Linn

Kes meist poleks elus kogenud midagi sellist - pealtnäha on kõik korras, nuriseda ei ole millegi üle - hea töö, kodu, naine ja laps, sõbrad - aga siiski ei anna hing rahu, sest midagi oleks nagu puudu ja see, et kõik on näiliselt nii pagana korras, ajab veel rohkem närvi ja tekitab trotsi, tüdimust, soovi midagi muuta. Just sellest pajatab Theatrumis nähtud etendus "Linn".
Jevgeni Griškovetsi etenduse peategelane on Mees, kes tahab sõita teise linna, teadmata tegelikult, kuhu ta sõita tahab, teadmata, millal ta tagasi tuleb ja teadmata seda, milleks tal üldse vaja sõita on. Tegelikult seda viimast ta ise sisimas isegi teab, aga jutuajamistes naise, sõbra ja isaga ei suuda ta seda selgitada. Ta tahab minna ennast otsima, või siis mingit mõtet, mingit sihti, mis aitaks edasi elada. Mees kardab kaduda rutiini - sama töö, sama kodu, sama naine, samad sõbrad - ja nii igavesti. Veel rohkem kardab Mees tegelikult ärasõitu. Kohver on juba ammu pakitud, kõiki on ärasõidust teavitatud (kuigi keegi ei mõista), aga ometigi pole see ärasõit nii lihtne. Mis saab siis kui reisilt tagasi tulla ja mitte miski pole muutunud? Siis ei oleks enam isegi teadmist, et äkki veel saab midagi muuta.
Etendus, mis oma intiimsuses sobib väga hästi just Theatrumi pisikesele lavale, kus dialoogid ja monoloogid mõjuvad vahetult. Etendus, mis peaks kõnetama absoluutselt kõiki inimesi. Etendus, mis ei anna mingeid soovitusi ega näpunäiteid, vaid jätab kõik otsad lahtiseks.

Jälle teatrist

Klassikalist või traditsioonilist teatrit oli vahelduseks väga hea vaadata. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4" jättis väga sügava mulje. Ma läksin teatrisse õnneks väikese umbusuga, et kas ma pean ikka 4,5 tundi vastu, aga etendus täitis selle aja nii ilusti ära, et sisseelamiseks ei olnud mingeid raskuseid, tüdimust ei tekkinud, oli ainult üksikuid stseene, mis ehk oleksid võinud lühemad olla, aga etenduse pikkus oli igati põhjendatud, sisutihedus säilis lõpuni.
Lugu sellest, kuidas naine ja mees üksteist väga armastavad, aga armastavad teineteisest mööda, kujutlus abielust on mõlema jaoks erinev, kujutlus inimestest ja elust üleüldiselt on täiesti erinevad.
Taaskord pean ma kiitma lavastajat, Nüganen on ikka paganama head tööd teinud. Etenduses oli kõik pisiasjadeni läbi mõeldud, väikeseid sümboleid tekitati kõikvõimalike vahenditega. Valgustus andis tohutult efekte, ma pole üheski etenduses kunagi sellist valguse mängu märganud, ometigi mõjus see tohutult loomulikult - kui lava muutus toaks, siis muutus ka valgustus äärmiselt hubaseks/tubaseks, metsas olles põlesid laval hoopis teised tuled ja valgus oli hoopis teine ja nii absoluutselt iga kohamuutusega, kõhedatel hetkedel saali täiesti pimedaks muutmine tekitas kõhedust küll.
Kolmnurkse lava ääretu hea kasutus ja täitmine tuleb ka ära mainida, stseenide ja asukohtade vahetus laval publiku silme all toimus tohutult loomulikult, rongipinkidest või trammipinkidest, mis liikusid rööbastel, said pargipingid või kodused diivanid ja nende liigutamine laval toimus muuseas ja loomulikult, krigina saatel - elu hammasrattad ja igavene teelolek. Kui ma ei eksi, siis sai see etendus ka mingi sellise auhinna, parim lava täitmine vms. See etendus on üleüldse tohutult auhindu saanud. Kes Linnateatri põrgulaval on etendusi vaatamas käinud, see teab kui tohutult raske saal see tegelikult on, raske just oma kuju ja soppide ja postide pärast. Aga sel korral oli see ikka tõpoolest väga hästi ära kasutatud. Huvitavalt kasutati ka rippuvaid nööre, mida ma alguses pidasin poomisnöörideks, aga tegelikult olid need trammi käetoed, veel kasutati neid lendamiseks lava ühest otsast teise.
Karinit mängiv Hele Kõre sai selle rolli eest parima naisnäitleja preemia. Ja tema rolli sisseelamine on tõesti hämmastav. Kuigi mul isiklikult tekkis Karini kui tegelaskuju suhtes lõpuks üsna suur põlgus, ma olin igat pidi Indreku poolel. Karinile oli väline sära liiga oluline, ta oli liiga impulsiivne. Ka Indrek Sammul tegi Indrekuna väga hea töö mu meelest, äärmiselt hästi välja joonistatud karakter, mis sest, et ta Karini varju jäi. Mehed enamasti esindavadki suhtes rahulikumat poolt, naised on hüsteerilised. Indrek oli inimlik, tohutult inimlik, väljakujunenud väärtushinnangutega.
Kahjuks Rain Simmulile Köögertali roll mu meelest eriti ei sobinud, ilmselt on see minu harjumus näha Simmulit rahulikes ja sügavates rollides, mitte priiskaja, pidutseja ja petturina. Sellest on ka juba kõrini, et Andres Raag mängib kogu aeg petturit, lipitsejat ja naistemeest (võib-olla ei mängi ka kogu aeg, aga mulle millegi pärast on selline mulje jäänud).
Muidugi ei saa mainimata jätta ka Tiinat, keda mängis Evelin Pang, vaoshoitud ja hästi välja joonistatud tegelaskuju.
Kui ma alguses ütlesin, et etendus oli armastusest, siis tegelikult oli see ka surmaihalusest, usust, inimese väiklusest, ükskõiksusest teineteise vastu, kasuhimust, naiste tugevusest ja nõrkusest, meeste tugevusest ja nõrkusest jne jne. Kõikehõlmav etendus, ühiskonda peegeldav, olenemata sellest, et Tammsaare kirjutas oma "Tõe ja õiguse" hoopis teistsugusel ajal, peegeldab see ka praegust hetke.

