Väike teatrikokkuvõte

"Kaev" Linnateatris. Oli üks lugu, mis ilmselt meelde ei jää. Keskpärane, ei midagi uut, ei midagi üllatavat. See muidugi ei tähenda, et etenduse üldmulje halb oleks olnud, sugugi mitte. Mulle meeldis see, kuidas üks noor naine kaks põikpäiset meest paika pani. Meestel on naisteta võimatu hakkama saada ja vastupidi ilmselt ka.

“Eksituste komöödia” Linnateatris. Taaskord tudengid, aga mitte lavastajad, vaid näitlejad. Seda ma läksingi vaatama pigem huvist, et millised näitlejahakatised nüüd lavakast välja paisatakse, mitte huvist etenduse enda vastu. Häid näitlejaid tuleb sellest lennust kindlasti, mõned näod olid juba varasemast ajast tuttavad ja mõned uud jäid eredalt meelde. Suurem osa neist olid muidugi alles üsna lapselikud, tuleb mõned aastad veel oodata ilmselt enne kui neid mõnes suuremas rollis näha saab.

“Harmoonia” Von Krahlis. Üsna ekstreemne. Etenduse esimese osa karjumine - mis väljendas infoühiskonna müra, seda tohutut saasta, mida me kõik enda sisse iga päev imeme - läks pisut liiale. Ja üleüldse oli esimene osa juba rohkem perfomance kui teatrietendus. Etendusel vaheaega ei olnud, vaheaega ka mängiti, st seda, et näitlejad ise jagasid viina ja hapukurgivõileibu ning meelitasid suurema osa publikust lavale, kes etenduse teiseks pooleks ka sinna jäid. Paljakskiskumisest ma eriti aru ei saanud, et milleks seda peab kogu aeg tegema. Viljakusjumala õidepuhkenud meheau oli muidugi üsna uhke :D, aga mis ülejäänute mõte oli? Mulle meeldis etenduse interdistsiplinaarsus. Seinale näidatud videod mõjusid üsna hästi, kes etendust jälgida ei viitsinud, see võis nendesse süveneda, need andsid üldpildile tohutult juurde (nt prostituudid ja sõjakatastroofid). Laulu ja tantsu oli muidugi ka. Mitte midagi uut selle etendusega publikule ei öeldud, aga öeldi uutmoodi, uues vormis ja esituses (Y). Mõtte võtab vast kõige paremini kokku etenduse viimane lause, mis kõlas umbes nii: Kui Ansip meid viie rikkaima riigi hulka viib, siis kuidas me sealt tagasi saame?