Peegel

Lugesin millalgi Kivastiku novelle, tegelikult vist jutte või jutustusi, täpsemalt jutukogu „Homme“ ja novelli „Peegel“ kogust „Novellid armastusest“, ja üllatusin üsna positiivselt. Mina teadsin teda varem rohkem draamakirjanikuna. Ja üleüldse tean ma vähe novellikirjanikke ja üleüldse loen ma vähe novellikirjanikke, aga see selleks.

Kivastiku novellid või jutud jätavad autobiograafilise mulje. Võib-olla nad on ka autobiograafilised, nagunii kirjutavad kirjanikud ju tegelikult elu, mitte kirjandusteoseid, aga ma ei tea seda kindlalt väita. Näiteks novell „Peegel“, kus minategelane või jutustaja, või kõige parem oleks vist öelda fiktiivne autor, kirjutab jutustusi ja annab neid tädi Erikale lugeda – siit võib tõmmata selgeid paralleele Kivastiku endaga, kes andis oma jutte lugeda Õie Oravale, et saada Moskvasse kinokooli. Kivastiku sõnul oli Orav teda alguses pikalt saatnud ja öelnud, et see mida ta teeb, on täielik jama, aga tema kirjutas muudkui edasi. Ja õigesti tegi. Ka novellis ei saanud fiktiivne autor just kõige positiivsemaid arvustusi oma kirjutiste kohta „No mingi Faulkner sa ikka ei ole“ ütles talle tädi, kelle ta oma kirjatükke lugeda andis. Üsna selge autobiograafiline viide on ka novelli pealkiri ise „Peegel“, kuigi seda võib võtta ka lihtsalt elu peegelpildina ja veel saja muu asjana. Lacani peeglifaasist ma parem ei hakka üldse rääkima.

Võib-olla tunduvad Kivastiku jutud autobiograafilised ka selle tõttu, et ta tundub olevat läbi ja lõhki aus, see tundub olevat üks põhikategooria, millest ta kirjutades lähtub, ta justkui kirjutaks sellest, mida ta ise väga hästi teab ja tunneb, mida ta on ise näiteks oma lapsepõlves läbi elanud. Just läbi lapse silmade või tagasivaateliselt kirjutatud jutustused on minu arvates kõige õnnestunumad, tunduvad kõige siiramad. Selle pärast oli mõningane üllatus kui ta (fiktiivse autorina) „Peeglis“ Tuglase kallal võttis ja väitis, et ega ta ei taha mingit „Väikest Illimari“ kirjutada. Stiili poolest on nad tõesti Tuglasega täiesti vastandid mu meelest, kuigi Kivastik on saanud Tuglase novellipreemia. Tuglase lõpuni viimistletud stiili kõrval on Kivastik mõnusalt kerge ja ladusalt ning mõnuga loetav (see kergus ei ole halvustavalt mõeldud).

Kivastiku jutustused on väga naturalistlikud ja tema keele kohta ma ütleksin samamoodi, ilmselt selle pärast, et ta kasutab väga loomulikku keelt, jääb ka mulje, nagu keegi jutustaks oma lugu, mitte et ma loen mingit kõrget kunstilist teost . See ei ole jällegi halvustavalt mõeldud, vaid see on mu meelest ka omaette anne. Kui juba stiili peale jutt läks, siis mulle meeldis Kivastiku lausestus, väljapeetus ja lõpetatus, aga samal ajal jätab ta lausete vahele hingamisruumi. Minu jaoks näiteks Tuglas seda ei jätnud, ta oli kõik nii lõpuni mõelnud, et lugejal ei jää enam mõtlemisruumi, aga Kivastiku puhul jääb, mitte kõikides jutustustes, aga nt „Sügises“. Novellide ülesehituse kohta võiks vist öelda, et need on lõputa novellid. Samuti jätavad mõtlemiseks palju ruumi, kuigi võib-olla isegi liiga palju kohati ja jätavad pigem tühjuse tunde ning valguvad ebamääraselt laiali.