Haned võlgu

Teatrilabori etendus "Haned võlgu" ületas kõik sellele etendusele pandud ootused ja lootused. Tahtsin lihtsalt näha, mis etenduse Villu Tamme on kokku kirjutanud ja kuidas üks punkbänd kogu etenduse vältel laval mängib ja kuidas siis see etendus visuaalselt on võimalikult pungilikult sinna külge poogitud. Hästi oli hakkama saadud, lavastaja Jaanika Juhanson väärib igati kiitust. Etendus oli väga vonkrahlilik (võib-olla ka teatrilaborlik, seda ma ei oska kommenteerida). Mulle meeldivad piire kompavad etendused ja selle etenduse sisuks oligi piiride kompamine. Etendus kompas piire sellega, et näitlejad astusid vahepeal oma tegelaskujudest välja ja hakkasid lihtsalt rahvale n-ö südant puistama. Räägiti rahvaga, istuti esimeses reas istuvale ilusale onule sülle :P ja mängiti rahva hulgas (tüüpiline Von Krahl eks ole, aga sel korral Teatrilabor hoopis)
Kuna näitlejatel olid erinevad tegelaskujud mängida, siis nende muutumine oli väga hästi välja mängitud. Nimelt, sel ajal kui näitleja laval uue tegelaskuju jaoks riideid vahetas, laulis (vist laulis, kui seda saab laulmiseks nimetada :D) Villu Tamme umbes nii: "Nüüd see tegelane vahetab riideid, sest ta peab hakkama mängima hoopis teist tegelast" jne ja lõpuks ütles, et ta rohkem ei laula enam seda sama asja, sest nüüd peaks publik juba ise aru saama kui keegi riideid vahetab. Njah, see ei tundu kirjutatult üldse nii koomiline kui see kohapeal oli.
Kõige parem oli Johannes Veski kehastatud homoseksuaalne mees, kes laulis tohutult romantilise viisi ja häälega äärmiselt napakat ja ajuvaba laulu. Kõige parem oleks seda lugu võrrelda vist Orelipoisi "Minu pruudiga". Kogu publik oli naerust kõveras sel ajal igatahes.
Üldiselt puudutati ühiskonna probleempunkte - võõrast ja võõrust, homoseksuaalsust, poliitikuid, raha, pätte jne.
"Igavene armastus on nagu igavesti peeru sees elamine. Sa harjud sellega ära ja hais ei tapagi enam lõpuks".
Kust läheb piir tuntud ja tundmatu vahel? Kust läheb piir inimeste ja hanede vahel?
Üks väike lõik ka etendusest, mitte just kõige parem, aga pisut iseloomustab ikka:

Kas sulle meeldib porno?

Noormees ja neiu kohtuvad etenduse proovis. Või õigemini, nad ootavad proovi etendusele, mida tegelikult ei ole veel kirjutatud ja mida keegi ei oska lavastada. Etendus peaks rääkima pornost. Aega parajaks tehes nad arutlevad porno kahjulikkuse ja kasulikkuse üle, diskuteerivad, esitavad argumente ja jõuavad järeldustele. Selline on Vat Teatri keskkooliealistele noortele suunatud etendus "Kas sulle meeldib porno?". Väga hästi tehtud tükk ning näitlejad Tanel Saar ja Kaia Skoblov tegid suurepärast tööd.
Etendus toob tõepoolest välja porno negatiivsed ja positiivsed küljed, ühtemoodi arutletakse mõlemaid pooli ning sellega seletatakse noortele asju, mida koolis ei räägita ja mida paljud lapsevanemad ilmselt ei julge rääkida. Selgeid vastuseid etendus loomulikult ei anna, see eeldab pigem ise edasimõtlemist, oma seisukohtade kujundamist. Miks on nii, et kui mees naist petab, siis on ta lihtsalt siga ja selline ühekordne aps tuleb andeks anda, aga kui naine meest petab, siis on ta kohe automaatselt lits ja kuulub mahakandmisele? Kas porno vaatamine võib tekitada tunnet, et vägistamine on normaalne? Kui noor inimene tutvub pornoga enne vahekorras olemist (mida ta kõigi eelduste kohaselt teeb), siis kuidas peaks seks üldse õnnestuma, kui sellest ettekujutus on saadud ainult pornofilmidest, kus asi on tihti pigem perversne kui tõene? Sellised küsimused siis seal etenduses.
Jama on lihtsalt selles, et halba pornot on palju rohkem kui head ja ettekujutus pornost on kujunenud selle halva "üks ees, teine taga, kolmas suus" porno järgi. Näidend jõuabki lõpuks noormehe ülestunnistuseni, et porno ei lasknud tal noorena seksi nautida. Tütarlaps on jällegi kurb, et kaotas 15 aastaselt süütuse selle pärast, et arvas, et kui ta tahab, et teda armastataks, siis peab ta midagi vastu andma ja see midagi on tema keha.
Väga lahe etendus väga mõnusalt vaba õhkkonna ja suurepärase näitleja- ja lavastajatööga. Noortele kindlasti meeldib nii et kihutage kõik oma teismelised teatrisse.

Tahaks naerda

Igal teatril on oma funktsioon eksole. Ja kui ma lähen Komöödiateatrisse, siis ma lähen sinna tõesti selle eesmärgiga, et naerda, mingit esteetilist ja sügavamõttelist etendust ma ei ootagi. Aga kahjuks on etendusi, mis naerma ajaks, tohutult vähe. Igatahes, "Kuidas dresseerida meest" jäi lahjaks. Palmiste mängis hästi ja näitlejatööle ei ole ühtegi etteheidet, aga süžee oli lihtsalt lahja. Kohati ajas muigama, aga naerma küll mitte. Ja minu jaoks olid seal tohutud vasturääkivused. No näiteks, kui Jumal lõi mehe ja naise ning kui nad lõpuks paradiisist välja visati, siis ei muutunud nad ju äkitselt ahviks. Kahte teooriat niiviisi kokku panna ei ole võimalik. Paradiisis olid mees ja naine ning siis järsku elasid koopas ja käisid neljakäpukil? Kus on loogika?

Väike teatrikokkuvõte

"Kaev" Linnateatris. Oli üks lugu, mis ilmselt meelde ei jää. Keskpärane, ei midagi uut, ei midagi üllatavat. See muidugi ei tähenda, et etenduse üldmulje halb oleks olnud, sugugi mitte. Mulle meeldis see, kuidas üks noor naine kaks põikpäiset meest paika pani. Meestel on naisteta võimatu hakkama saada ja vastupidi ilmselt ka.

“Eksituste komöödia” Linnateatris. Taaskord tudengid, aga mitte lavastajad, vaid näitlejad. Seda ma läksingi vaatama pigem huvist, et millised näitlejahakatised nüüd lavakast välja paisatakse, mitte huvist etenduse enda vastu. Häid näitlejaid tuleb sellest lennust kindlasti, mõned näod olid juba varasemast ajast tuttavad ja mõned uud jäid eredalt meelde. Suurem osa neist olid muidugi alles üsna lapselikud, tuleb mõned aastad veel oodata ilmselt enne kui neid mõnes suuremas rollis näha saab.

