Jähuu

Jonathan Swift „Gulliveri reisid“

Ma olen elu jooksul seni pooleli jätnud kaks raamatut ja "Gulliveri reisid" oleks peaaegu jäänud kolmandaks. Tegelikult võib seda veel juhtuda, sest mul viimane peatükk ei ole päris läbi, aga ma katsun selle ikkagi lõpuni lugeda. See eelnev jutt ei tähenda muidugi, et raamat oleks halb - mõnusa alatooniga iroonia inimeste ja inimkonna pihta on autoril üsna hästi õnnestunud ja uued tsivilisatsioonid ja nende kirjeldused samuti- aga ma ei suuda lugeda raamatut, mis maalib mingite stereotüüpide järgi teatavaid inimeste iseloomujooni ja see nagu ongi kõik, mis seal raamatus inimesest üldse on. Mulle meeldivad pigem inimese sisereisid kui reisid mingitele kummalistele maadele. Aga raamatust üldisemalt:

Reisikirjelduste fiktiivne autor, minajutustaja, on mr Lemuel Gulliver. Raamat koosneb neljast reisikirjast, mida autor ise nimetab teekondadeks: 1) teekond Liliputimaale ehk kääbuste maale; 2) teekond hiiglaste maale Brobdingnagi; 3) teekond lendavale saarele Laputa ja 4) teekond tarkade hobuste hiihnhmide maale. Peatükkide ehk reisikirjelduste pealkirjastamine „teekonnaks“ võib aga olla eksitav, sest teekonnast kui sellisest tehakse juttu väga pealiskaudselt, põhirõhk on siiski võõra maa kirjeldusel ja kirjeldus ei ole teekonnast võõral maal, vaid pigem kohalolekust ja rahvaste kommete ning tavade jälgimisest.

On arvatud, et „Gulliveri reiside“ aluseks on Daniel Defoe „Robinson Crusoe“, mis ilmus seitse aastat enne „Gulliveri reise“. On leitud, et see oli mõeldud Defoe kangelase mere- ja saareseikluste paroodiaks. Gulliver satub tõepoolest avastatud maadele juhuse tahtel, just nagu Robinson Crusoe. Esimesele kahele maale satub ta läbi mereõnnetuste, kahe viimase puhul jätavad mereröövlid ta saatuse hooleks ja nii merel triivides või võõral maal ekseldes jõuab ta võõrastesse tsivilisatsioonidesse.

Muinasjutulised maailmad, kuhu minategelane satub, on hästi tsiviliseeritud ja asuvad n-ö päris maailmaga kõrvuti, aga n-ö päris inimesed ei tea nendest maailmadest midagi ja nemad ei tea midagi päris inimestest.

Esimeses osas satub Gulliver kääbuste ehk liliputtide maale, kus teda alguses tema tohutu suuruse ja jõu pärast kardetakse. Hommikul võõral saarel ärgates leiab ta ennast tuhandete peenikeste köite abil maa külge kinnitatult. Ta saavutab aga oma leebusega kiiresti kääbuste poolehoiu ning saab nende suure soosingu osaliseks. See osa on mõeldud selle aja Inglismaa paroodiaks. Swift ise oli enne "Gulliveri reiside" kirjutamist ühe partei satiirik, sest oli kombeks, et parteid üksteist leheveergudel tügasid. Trotsist selle vastu, et Swifti ei edutatud riigitööle, kirjutas ta sellest jagelemisest "Gulliveri reiside" esimese osa.

Hiiglaste maale Brobdingnagi sattudes on Gulliver tunduvalt kehvemas olukorras, sest peab kartma igat elusolendit, eriti rotte ja kasse. Sealsete maade elanike jaoks on Gulliver kõigest sõrmepikkune. Ta võidab elanike poolehoiu oma nutikuse ja intelligentsusega. Hiiglased juhinduvad oma käitumises praktilistest kaalutulustest, nad on töödarmastav rahvas, kellele on väga oluline rahu.

