. Ma nüüd pakin edasi.
Sildid: Mina
Ühe uue kogemuse võrra jälle rikkam (või vaesem). See uus kogemus oli tegelikult täielik piin, laupäeval peale peaaegu magamata ööd kella üheksast viieni koolis olla on ikka päris paras katsumus. Ja pühapäev möödub samamoodi ja siis algab juba uus nädal. Ja üks õppejõud ei luba meil peale tänast enam muule mõelda kui oma magistritööle ehk peeretavatele lammastele ja pilvepiiril istuvale halli habemega vanamehele, keda pilvepiire üle kontrollides tegelikult seal ei istu.
Ma hakkan lihtsalt keskelt pihta, ilma pikema sissejuhatuseta ja ilma selgitusteta. Kirjandusse süvenemine nõuab vastavat elutunnetust. Ma praegu ei mäleta, kas see oli Dilthey, kes ütles, et inimese hingel on erinevad tasandid ja et elu saab väga õnnelikult ära elatud ka ainult esimesel tasandil, sügavamale jõudmata, aga siis me ei tunneta seda päris ELU. Kõige viimasele tasandile jõuavad vist filosoofid, ma arvan. Enamasti ongi vist õnnelikumad need, kes sügavamale ei vaata või ei näe. Eesti kirjandusest tuleb kohe meelde Karl Ristikivi, kes üritas kindlasti jõuda inimhinge kõige viimasele tasandile ning ei teinud endale mingeid järeleandmiseid. See ei tähenda seda, et ta oleks kirjutanud ainult õnnetutest asjadest, ta kirjutas nii, nagu asjad on. Seda ei mõista need, kes esimesele tasandile jäävad. Kirjandus nõuab tohutut süvenemist, nõuab tungimist elu pealiskihist pisut kaugemale. Milan Kundera on öelnud kuidagi nii, et hea romaan peab olema autorist targem. Heade romaanidega enamasti nii vast ongi, ega muidu ei kirjutataks kirjandusteostest kirjandusteoseid. Esimese tasandi inimesed märkavad kirjanduses ka ainult esimest tasandit. Seks, intriigid ja raha ei ole ju kõige tähtsamad (või on?). On olemas isegi esimese tasandi kirjandusteadlased, neile on kõige tähtsamad seks ja intriigid. Selle pärast ma lihtsalt ei mõistagi, et kuidas nende esimese tasandi inimeste ego küll nii suur on.
Mu kallis mees oskab mind aeg-ajalt üllatada väga vaimustavate mõtetega, mis nt hoiaks kokku tohutult palju raha, inimressurssi ja mida kõik veel. Kui ma talle ükspäev oma saabaste peaaegu olematuks käidud kontsaplekke näitasin, siis ütles ta nagu muuseas: "Kui sa kikivarvukil käiksid, siis kontsaplekid ei kuluks üldse ju." Kas see ongi see loogika, mida naistel ei ole???
Sildid: Mina