“Harmoonia” Von Krahlis. Üsna ekstreemne. Etenduse esimese osa karjumine - mis väljendas infoühiskonna müra, seda tohutut saasta, mida me kõik enda sisse iga päev imeme - läks pisut liiale. Ja üleüldse oli esimene osa juba rohkem perfomance kui teatrietendus. Etendusel vaheaega ei olnud, vaheaega ka mängiti, st seda, et näitlejad ise jagasid viina ja hapukurgivõileibu ning meelitasid suurema osa publikust lavale, kes etenduse teiseks pooleks ka sinna jäid. Paljakskiskumisest ma eriti aru ei saanud, et milleks seda peab kogu aeg tegema. Viljakusjumala õidepuhkenud meheau oli muidugi üsna uhke :D, aga mis ülejäänute mõte oli? Mulle meeldis etenduse interdistsiplinaarsus. Seinale näidatud videod mõjusid üsna hästi, kes etendust jälgida ei viitsinud, see võis nendesse süveneda, need andsid üldpildile tohutult juurde (nt prostituudid ja sõjakatastroofid). Laulu ja tantsu oli muidugi ka. Mitte midagi uut selle etendusega publikule ei öeldud, aga öeldi uutmoodi, uues vormis ja esituses (Y). Mõtte võtab vast kõige paremini kokku etenduse viimane lause, mis kõlas umbes nii: Kui Ansip meid viie rikkaima riigi hulka viib, siis kuidas me sealt tagasi saame?

Traditsiooniline kokkuvõte

Aastal 2007
lõpetasin ülikooli
astusin magistriõppesse
alustasime päris oma kodu ehitust

Need eelnevad on vast kõige pöördelisemad sündmused eelmisest aastast.

Lühikokkuvõte teatrist, muusikast, kirjandusest ja filmidest (suvalises järjekorras):

Meeldejäävaimad teatrielamused:
Tallinna Linnateater: "Eesti teatri laulud", "Meeletu", "Isad ja pojad"
NO99: "GEP", "Nafta"
Von Krahl: "Jänese aasta", "Kajakas"
Vat Teater: "Meeste varjupaik"

Meeldejäävaimad muusikaelamused: Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" ja Dave Gahani "Hourglass" on muidugi eelmise aasta parimad. Välismaiseid albumeid ilmus eelmisel aastal tohutult, need jätan praegu mainimata. Eestimaistest jäid positiivsetena meelde veel Ans. Andur "Topeltvikerkaar"; Under Marié "Step Into Light" (kuigi see koosneb peamiselt varasematest lugudest), Vaiko Eplik ja Eliit "2"; Mr. Lawrence "19 | 90-99" (kuigi see koosneb ka väga vanadest lugudest). Kummaline, aga rohkem ei tulegi praegu midagi üllatavat meelde. Aasta lõpus ilmunud Dahlingu ja Raadio Maria esimesed albumid tunduvad ka huvitavad, aga nendeni ei ole ma veel jõudnud.
Kontsertidest on meelde jäänud Sõpruse Puiestee, Raadio Maria, Under Marié, Placebo, Shelton San, Kosmikud, Ans. Andur, Allan Vainola, HND, Rannap ja Taavi, Maarja ja Rain Simmul.

Meeldejäävaimad kirjanduselamused:
Virginia Woolf "Proua Dalloway", Toni Morrison "Armas, Faulkner "Hälin ja raev", Jack Kerouac "Teel", Vladimir Nabokov "Lolita", Jaan Kaplinski "Seesama jõgi", Kadri Kõusaar "Vaba tõus", Kangro ja Ristikivi "Kirjad romaanist", Karl Ristikivi "Rohtaed", Arvi Siig "Neoon kangialuste kohal".

Meeldejäävaimad kinoelamused:
Ma olin eelmisel aastal väga kehv kinokülastaja. Heade filmidena jäid meelde "Paabel", "Laulev revolutsioon", "Sügisball" ja "Breakout".

Tahan olla öö

"Eesti teatri laulud" Tallinna Linnateatris. Väga hea asi väga headelt tegijatelt väga heas kompotis. Kontsert etenduses või vastupidi. Naeru ja nuttu ja kurbust ja rõõmu läbisegi. Hariv - teatri ajaloost ja muusika ajaloost saab mõndagi teada. Ja imeilusad laulud ja hirmnaljakad laulud ja tõsimeelsed laulud.
PS! Ma jumaldan Olav Ehalat (loe: tema kirjutatud muusikat).

Inimesel on nähtavasti tarvidus mõnikord hädaohutut hullu mängida*

TEATER
Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" Draamateatris. Oli üks meelelahutuslik tükk integratsioonist ja poliitikast. Mitte midagi uut. Mitte midagi erilist. Kui etendus oleks lõppenud kuskil keskel, siis oleks võib-olla isegi öelnud, et väga hea. Aga teises pooles hakkasid juba mõtted korduma, eriti just see, mida mõtlevad venelased Eestist ja eestlastest. Meeldis see, et laval oli kasutatud väga vähe asju, aga nende väheste asjade kasutamisega (vihmavari, lina) loodi üsna palju sümboleid.
KONTSERT
Sõpruse Puiestee Paide Kultuurimajas. Malenat eriti ei näinud/kuulnud. Kognito ei istunud, püüdsin pingsalt sõnu kuulata, sest neil mingisugune luulekogu välja tulemas, aga nendest ei saanud aru. Puiesteel on ka paremaid kontserte olnud, halvemaid ka. Aga neetult vähe rahvast oli.
RAAMAT
Olen avastanud raamatute teistkordse lugemise võlu. Esimesel korral on ilmselt paratamatus see, et loen lugu ja see, mis loo ümber, võib kaduma minna. Teisel korral on lugu juba teada ja tulevad mängu ka muud nüansid.
Karl Ristikivi "Hingede öö" - palju selgem kui eelmisel korral, aga ikka veel väga... ma ei taha öelda segane, pigem suletud. Avas ennast sel korral rohkem, aga tuleb kindlasti uuesti lugeda, kunagi, pikema aja tagant. Ma ei hakka siin seda ümber jutustama ja mingitest muljetest rääkima, seda on nii palju tehtud. Lugege kas või Endel Nirgi "Teeline ja tähed". Esimesel korral lugedes ei näinud ma huumorit üldse, aga ometigi on seal seda, hoolimata väga isiklikust ja veidi traagilisest loost. Eks elupagulased oleme me kõik. Ma rebisin enda jaoks olulisemad tsitaadid kontekstist välja ja panin siia. Tegelikult kõiki ei saanud, sest mõned olid lehekülgede pikkused, nt esimesed neli tunnistajat pugesid eriti sügavale kuskile, aga põhilisemad asjad:
Ristikivi naistest: Nägin ainult ta profiili, ja ma rohkem tundsin, et ta pidi olema ilus. See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.
Aga mul on raske seda tütarlast kirjeldada - võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?) (17)
Mõnikord on raske istuda võõra inimesega - ka sellega, keda tunned juba palju aastaid -, kui ei oska midagi öelda (26)
Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem(28)
Seltskondlik joomine on nagu suplemine riietes ja tärgeldatud kraega
Ta istus seal, vaadates omaette tühjusse, nii nagu istuvad inimesed raudteevagunis päevast päeva, kuust kuusse, kunagi oma vastasistujat nägemata.(44)
Mul ei ole nüüd enam kiire, kui ma olen arusaamisele jõudnud, et ma niikuinii kuhugi ei jõua. Olen sellega rahul, mis mul on /---/ me sureme niikuinii. /---/ Ta oleks surnud tükk-tükilt, nii nagu inimesed kõik surevad. Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. /---/ Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati. /---/ Elu ei olegi midagi, see on ainult ettevalmists, sest see on ainult ajutine. Ainult surm on jääv ja igavene.(94-96)
Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.
inimene sureb mitte ainult üks kord, vaid palju kordi - iga kord, kui sureb keegi, kes on talle lähedaseks saanud.(158)
Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: Ei midagi! Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib (170)
Kirjandus on unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad
Mul ei ole kodu, mul on ainult korter.(201)