Nende kahe maa kirjeldusega näitab Gulliver hästi asjade suhtelisust, inimese tühisust liliputlaste näol ning samas nende monstrumlikkust hiiglaste näol. Kahte reisikirjeldust ühendab ka näiteks kammi kirjeldus. Kui liliputid leidsid Gulliveri taskust kammi, siis kirjeldasid nad seda kui mingit omamoodi masinat, millest ulatuvad välja kakskümmend vaia. Hiiglaste juures olles valmistas Gulliver ise endale kammi kuninga habemetüügastest. Need kaks osa raamatust on kõige populaarsemad, sest neid on peetud sobivateks nii lastele kui täiskasvanutele.

Lendav saar Laputa on teadussaar, mis on täpselt ringikujuline. Selle saare elanike ideed olid alati seoses joonte ja figuuridega. Kui nad näiteks midagi kirjeldasid, siis tegid nad seda alati geomeetria terminite abil. Tegelevad astronoomiaga. Swift pilkab siin teadust, millel pole aimugi oma olemasolu mõttest, ta kirjeldab saare elanikke nii: kuigi nad käsitsevad paberilehel osavasti joonlauda, pliiatsit ja sirklit, ometi pole ma iial näinud inimesi, kes igapäevases töös ja elus oleksid abitumad, kobavamad ja saamatumad või pikaldasema ning segasema taipamisega kõigis asjus, välja arvatud muusika ja matemaatika. Saare elanikud, eriti just sealne kõrgklass, on nii hajameelsed, et neil on vaja laksurit. Laksur on inimene, kes ühe asjandusega lööb oma isandale vastu suud või kõrva, vastavalt siis sellele, kas isand peaks rääkima või kuulama. Kui laksureid ei oleks, siis oleks saare elanikud pidevalt vaid oma mõtetes ja ei paneks teisi tähele. (hajameelsed proffessorid :D). Teadlaste pilkamine tuleb kõige paremini välja siis kui Gulliver külastab sealset teaduslikku seltsi, nt ühte teadlast kirjeldab ta nii: Ta nägu ja habe olid kahvatukollased, käed ja rõivad üleni roojaga rüvetatud. Tema ülesanne akadeemiasse tulekust saadik oli muuta inimese väljaheited toiduaineteks, lahustades sellest mitmesugused koostisosad, eemaldades sapist tuleneva värvi, välja aurutades haisu ja koorides vahukulbiga pealt sülje. Teaduslik selts võimaldas talle igal nädalal ühe, umbes Bristoli vaqadi suuruse anuma täie inimese rooja. Seda peatükki peetakse romaani kõige nõrgemaks.

Hiihnhmid on aga targad ja õilsad neljajalgsed. Nad elavad peaaegu ideaalses riigis, kus valitseb headus ja õiglus. Kõik võikski olla täiuslik, kui poleks hobuste orje jähuusid, vastikuid ja ainult oma tungide rahuldamisele andunud olendeid. Jähuud – need on inimesed. Gulliver on nende vaimsest ja moraalsest allakäigust nii masendatud, et ütleb tagasi pöördudes oma liigikaaslastest lahti ja tunneb end hästi ainult hobusetallis. Seda osa on kõige raskem reaalsena ette kujutada, sest on raske paigutada hobuseid kõrgemale inimestest – hobused, kes ehitavad maju, valmistavad nõusid, õmblevad jne.

Swift parodiseerib siin ka reisikirju. Ta korrutab pidevalt, et ta ei taha kirjutada sellist igavat reisikirja, nagu need tavaliselt on. Ja siis mingil hetkel kipub ta ikka seletama seda, kuidas purjekal on 20 erinevat purje ja mis tuule suunas mis laiuskraadil parasjagu milline puri heisati.

Swifti loodud erinevad tsivilisatsioonid ja ühiskonnakorraldused näitavad meile inimloomust koos võimuiha, upsakuse, fanatismi ja alatusega. Ta on suutnud väga hästi luua uusi maailmu, sealsete elanike ja maa kirjeldused on väga head, kõige õnnestunum on mu meelest esimene osa, teised jäävad pisut lahjaks ja ma ei suutnud neid ette kujutada. Teos on huvitav kindlasti neile, kes otsivad põnevat lugu ja juhtumisi, inimese hingeelus tuhnijale jääb see aga lahjaks.