Kivastik on väga inimlik, teda huvitab inimene ja inimene huvitab teda tema lihtsuses, selles kõige lihtsamas eksisteerimisviisis, mida on ilmselt kõige raskem defineerida, sest see on nii iseenesest mõistetav.

Tema jutustused või novellid ongi läbi ja lõhki meie ümber kirjutatud, tegelased on justkui inimesed meie ümbert, kas siis samast ajast, kus me viibime, või meie minevikust, aga kõik on läbi ja lõhki siia konkreetsesse kohta nimega Eesti asetatavad. (nt „1979“)

Valle-Sten Maiste on minu arvates Mart Kivastiku jutustusi kõige paremini iseloomustanud – sentimentaalsed („Semm“), iroonilised („1979“) ja naturalistlikult valusad (kõik).

Piret Viires on jutustustekogu „Homme“ kohta öelnud, et selles raamatus on manifesteeritud mehelikkus ja põhihoovuseks on enese mehena teadvustamine (nt jutustuses „Semm“ teadvustab juba väike poiss kulunud stampe, et mehed ei nuta). Peamiseks murdepunktiks raamatus on iseotsustamise hetk, vastasjõu (nt vanemad) mahasurumine. „1979“ on siinkohal vast kõige parem näide – esimesed purjusolekud ja kahe kahekümnene vein, mis justkui oleks kohustuslikud igale mehehakatisele (jõnglasele peaks vist ütlema) ning loomulikult see, et rinnad oleksid täpselt „käe järgi“ ja tundmine, et aasta pärast teatakse juba kindlasti seda, mis tähendab, et rinnad on „käe järgi“. Mõlemad poisid, nii perekonna pailaps kui ka halb laps, astuvad vanemate keeldudest üle. Ja muidugi jutustus „Mehed“, mis minu arvates oli sellest valimikust üks kehvemaid, võib-olla mulle lihtsalt ei meeldinud sisu, aga see oli selline tüüpiline jõmlus ja jõmmide „meheks olemine“, mis väljendub ainult joomises ja peksmises ja tugev olemises. Kuigi selles novellis oli väga hästi välja joonitud kahte tüüpi purjus inimesed, ühed, kes lähevad iga väikese napsu peale kaklema ja teised, kes muutuvad tohutult sentimentaalseteks.

Naise vastu on Kivastikul justkui mingi vimm, mis võiks piltlikult alguse saada jutustusest „Semm“, kus ta ilmselt oma esimeses armastuses pettub ning edasi jutustusse „1979“, kus ühel jõmmil on naine ja lihtsalt selleks, et ta „rinnad on täpselt käe järgi“ ning lõpuks jõuab välja selle sama novelli emani, kelle pärusmaaks oleks justkui ainult see, et kell kuus hakkame sööma. Sellega joonistab Kivastik kaks sugupoolt üksteist vastanduma, aga see ei häiri. Jutustused on küll äärmiselt meestekesksed, aga hoolimata oma vimmast ta ei halvusta naisi, vähemalt mina ei tundunud ennast küll kuidagi puudutatuna.

Joonistamisest veel niipalju, et Kivastiku jutustused mõjuvad hästi piltidena, võib-olla hakkas mind segama teadmine, et ta on ka filme teinud ja kirjutas alguses jutte eesmärgiga filmikooli pääseda, aga mulle tunduvad need tekstid ka filmilikud ja pildilikud. Visuaalselt hästi selgelt välja joonistuvad, kirjeldab väga napilt, aga samas väga tabavalt igapäevast idülli. Üldinimlik, hästi mõjuvad napid laused ja napid jutustused lahtiste lõppudega, pehme huumor.

Meie vananeme, aga pildid ei vanane. Igatahes ei ole ükski teine autor suutnud 2,5 leheküljelise jutustusega mind nii emotsionaalsesse kaosesse viia, et ma ei suutnud peale nende lehekülgede lugemist vähemalt tund aega mitte midagi teha.