Karl Ristikivi "Itaalia Capriccio". Esimene reisikiri, mida ma lugesin. Ma olen alati arvanud, et need on igavad. Tuleb välja, et ei olegi. Itaalia on Ristikivi jaoks mingi väga oluline paik, sest seda külastab ta oma romaanides ikka ja jälle. Selle reisikirja juures meeldis mulle ristikivilik neutraalsus, mingi kõrvalpilk. Tema poolt ei olnud mitte ühtegi üleliigset emotsiooni. Isegi siin tuleb välja Ristikivi üksiklus ja üksinduse vajadus ja soov näha. Tegemist on tagasivaatelise reisikirjaga. Tunda on Ristikivi tohutut erudeeritust ja huvi selle maa vastu. Nüüd tahaks Itaaliasse minna küll.
Elu on juba kord niisugune, et ilusamad silmapilgud kaovad, kui ei oska neid õieti tähelegi panna, ammuks siis kinni püüda.
*Ristikivi turistidest

Kõigest väikestest loetud asjadest ei jõua, kuigi võiks.
Hetkel pooleli:
Karl Ristikivi "Lohe hambad"
Heiki Vilep "Katus sõidab"
Marie Under "Pärisosa" ja "Hääl varjust"
Aristoteles "Luulekunst"
Arvi Siig "Neeon kangialuste kohal", "Jah", "Murdeajastu"
Andres Langemets "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi"
Rein Veidemann "Olla kriitik"
Aksel Tamm "Aga see oli üks mees"
ja veel miljon teoreetilist artiklit kirjanduskriitikast ja kommunikatsioonist
Murdumise piiril

Mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud

Kri heitis mulle täna ette, et ma pole ammu siia kirjutanud. No ma siis kirjutan nüüd, et miks ma pole. Sest kui mul on "vaba aeg", siis ma vedelen voodis ja loen või kuulan muusikat, sügis on ju. Sügisel mulle meeldib voodis vedeleda ja raamatuid lugeda ja sügisel mõjub mu lemmikmuusika kuidagi eriti hästi ja sügisel külmuvad näpud arvuti klaviatuuril klõbistades lihtsalt ära.
Mul on alati hea meel kui ma "raiskan" raha raamatupoes, aga meel muutub mõruks siis, kui ma nende raamatutega koju jõuan ja taipan, et ma lükkan nad jälle lihtsalt riiulisse ja lugemiseni niipea ei jõua, sest sada tähtsamat asja vajab lugemist ja tegemist. Täna sain jälle kahe hea ja huvitava "telliskivi" võrra rikkamaks. Soovitan kõigile Juri Lotmani austajatele jalad tagumiku alt välja ajada ja Apollosse minna, sest tema "Kunstilise teksti struktuuri" saab praegu peaaegu tasuta. Arvi Siia "Neoon kangialuste kohal" kaunistab kah nüüd mu raamaturiiulit, aga sellest mõnikord hiljem, siis kui sellega intensiivsemalt tegelema pean hakkama.
Lugemismuljed:

Sass Henno "Mina olin siin No 1. Esimene arest"
Andekas noor tüüp igatahes tundub see Henno, jutt jookseb ja on väga kaasahaarav. Sõnastus on väga hea, laused on ladusad ja kuidagi väga õige rütmiga. Alguses roppused ja släng pisut häirivad, aga lõpuks saavad tegelaste iseloomule omasteks ja sobivateks. Aga millegi pärast ei suuda ma paigutada seda romaanide hulka (2004. aasta romaanivõistluse võitja), romaan on minu jaoks midagi suurt ja võimsat, midagi ületamatut (ei oska seletada täpselt). See on pigem nagu jutustus, või pikk novell. Minus tekitas see teos (nimetame seda siis nii) tohutut kaastunnet. Peategelane Rass oli tegelikult ju tohutult hella hingega noormees, kuigi alguses ja väga pinnapealselt lugedes võis temast jääda tohutu musklimehe mulje. Eluheidik. Sobib lugemiseks noortele, keskkooliealistele vast. Ma loodan, et keskkooliealised suudavad näha ka ridade taha, et see raamat ei räägi ainult narkost ja peksmistest ja vargustest, vaid seal taga on ka mingi moraal (nt annad sõrme võtab kogu käe vms). Samuti rõhutab see lugemise tähtsust ja hariduse tähtsust. Rass mulle meeldis/meeldib, valed sõbrad vaid... Ootan juba filmi, Rasmus Kaljujärv sobib peategelaseks nagu rusikas silmaauku.
See elu on ju ainult sulle kuuluv võimalus. Ja see võimalus ei saa lõppeda enne, kui... mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud.
Kuigi sa võid olla elus kõike näinud ning arvad end kõike teadvat, käitud sa ikkagi mingites situatsioonides nagu eile ilma sündinu, silmnähtava arengupuude ning puuduva õppimisvõimega idioot. Ja praegu ei käi jutt isegi armastusega seotud situatsioonidest.

