Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

esmaspäev, august 04, 2008

Raudtee

Täna rongis raamatut lugedes avastasin, et mu järjehoidja naerab mulle täiega näkku (kaks kuud olen seda kasutanud ja pole varem tähele pannud). Järjehoidja peale on kirjutatud: "Kes ei kiirusta kuhugi, jõuab igale poole". Arvestades seda, kui aeglaselt see raamat mul venib, on see kiri ikka jube mõnitamine.
Aga kui juba rongi peale jutt läks, siis... Ma eelistan igal juhul rongi bussile, ma ei teagi miks. Mu ema vihkab ronge, sest nendega on igav sõita tema arvates, aknast polevat midagi vaadata, ainult metsad. Mina naudin. Raudteerööpad mulle meeldivad ka, ja nendel kõndimine meeldib. Seletamatu tunne on see kui kõnnid mööda liipreid ja rööpad lihtsalt kaovad sirgelt kaugustesse. Pikka maad muidugi ei jaksa nii kõndida, jalad väsivad ära. Ja üksi ma ei julge, kõhe on. Nii et kui teil on vaja liipritel jalutamiseks kaaslast, siis ma võin tulla küll :D

Sildid:

3 Comments:

Blogger LiizaKazz said...

Tule kunagi Võrru. Kogu mu lapsepõlv möödus Raudtee tänavas, mis jookseb paralleelselt Raudteega. Vanasti sõitsid siin rongid, sõitsid igale poole - ma arvan, et isegi Peterburi, Riiga, Petserisse, sinna kus mu memmeke oma lapsepõlves elas, sinna, kuhu on maetud kogu mu memmekesepoolne venekeelne poolsetuline sugusvõsa.

Ja mina olen alati kõndinud liipritel. Nii et tule Võrru. Sinna tasub alati tulla, kui sa tahad olla üksi, kasutada oma mõtteid, oma pead. Iseennast. Ja jõuadki kiirustamata sinna, kuhu sa jõudma pidid.

Las mõnitab. Vahel on tal õigus. Vahel oled sa liiga noor, et võtta vastu võimalus, mis sulle pakutakse, vahel on see aga ainus võimalus, mis sulle pakutakse ja kui sa pole sellest õigel ajal haaranud, sis oledki oma võimalusest ilma jäänud.

Raamatutega on niimoodi, et kui sa nüüd seda võimalust (lugemiseks ma mõtlen) ei kasuta, siis küll sa seda hiljem kasutad. Nad ootavad sind, nad on kannatlikud. See teebki neid nii heaks kaaslasteks igas olukorras, nad parandavad haavu, nad lõikavad lahti mädapaiseid, sunnivad iseennast vaatama. Nad lihtsalt on sellised. Nad on parimad koduloomad, keda iialgi omada. Nende kaanelt on vaja vaid tolmukord võtta, ei midagi muud.

05 august, 2008 15:08

 
Anonymous Anonüümne said...

Ma elan ka Raudtee tänaval, küll Tallinnas. Nagu Liizakazzil paralleelselt raudteega

07 august, 2008 13:17

 
Blogger Annika said...

Lahe, ma elan ka peaaegu raudtee tänaval :D

Liizakazz, Võru lähedal on üks väike järv keset männimetsa. See on üks mu lemmikkohti Eestis, aga selle järve nimi ei jää mul kohe kuidagi meelde, äkki Päidra või Paidre või midagi sarnast.

07 august, 2008 14:09

 

Postita kommentaar

<< Home