Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

reede, august 31, 2007

Proua Dalloway

Võtsin julguse kokku ja lugesin läbi. Kahjuks on sellest juba üle nädala möödas ja nii palju asju on peale seda juhtunud, et mõtted ja tunded on täiesti hajunud. Mind hämmastab ikka veel Woolfi oskus siduda nii palju erinevaid inimesi ühte teksti ja minna ühelt tegelaselt teisele üle nii sujuvalt ja loomulikult (kas või keset lõiku või lauset), et absoluutselt mitte miski ei häiri, täpselt nii ju ongi. Ja see hämmastav oskus veel ka, et kõik tegelased on mingite niidikestega üksteisega seotud, olgu või imeõhukeste niidikestega. Nagu Woolf ikka, räägib ta ka siin inimese üksindusest, kuigi ollakse koos; ajast; surmast; armastusest. Loomulikult on ka see lugu äärmiselt mitmekihiline, kuigi tegevus mahub ainult ühte päeva, mis samas on justkui petlik, sest mälestused lähevad palju kaugemale, mäletamised lähevad palju kaugemale. Tegevus toimub Londonis, mis ei ole siin lihtsalt linn - selles peegelduvad inimeste elud, kes selles linnas elavad, selles peegeldub aeg. Clarissa mõtleb surmast, Septimus teeb selle teoks.
Inimese tundmaõppimine on võimatu.
Tundeerksus muutub vanusega suuremaks, iga aastaga tunneb sügavamalt ja kirglikumalt, tundlikkus kasvab.
Mis loeb aju südamega võrreldes?
Inimestel on oma väärikus; oma üksindus; isegi mehe ja naise vahel haigutab kuristik; ja sellega tuleb arvestada, mõtles Clarissa.
Armastus ja usk hävitavad hinge omaetteoleku ja laastavad kõik selle, mis on ilus ja ehtne.

Sildid:

neljapäev, august 30, 2007

Kellegi hoidmise valu

Kaks tekki, kolm patja ja kaisukarud ei asenda hingamist...



KELLEGI HOIDMISE VALU
Mait Vaik

ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu
võib-olla seal oli ehk killuke midagi veel
nüüd enam ei armasta, enam ei hooli ei palu
ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu

kuid vastu sain lageda taeva
mõttetud mõtted ja teod,
südame mis enam ei vaeva
pilgu mis meid ei seo

nüüd hulkuda tuulena võin
vaba endast ja möödujaist
kui tahan siis elan või suren
ei kurvasta leinajaist

sain tagasi hingetu hinge
ja mittekuimillegi
sain tagasi teadmatuse
ja teada ei tahagi

ei rõõmusta elavatest
ei nuta ma ühelgi haual
ei huvita kuidas sa elad
ei muretse kestab see kaua

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
võib-olla kui lõpetan laulu
sa tõusedki korraga maast

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
ära kahtle kui tõeliselt tahad
sest kahtlus sind hoiabki maas

ära mõtle see olen mina
ära ütle sa temale ta
ära küsi neilt kes nemad
siis viimaks ei ole sind enam

Sildid: , ,

esmaspäev, august 27, 2007

Olulind*

Mul ei ole väga ammu olnud emotsionaalselt nii rasket ööd ja nii rasket päeva kui täna. Öösel tohutult palju mõtteid 200 km/h mööda ajusoppe ringi kihutamas. Päeval sai nendest mõtetest juba reaalsus. Tundeelamuslikult oli see tohutult raske, mul lausa käed värisesid terve päeva, aga tehtud sain (õigem oleks vist, et öeldud sain). Lõpmatuseni ei saa ju inimesele võimalusi anda, nii hea ma nüüd ka ei ole. Vähemalt ei saa olla ja ei taha olla, sest headusega keeran ma alati ainult endale paraja käki kokku. Aga selline vastiku mängimine ei tule mul üldse välja ja ma olin vist kõige heldem ja parem vastik, kes olemas on. Aga headuse nimel võib ju natuke valetada ka, hädavaletada, et endal oleks kergem ja et inimesel, kellel on niigi raske, oleks kergem. Tohutult raske päev.
Üleüldse tuleb emotsionaalselt tohutult raske nädal, rasked ööd. Ja miks just nüüd peab täiskuu olema? Ja kui keegi mulle sel nädalal tuleb ütlema, et üksindus on hea, siis ma ausõna virutan. (Õnneks kübeke positiivsust on veel järgi, suudaks ma seda nädala lõpuni hoida)

Üks Doris Kareva luuletus:

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.


*Ma veel väga täpselt ei tea selle sõna tähendust

Sildid: ,

kolmapäev, august 22, 2007

Unenägu

Hämmingus. Virginia Woolf kirjutab paljastest õlgadest... ja ta väidab, et "paljaste õlgade aeg" saab ükskord läbi. Ma keeldun uskumast.
------------------------------------------------------------------------------------

Asotsiaalse välimusega mees: Tütarlaps, on teil hetk aega?
Mina: Hetke ikka leian (mul on alati aega hingi päästa).
Mees: Kas sa luuletad?
Mina: (kergelt hämmingus) Ei.
Mees: Aga peaksid, sul on poeedi lokid. Aitäh, et aega leidsid ära kuulata...
Mina: .........
------------------------------------------------------------------------------------

Üksikud sõnad võivad südame põksuma panna, võivad kurvaks teha, võivad öösel ärkvel hoida, võivad magama panna, võivad õnnelikuks teha, võivad murda, aga üksikuid sõnu ei tohi kunagi endale hoida. Nii vähe võibki õnneks vaja olla.