Silvia Rannamaa "Kadri"
Kõik täiskasvanud, palun lugege tihedamini lasteraamatuid! Ma pole ammu lugenud raamatut, mis mind nutma ajaks. "Kadrit" lugedes ma tönnisin ikka päris mitu korda. Väga kurb raamat ja kuidagi väga siiras. Jääb tõesti mulje, et see on hüljatud lapse enda kirjutatud. Kadri on 13-aastane tüdruk, kes elab oma vanaemaga, sest ema on surnud ja isa on ära. Koolis kõik norivad teda tema välimuse ja vaesuse pärast. Lapsed on julmad, sõnad teevad palju rohkem haiget, kui füüsiline valu. Lõpuks muidugi ilmub Kadri isa välja ja kõik läheb hästi, aga kurb toon jääb ikkagi püsima kogu raamatu vältel. Moraali loeb kirjanikutädi Elsa, kellega Kadri kohtub haiglas. Mingid Pioneeri ja töölisklassi teemad pisut häirivad kohati, aga üldmulje on raamatust väga hea. Nüüd tuleks veel "Kadri kasuema" läbi lugeda. Lasteraamatuid peab aeg-ajalt lugema.
aga meestel, ja veel isadel, pole ju pisaraid, ka tagasihoidmisekski kindlati mitte!
Kuigi ööpäevas on kakskümmend neli täpselt ühepikkust tundi ja iialgi pole üks minut teisest pikem, siis on ometi kindel, et nukrate mõtete tunnid on aastapikkused ning siis ei saa päevad kuidagi otsa, nagu minul varem alati oli... Aga rõõmsad mõtted ja rohke tegevus kulutavad aja nii kiiresti läbi, et tunnid tunduvad lühemad kui üksainus hetk.
Tunnen ja tean - kui ma poleks olnud nii hirmus kurb ja õnnetu seal kauges eilses, siis ei oleks ma iialgi täna nii õnnelik. Ma ei oskaks olla, tean nüüd seda. Nagu näiteks ei oska olla Vitja ega teised lapsed, kellel on häid asju alati olnud ülearu palju, kuid kes seda mitte ei märkagi. Mina aga tean, kui vastik ja halb on olla haiglane, üksik, põlatud ja peaaegu kodutu. Ma mõtlen seda nii, et alaline kurbus, solvav üksindustunne südames ning mustad muremõtted paisutasid mu südame suureks ja sellepärast nüüd mahubki sellesse nii tohutult palju rõõmu...
Kurbusest ja hädast saab jagu, kui ainult küllalt tahtmist ja arusaamist on. Õieti on vaja hästi vaadata ja õigesti näha. /---/ Tuleb ainult vaadata inimesi ja esemeid nii kaua ja nii põhjalikult, kuni leiame üles nende headuse ja ilu.
Kui palju on terveid inimesi, kes on pimedad ja kurttummad oma olemuselt! Leiab üks selline viriseja kümme rubla, siis on ta tingimata õnnetu, miks ta kakskümmend ei leidnud. Kaotaja peale ei mõtle ta aga iialgi.

Teatrist:
ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni - minge vaatama! Hea muusika, head näitlejad, hea idee. Armumine oli seal väga hästi lahti seletatud, et mis siis inimese peas toimuma hakkab, aga seda pole mõtet siin sõnadega kirja panna, seda peab nägema ja enda üle naerma. See etendus on justkui propaganda - "Teeme lapsi!". Ja ega seal midagi valet ju ei ole, eestlased surevad välja, ilmselt, kunagi. Kui just tõesti kuskilt ei tule nii entusiastlikke noormehi. (tegelikult ma loodan, et selliste ideedega rühmitusi ei tule).Aga vaesed naised ja lapsed. Mul on väga hea meel, et Eestis on sellised noored teatrid nagu NO99 ja Von Krahl.

Nii, nädala kirjutamisnorm on jälle täidetud ;)

Meeletu

Tulin just teatrist. Linnateatri "Meeletu" on ikka uskumatult hea tükk. Päeval, kui ma jamades siplesin ja tahtsin välja pääseda, ei olnud mul üldse tahtmist teatrisse minna, see teadmine, et ma pean õhtul minema, lausa ahistas mind. Nüüd ma olen nii rahul. Need, kes on filmi näinud, te pole tegelikult mitte midagi sellest etendusest näinud. Etendus on palju siiram ja vahetum ja otseste kontaktidega ja hoopis paremini tulevad küsimused välja kui filmis. No mul oli tunne, et peaaegu kogu see etendus rääkis minust, ma arvan, et nii tundis iga inimene saalis. Igatahes vaigistas see mu rahutut hinge pisut. Lihtsalt teadmine, et inimesi, kes minu moodi tunnevad, on veel, see teeb tunde paremaks (pisut tammsaarelikud laused, saja komaga, ei tea, kas kõik on õigesti pandud ka :D). Ja näitlejad olid tõeliselt head. Rain Simmul mängis nii siiralt ja Hele Kõre oli ilus ja Piret Kalda ja Allan Noormets olid vaimukad ja Kalju Orro meenutas mulle vanavanaema (ta oli küll mees, aga rääkis täpselt samamoodi ja samasid asju, mis mu vanavanaema) ja kõik teised olid ka head. Soovitan.

Mul on mingi Prisma needus. Ma ei lahku sealt poest kunagi alla 600 kroonise arvega. Täna jälle, põhikaal oli pesul (igal naisel teeb uue ilusa pesu ostmine tuju heaks, ausõna) ja alkoholil - Anti piirdus kahe õllega ja ma suutsin oma alkoholi peale 500 eeki kulutada :S, täitsa kohutav. Nüüd lürbingi mõnusat, mahedat, magusat ja meeletult head Dooley`s Liqueuri, et ikka ööseks jätkuks jaksu õppimiseks, ilma selleta vajuks silm kinni lihtsalt. Täna tegelen veel tõlketööga ja homme läheb murrete õppimiseks, eksam vajab esmaspäeval tegemist.
Ja kõige lahedam on see, et ma pean vist uut lõputöö juhendajat hakkama otsima. Vabatahtlikuid?

Ma naudin seda, et ma olen leidnud ja enda ümber kogunud mõned meeletult head inimesed, mõttekaaslased. Anti on parim, täitsa uskumatu, et ta mind sellisena, nagu ma viimased pool aastat olnud olen, talunud on. Ja Kristi, ma ei tea, kas mul on kunagi nii head sõpra olnud. Võib-olla on, aga varem ma pole osanud neid hinnata. Mulle meeldib, et temaga saab maailma asju arutada, enda muresid kurta, arvamust avaldada ja tagasisidet saada ja arutada loetud raamatute, nähtud filmide, külastatud etenduste üle. Ja vanemad ja targemad inimesed tulevad ka hetkel väga kasuks, nende nõu ja soovitused on asendamatud minu hetkel väga segamini maailmas. Vahest oleks veel vaja inimest, kellele rääkida, rääkida, rääkida, rääkida ja kes lihtsalt noogutaks ja lõpuks ütleks, et ta on selle sama läbi elanud ja nüüd jõudnud mingile järeldusele või on nüüd sellest üle ja lohutaks, et ma ka kunagi jõuan sinnani. Lihtsalt hindan nüüd häid inimesi. Tegelikult olen ma praegu vist liialt emotsionaalne, võib-olla homme kahetsen, võib-olla mitte. Aga seda kahetsen kohe kindlasti, et ma praegu õppimisega ei tegele :D

Lühiraport

Õhtul Von Krahlis Under Marié ja Radio Maria. Kohal. Kui see meeletult sitt pohmaka moodi enesetunne üle läheks õhtuks, siis oleks hea.

