Reede: Kopli noortekeskuse avamine - mul on hea meel, et selliseid kohti on ja et neid juurde tehakse, aga see avamise üritus oli küll imelik... Läksin ainult Vainola esinemist vaatama, sest õhtuks olid teised plaanid, aga kui teisi plaane ei oleks olnud, siis ilmselt poleks ma sinna ikkagi kauemaks jäänud. Üritus toimus justkui võimlas kuigi see tegelikult oli vist aula. Koolipeod tulid meelde, isegi heli oli samal tasemel. Ja mis mind meeletult häiris - ühes saaliotsas oli kontsert ja teises otsas tehti trenni. No ei ole ilus nii ju, kui keegi esineb, siis ikka kuulatakse teda, mitte ei tehta mingeid "trikke" nii et kogu saali põrand õõtsub. See on taas kord see kultuuritus, millest viimasel ajal järjest rohkem räägitakse.
No-Big-Silence Rock Cafes oli ülikõva!!! Ma pole väga ammu nii palju tantsinud (kui seda tegevust nii saab nimetada :P) Ja ega hea asja kohta ei oskagi kunagi eriti midagi öelda. Tulevärk oli lausa nii võimas, et suutis tuletõrjesignalisatsiooni tööle panna. Väga hea oli, viimati käisin NBS-i kontserdil aastal 2001, siis oli ka hea, aga nüüd oli veel parem. Kummaline ongi see, et kodus ma seda bändi eriti ei kuula, kord kolme kuu tagant võib-olla satub plaat masinasse, aga kontsertid meeldivad mulle väga. Arvan, et just selle
poweri ja hüppamise, kargamise pärast :D
Laupäev: Eelmisest õhtust uimasena hakkasin hommikul Paide poole vurama. Kella 10-ks laulma. "Põlev puu" on ilus laul, aga raske ka. Ja ei ole see laulmine nii hull midagi kui ma kartsin, kui 2 tundi lauldud sai, siis tuli meelde küll, kuidas see käib :)
Kohtasin ka keskkooliaegset kirjanduse õpetajat. Ta oli üks mu lemmikõpetajaid ja tema on kindlasti üks asjaosalistest, kelle pärast ma ise eesti filoloogiat läksin õppima. Lobisesime ja kirusime ja arutasime ja juttu oleks jätkunud kauemakski. Ikkagi ühe eriala inimesed ju :D Ja pealegi kutsus ta mind jälle PG-sse õpetajaks, sest tal sel aastal meeletult ületunde, aga kui aus olla, siis ma ei julge minna. Väga kummaline võib olla oma endiste õpetajatega õpetajatetoas kohvi juua ja lobiseda. Ja pealegi ei suudaks ma väikelinna kriitikanoolte all vastu pidada. Ja pealegi arvan ma, et õpetajaks olemine ei ole minu jaoks, aga muidugi ei tea ma ka seda, et mis amet on minu jaoks.
Õhtul vurasin siis jälle Tallinnasse tagasi, et Nukuteatrisse "Romeot ja Juliat" vaatama minna. See oli ka hea, meeletult ikka vaeva nähtud. Mulle meeldisid väga just tantsukavad, siis oleks tahtnud ise ka laval olla (kuigi ma olen väga halb tantsija). Kahju oli mul ainult sellest, et eile oli Julia osas Liisi Koikson, oleks pigem tahtnud Hele Kõre osatäitmist näha. Väga hea oli eesti huumor, mis sinna sisse oli pikitud. Pettusin ainult lõpus, sest kogu aeg korrutati, et sel korral lõppeb see lugu teisiti, kuid Romeo ja Julia tapsid ennast ikkagi ära - jama. Laulude kohta ei ütle ma ka midagi halba, ise kodus neid kuulama ei hakka, aga sellesse muusikali sobisid väga hästi. Jaagup Kreem oli lahe ja Kaire Vilgats mängis tõesti supperhästi! Ja ei olnud sel Romeol ka midagi viga nagu räägitakse. Ta peabki olema ju paha poiss paipoisi näoga.
Peale etendust astusin ka DM baarist läbi. Käisin seal viimati vist 3 aastat tagsi, kõik oli ümber tehtud, aga hubane ja kodune oli ikkagi. Ja muusika oli loomulikult hea nagu alati. Kahju on see, et süüa seal näiteks enam ei tehta. See pikk-pikk punane diivan oli lahe, aga paraku on nüüd nii, et suure seltskonnaga sinna enam istuma ei lähe, sest siis jääb mulje nagu istuks pika pingi peal ja äärmised inimesed ei saa üldse omavahel suhelda. Aga ma saan sellest sisekujundusest aru ka, sest seal käivad igal õhtul peaaegu ühed ja samad inimesed ja siis neil on hea nii istuda ja pidevalt kohti vahetada ja kõigiga suhelda :)
Pühapäev: õppimise, koristamise ja puhkamise päev.
Kui viitsimist on, siis teisipäeval Von Krahli Agent M`i plaadiesitlusele.
Sildid: Allan Vainola, Mina, muusika, Teater
