Kukkusin näoli teravatele kividele

Õnn peitub äärmiselt pisikestes asjades. Minu jaoks näiteks selles, et ma katkestasin just oma lugemismaratoni, sest eksam lükkub edasi. Jeee. Ma poleks elu sees tänase ööga seitset raamatut läbi suutnud lugeda ja kui ma pean eksamile minema nii, et ma lihtsalt enda laiskusest või lollusest olen jätnud midagi tegemata, siis on mul selline pabin sees, et kõik läheb untsu. Pingelangus vahelduseks. Peaks mingi nimekirja tegema vahepeal loetud raamatutest, sest neid on vist umbes kolmkümmend kogunenud, kuigi meelde ei jää nendest kiiruga loetud raamatutest vist midagi. Ma eriti ei salli kohustuslikku kirjandust. Aga ma ei mulise praegu rohkem, lähen mängin parem naabripoisi mullakastis (mhmh, kast on, aga kastis pole liiv, vaid muld).
Ma tean küll igasuguseid autorikaitseseaduseid jms, aga see Soometsa luuletus kummitab mind juba veebruarist saati

Sel kevadel olen ma eriti ilus
sest kukkusin näoli teravatele kividele
lasin tuulel lohutada ja äikesevihmal maha pesta
vere - ega kartnud ei valu ega surma saada
silmad jäid pähe äike lõi silmapiiril merre
meri lõi minusse
kaks korda kiiremini jooksen nyyd kaldal kivide vahel
nyyd tuleb mul tuulele järele anda