Reedel käisin Mustamäe Avatud Noortekeskuses Sotsia üritusel. Jan Kausi etteaste meeldis, häbiväärselt vähe rahvast oli.

Kunagi ammu käisin Von Krahlis Tšehhovi "Kajakat" vaatamas. Soovitan, mulle väga meeldis. Mulle Tšehhov muidu pole meeldinud (lugedes), aga see etendus oli väga lahedas võtmes tehtud, ainult et lõpp kiskus liiga Tšehhoviks.

Samal õhtul olid ka Agent M ja Sõpruse Puiestee Rock Cafes. Ei mäleta enam eriti midagi sellest, ainult seda, et suutsin kella kuuest kaheni kontsadel olla ja jalad ei valutanudki pärast, head kingad järelikult. Lubadust, mis ma endale andsin, mäletan ka - järgmisel kontserdil kindlasti tagareas, et varbad alles jääksid ja et tähelepanelikumalt kuulata saaks.

Nafta

Käisin eile vaatamas NO99 teatri etendust "Nafta". Üks parimaid asju, mida ma näinud olen. Ausalt. Lihtsalt löödi kõigile puuga pähe kui meie kõigi eludest räägiti. Ma arvan muidugi, et see etendus ei suuda kedagi muuta, aga hetkeks mõtlema paneb küll. Natuke labaseks ja igavaks kiskus see reality teema, aga ülejäänud etendus oli väga hea. Muidugi sellest ma ka aru ei saa, et miks Paide neile nii ette jäi, Paides ei ole ju raudteed :S. Minge vaatama ja võtke ärimeestest sõbrad kaasa ;)

Hapukapsad

Vaatan valimisstuudiot ja hoian pöialt, napp värk praegu igatahes.

Olen jälle mina ise, kerge masenduse periood on üle läinud. Täna näiteks tuli isegi väga suur tahtmine lõputööd kirjutada, aga hetkel on käsil selline etapp, et kõik tuleb peas läbi mõelda ja analüüsida ja veelkord mõelda ja siis saab alles kirjutama hakata. Seega kõige raskem etapp, kogu aeg justkui tegeled selle tööga, aga samas midagi reaalset pole ette näidata. Njah, peaasi et on tahtmist kirjutada igasuguste muude koolijamade ja tööjamade kõrvalt.

Mõned väikesed muljed:

Noortebänd 2007 Tallinna eelvoor,Club Privé - Metsikult palju rahvast. Mul oli millegi pärast arvamus, et inimesi on vähe, aga kui ma tund peale ürituse algust kohale jõudsin, siis lasti sisse veel 3 inimest, sest kohad olid täis. Võistlevatest bändidest ei olnud ükski selline, mida ma kuulaksin. Kaks bändi said finaali, üks neist oli tõesti väga hea (andekad ja tublid ja mängisid hästi jne), aga teine oli täielik jama mu meelest (bänd, kelle stiilis ja välimuses ja esitluses leidsin mina ainult jäljendamist, peaaegu mitte midagi uut ja huvitavat). Nagu ikka sellistel üritustel, oli peaesineja (ans. Andur) ajaks saal peaaegu tühi ja heli oli ka kuidagi väga-väga vilets nende esinemise ajal. Üldiselt positiivne üritus.

"Päikesepoisid" Draamateatris - tüüpiline meelelahutuslik teatritükk, ei midagi sügavat ja tõsist, vaid selline lihtne. Aga just sellist mul vaja oligi, lõõgastuseks. Kark ja Ulfsak olid fantastilised, tõeliselt hea näitlejatöö. Ja lõpus oli nii armas kui nad kummardamiseks käest kinni võtsid ;):)

Kaks etendust, millele mul piletid olid ostetud, jäävad/jäid ära. Kummaline, kunagi varem pole seda juhtunud ja nüüd kaks hoopi ühe korraga. Noorsooteatri "Põlev pööning" lükkus nüüd kolmapäevaks ja Linnateatri "Meeletu" on vist hetkel määramatuks ajaks edasi lükatud :S

NB! Olen homme terve päeva tööl üksinda, jube igav kindlasti. Saite vihjest aru küll ;)

PS. Kas kogu XX sajandi kirjandus on nii kreisi? Päevalehe uus raamatusari on kah tellitud, kuskilt peab ju ometigi oma isikliku raamatukogu rajamist alustama :D

Alumiinium, sinu sädelev sõber - Kollane kollane maailm

Õhtud

Tänase õhtuga siis lood nii, et võtan pisut rahulikumalt ja Rock Cafesse ei lähe, selle asemel õhtul kinno vaatama filmi "Paabel" ja siis saun, :P

"Meeste varjupaik" oli tõesti hea komöödia, soovitaksin vaatama minna, aga kahjuks on kõik piletid välja müüdud, 5-ndal veebruaril on veel üks vaba pilet. Igatahes, etendus rääkis meestest, kes peavad oma naistega igal laupäeval vähemalt 5 tundi poodides sörkima. Vaesekesed :D. Tegelikult oleks tahtnud neid naisi näha ja kas selliseid üldse on olemas, ma küll ei suudaks igal nädalal poodides käia, ja isver, 5 tundi oleks ju täielik piin, aga see selleks. Kui keegi on näinud "Rahauputust" ja "Ürgmeest", siis võiks öelda, et see "Meeste varjupaik" on midagi nende kahe vahepealset.

Eilne Sõpruse Puiestee kontsert seiklusjuttudes läks kuidagi imelikult, ma ei oskagi seletada. Seltskond oli hea ja kontserdile eelnev aeg ja vaheaaeg läksid selle tõttu kiiresti ning huvitavalt, vein maitses ka hästi :P. Kontserdi ajal oli mu tähelepanu millegi pärast nii hajutatud, et ma lihtsalt ei suutnud kuulata, vahtisin ainult ringi. Ja kuulamise asemel keskendusin rohkem sõrmede jälgimisele, kohati ei saa ma aru, et kuidas need viis asjandust nii võimatuna tunduvaid positsioone saavad võtta. Pubi kontserdid on mulle varem meeldinud selle pärast, et bändi ja publiku vahel ei ole sellist kauget distantsi ja kõik on justkui võrdsed, aga kui publik hakkab domineerima, siis on jama, eile kohati hakkas. Trummid peksavad ka üle seal, aga see selleks. Seda saime ka teada, et bänd istus vaheajal lauas ja jõi õlut ja tegi teises pooles päris palju kalasid :D, need olid lahedad ja suutsid isegi mu tähelepanu köita. Uutele lugudele ei saa esimese kuulamisega kunagi õigesti pihta, vähemalt mina mitte. Rohkem ei ütle vist midagi :S

Tõed on kõik teada...

Ma pole üsna ammu kirjutanud, aga ega midagi pöördelist ei ole toimunud ka.
Esmaspäeval käisin lõpuks ometi vaatams Mati Undi lavastatud ja Jan Uuspõllu mängitavat "Ürgmeest". Ammu juba tahtsin seda näha, aga siis oli häda selles, et ajad ei sobinud ja siis mängiti seda ainult väljaspool Tallinnat ja siis ma ei teadnud, kust pileteid saab jne. Siinkohal suured tänud veelkord piletihankijale ;). Väga-väga hea oli, Uuspõld on ikka metsikult andekas näitleja ja see roll sobis talle nagu rusikas silmaauku mu meelest. Etenduse mõte seisnes siis selles, et prooviti näidata meest ja naist samades situatsioonides ja aru saada sellest, et mehed ei ole sitapead, vaid nad on lihtsalt teistsugused kui naised. Päris kõik seal etenduses täppi ei läinud, aga ütleme nii, et äratundmisrõõmu oli päris palju ja naerda sai ka nii, et pisarad olid silmas.

Esimest korda üle ma ei tea mitme aasta on mul aastavahetuseks kindlad plaanid. Ma ise ka ei suuda seda veel uskuda :D Mulle üldse ei meeldi see, et asju peab nii palju ette planeerima, aga igatahes hetkel on meil paari sõbraga broneeritud toad ja saun ühes Pärnu hotellis ja igatahes jah, saab vähemalt kolmeks päevaks puhkama. Nüüd tuleb edasi otsida, et mis Pärnus sel õhtul toimub.

PÖFF on ka nagu väga halval ajal, loodan, et mõnda filmi ikka jõuan vaatama.

Krista Kerge jagas loengus ühte luuletust, mida me analüüsima peame. Autorit ta ei öelnud, seega ei tea ma ka autorit, aga mulle väga meeldisid paar lõiku sellest luuletusest:
/---/
See eluks nimetatav
pole üldsegi elu
vaid imelikult pikk aeg
mille jooksul õieti
omaenda sündimise süüdki
mõista ei suuda
/---/
hirm pole midagi muud
kui loobumine möödakäija rahust
tule
läheme ja tabame selle kõikevõitva hetke
mil tõed on kõik teada
ja ühtegi valet ei tule veel meelde

Kokkuvõte nädalavahetusest

Peaksin vist oma tihedast nädalalõpust, mis kujunes veelgi tihedamaks, kah mõne lausega kirjutama.
Neljapäeva õhtu ja R.I.F.F. - kes mind tunnevad, teavad, et ma ei käi eriti sellistes kohtades, aga kui seltskond on hea, siis ei ole koht tõesti määrav. See pidi olema suur kursaüritus, aga kohale tuli meid 5. Seltskond oli hea ja tore oli juttu vesta nii kaua kuni sai, sest iga poole tunni tagant keerati muusikat kõvemaks ja lõpuks pidi röökima selleks, et mingigi vestlus toimuks. Kummaline oli see, et kokteili hind muutus 2 minuti jooksul 2 krooni kallimaks. Võib-olla oligi nii, et mida minut edas, seda kallimad joogid :D. Ja loomulikult oli teada ka see, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab eiteakust siginema purjus mehehakatisi. Vot see mulle klubide juures ei meeldigi, lihtsalt ei lasta rahulikult olla. Aga see selleks, tore õhtu oli tegelikult.
Reede õhtu ja Sõpruse Puiestee Rock Cafes - tavaliselt olen ma käinud seda ansamblit ainult kuulamas - st ma olen alati olnud kusagil tagapool, et kõik võrdselt minuni kostuks. Sel korral oli mul teistsugune tuju ja läksin lava ette. Kontsert oli supper, sellest on kahju, et sel korral jäi süvenenud kuulamine ära, aga kõik muu oli väga väga hea - suitsetamisele propagandat laval sel korral ei tehtud, pisikesed kalad olid head, sest need tegid asja inimlikumaks (see ei ole tegelikult see sõna, mida ma kasutada tahan, aga see teine sõna ei tule mulle meelde hetkel), ansambel ise oli ka sel korral kuidagi emotsiooniderohkem kui tavaliselt - näoilmed, liigutused jne., ja publik oli ka enam-vähem (saali poolt vaadates paremal pool lavaääres oli pehmelt öeldes vastikult purjus seltskond, kes suutis mu prilliklaasid siidrit täis pritsida, siis vahetasin kohta ja vasakul pool oli rahvas väga supper). Seega, jäin väga rahule.
Laupäeva õhtu ja etendus "Täiskuu" Paides - kui panna kõrvuti hiljuti nähtud komöödia "Rahauputus" ja "Täiskuu", siis "Rahauputus" oli kindlasti palju palju parem, sest seal ei saanudki naeru pidama - järelikult täitis komöödia oma ülesannet. Kui ma "Täiskuu" peale praegu mõtlen, siis ei tulegi nagu midagi erilist meelde. Oli täitsa hea, aga mitte kõige parem. Peale seda sai filmiõhtu korraldatud, aga see jäi pooleli, sest uni sai võitu :P
Pühapäevasest sünnipäevast ei viitsi rääkida, sünnipäev nagu sünnipäev ikka.
Esmaspäeva õhtu ja etendus "Keisri hull" Vene teatris - Tõsine tükk. Terve esimene vaatus kulus mul selleks, et ma üldse saaksin pihta sellele, mis toimub. Seda etendust oleks olnud kindlasti palju kergem vaadata kui raamat oleks enne loetud. Mul igatahes ei olnud ja nüüd on see jällegi üks nendest, mis mu lugemisnimekirja lisandus. Esimene vaatus oli liiga tõsine, teine oli täitsa hea. Sisu ei hakka siin ümber jutustama, kes tahab, võib raamatut lugeda. Peale seda maandusime pubis "Seiklusjutte maalt ja merelt" ja muljetasime nii kaua kuni pubi kinni pandi. Miks sellised kohad ei võiks 24h lahti olla onju :D

Pudru ja kapsad

Pühapäeval käsin Draamateatris vaatamas etendust "Rahauputus". Asja point oli selles, et kui ühe korra valetad, siis jäädki valetama, sest hakkad seda ühte valet teiste valedega katma. Mõtlemisainet see etendus eriti ei andnud, aga naernud pole ma küll vist mitte kunagi nii palju. Seega, kes naerda tahab, mingu vaatama.

Tundub, et tuleb tihe nädalalõpp: neljap kursusega R.I.F.F.i TTÜ majandusteaduskonna sügispeole (see pole oluline, et me TLÜ-st tegelikult oleme onju ;)). Reedel Rock Cafes Sõpruse Puiestee, Ketaspidur ja Süütu Vanaema. Laupäeval "Täiskuud" vaatama. Pühapäeval sünnipäevale. Esmaspäeval Vene Teatrisse "Keisri hullu" vaatama. Huhh...

Täna Viikberg vihjas mulle, et ma olen seminaritööks ja lõputööks liiga suure ampsu ahnitsenud. Tundub küll, et tegemised hakkavad varsti üle pea kasvama, aga kes teeb see jõuab eksju ja "tervelt" kuu aega on ju veel seminaritöö esitamiseni aega jäänud :D (Tegelikult pole siin naljakat midagi. See osa tööst, mis mul siiani tehtud on, on köömes selle kõrval, mis veel ära tuleb teha)

Täna on kuidagi hea päev millegi pärast. Mitte midagi positiivset pole juhtunud, aga mul on suu kogu aeg kõrvuni. Eile oli tegelikult sama lugu - kui ma läbi paduvihma koju jõudsin, siis tilkusin nii nagu oleksin pesumasinast välja tulnud, aga tuju oli ikkagi hea. Sügis südames? :)

Meri on täna võimas...

Nädalavahetus

Reede: Kopli noortekeskuse avamine - mul on hea meel, et selliseid kohti on ja et neid juurde tehakse, aga see avamise üritus oli küll imelik... Läksin ainult Vainola esinemist vaatama, sest õhtuks olid teised plaanid, aga kui teisi plaane ei oleks olnud, siis ilmselt poleks ma sinna ikkagi kauemaks jäänud. Üritus toimus justkui võimlas kuigi see tegelikult oli vist aula. Koolipeod tulid meelde, isegi heli oli samal tasemel. Ja mis mind meeletult häiris - ühes saaliotsas oli kontsert ja teises otsas tehti trenni. No ei ole ilus nii ju, kui keegi esineb, siis ikka kuulatakse teda, mitte ei tehta mingeid "trikke" nii et kogu saali põrand õõtsub. See on taas kord see kultuuritus, millest viimasel ajal järjest rohkem räägitakse.
No-Big-Silence Rock Cafes oli ülikõva!!! Ma pole väga ammu nii palju tantsinud (kui seda tegevust nii saab nimetada :P) Ja ega hea asja kohta ei oskagi kunagi eriti midagi öelda. Tulevärk oli lausa nii võimas, et suutis tuletõrjesignalisatsiooni tööle panna. Väga hea oli, viimati käisin NBS-i kontserdil aastal 2001, siis oli ka hea, aga nüüd oli veel parem. Kummaline ongi see, et kodus ma seda bändi eriti ei kuula, kord kolme kuu tagant võib-olla satub plaat masinasse, aga kontsertid meeldivad mulle väga. Arvan, et just selle poweri ja hüppamise, kargamise pärast :D
Laupäev: Eelmisest õhtust uimasena hakkasin hommikul Paide poole vurama. Kella 10-ks laulma. "Põlev puu" on ilus laul, aga raske ka. Ja ei ole see laulmine nii hull midagi kui ma kartsin, kui 2 tundi lauldud sai, siis tuli meelde küll, kuidas see käib :)
Kohtasin ka keskkooliaegset kirjanduse õpetajat. Ta oli üks mu lemmikõpetajaid ja tema on kindlasti üks asjaosalistest, kelle pärast ma ise eesti filoloogiat läksin õppima. Lobisesime ja kirusime ja arutasime ja juttu oleks jätkunud kauemakski. Ikkagi ühe eriala inimesed ju :D Ja pealegi kutsus ta mind jälle PG-sse õpetajaks, sest tal sel aastal meeletult ületunde, aga kui aus olla, siis ma ei julge minna. Väga kummaline võib olla oma endiste õpetajatega õpetajatetoas kohvi juua ja lobiseda. Ja pealegi ei suudaks ma väikelinna kriitikanoolte all vastu pidada. Ja pealegi arvan ma, et õpetajaks olemine ei ole minu jaoks, aga muidugi ei tea ma ka seda, et mis amet on minu jaoks.
Õhtul vurasin siis jälle Tallinnasse tagasi, et Nukuteatrisse "Romeot ja Juliat" vaatama minna. See oli ka hea, meeletult ikka vaeva nähtud. Mulle meeldisid väga just tantsukavad, siis oleks tahtnud ise ka laval olla (kuigi ma olen väga halb tantsija). Kahju oli mul ainult sellest, et eile oli Julia osas Liisi Koikson, oleks pigem tahtnud Hele Kõre osatäitmist näha. Väga hea oli eesti huumor, mis sinna sisse oli pikitud. Pettusin ainult lõpus, sest kogu aeg korrutati, et sel korral lõppeb see lugu teisiti, kuid Romeo ja Julia tapsid ennast ikkagi ära - jama. Laulude kohta ei ütle ma ka midagi halba, ise kodus neid kuulama ei hakka, aga sellesse muusikali sobisid väga hästi. Jaagup Kreem oli lahe ja Kaire Vilgats mängis tõesti supperhästi! Ja ei olnud sel Romeol ka midagi viga nagu räägitakse. Ta peabki olema ju paha poiss paipoisi näoga.
Peale etendust astusin ka DM baarist läbi. Käisin seal viimati vist 3 aastat tagsi, kõik oli ümber tehtud, aga hubane ja kodune oli ikkagi. Ja muusika oli loomulikult hea nagu alati. Kahju on see, et süüa seal näiteks enam ei tehta. See pikk-pikk punane diivan oli lahe, aga paraku on nüüd nii, et suure seltskonnaga sinna enam istuma ei lähe, sest siis jääb mulje nagu istuks pika pingi peal ja äärmised inimesed ei saa üldse omavahel suhelda. Aga ma saan sellest sisekujundusest aru ka, sest seal käivad igal õhtul peaaegu ühed ja samad inimesed ja siis neil on hea nii istuda ja pidevalt kohti vahetada ja kõigiga suhelda :)
Pühapäev: õppimise, koristamise ja puhkamise päev.
Kui viitsimist on, siis teisipäeval Von Krahli Agent M`i plaadiesitlusele.