Ma hakkan järjest rohkem aru saama. See suvi on olnud ühelt poolt mandumine, aga teiselt poolt nii paljudes asjades selgusele jõudmine ja aru saamine. Põhimõtteliselt on kaks valikut. Tahaks keskteed. Eks elu mängib mind õigele rajale, alati on seda teinud.

Naised, naised, naised - mu elu koosnebki varsti ainult naistest vist. Hea et mul vähemalt mees on, muidu läheks küll hulluks, vist. Tööl on ainult naised, kursusel on KÕIK naised ja õppejõud on peaaegu kõik naised (üks minu silmis mitte just eriti asjalik mees ka). Loenguplaan on ka peaaegu paigas, väga väga väga huvitavad ained, aga samas ka väga väga väga hirmutavad, sest ma kujutan juba ette, kui metsikult palju lugema ja kirjutama peab hakkama :S. Kardan. Võõraid inimesi kardan ka. Ja mul ei ole veel magistritöö teemat. See paneb kergelt värisema, sest juhendaja tuleb ka otsida, aga kui teemat ei ole, siis ei ole ju kedagi otsida. Ilmselt tuleb luuleteemat jätkata, aga mingi üldise taustaga teemat oleks vaja, sest sel korral tuleb klaviatuurist vähemalt sada lehekülge välja imeda :S

Täna öösel paistis aknast ainult udu, aga see udu ei olnud enam selline mõnus augustine udu, vaid sügisene udu. Ta tulebki. Nägin juba, et kured lendasid ära. Ja maja taga on kaskedel lehed kollased. Ja tuul muutub kurjemaks. Ja siis võeti kell 4 mult äkitselt internet ära ja mul ei jäänudki muud üle kui magama minna.

Sildid: ,

reede, august 17, 2007

Leek



Oh kuidas mulle meeldib... Ja lähedased inimesed on veel lähedasemad. Ja õhtused jutuajamised on veel... khmm, jutukamad :D. Ja kõik armsad on veel armsamad. Ja liblikad on kogu aeg kõhus, ärevus... (Ja loomulikult paljad õlad :P)

PS. Ärge kunagi jooge rabarberi-maasika siidrit! Ja tehke ometigi Antile selgeks, et see EI OLE rasedate pluus! Ja minge õue, mis asja te siin arvuti taga passite!


Leekiv armastus (Ivar Põllu)

Ma ei armasta sind
sest ainult Mina tean
kuidas see haiget teeb
sa ei aimagi
mis Minust sinu sisse jääb
ja see ehk ongi hea
või


Ei ole siin mingit võid.

Sildid:

teisipäev, august 14, 2007

August

Ma jumaldan uduseid augusti õhtuid. Ma jumaldan seda, et õhtul välja minnes ei pea toppima ennast riidesse, vaid saab olla paljaste õlgadega (ma jumaldan paljaid õlgu). Ma peaaegu jumaldan ka seda, et päevas peab vähemalt 3 korda pesemas või ujumas käima. Ma armastan seda, et nii soojadel augusti õhtutel on mõnus väljas veini juua ja endal hääl täiesti ära lobiseda. Ma jumaldan augustikuiseid vabaõhukontserte õhtul, pimedas, aga soojas (paljaste õlgadega :D). Ma imetlen augustiöist autosõitu maanteel, kui ühel pool teed sähvib välk ja teisel pool teed siravad tähed ja nii peaaegu sada kilomeetrit järjest. Ma armastan soojadel augustikuu öödel süüa n-ö vanakooli hamburgerit (selline burger, mida on täiesti võimatu süüa, eriti veel autos). Oh ma jumaldan ja armastan elu, vähemalt hetkel küll :)

------------------------------------------------------------------------------------

Kui ma juulis juba ootasin sügist (isegi märkmiku ostsin kooli minekuks ära :D), sest kõik tundus niiiii paha (suvi rõhus oma raskusega õlgadele, linnas), siis nüüd ma lükkaks küll sügise määramatuks ajaks edasi. Mulle on alati august meeldinud, aga sel korral tuli ta kuidagi eriti positiivse ja harmoonilisena. Üle paari päeva järjest ei lasta küll väga õnnelik olla, aga mingi sisemine rahulolu on saavutatud :).

------------------------------------------------------------------------------------
Laupäevane üritus Kihlis oli veidi tragikoomiline. Saabumine kell 22.25, eemalt kõlas "Jäätisekohviku ees".
Mina: "Kas bänd on juba ammu laval?"
Turvamees: "See on jah juba ammu, aga kohe peaks tulema see teine, no see mingi puiestee või asi."
Sammumine mööda metsikult tolmust teed lava poole. "Kle, trummar vist ei kuule üldse teisi..?"
Rahvast isegi oli lava ees pisut, aga siis, keset lugu, hakkas keegi mikrofoni karjuma, et 15 minuti pärast sooritab mingi auto hüppeid, et kõik vaatama. No ja naksti oligi lavaesine tühi. Bänd mängis peaaegu tühjusele. Aga viimaste lugude ajaks oli rahvast juba päääris palju ja mehi ei lastud enam lavalt minema. Aga no kamoon, kus te rahvas enne olite.?
Tegelikult oli mõnus, täpselt selline kontsert, mis sellel suvel veel puudu oli. Soe, aga pime suveõhtu (paljaste õlgadega :D :P).
Ja kunagi peabki ju ometi trummari tähetund ka tulema.
Ja ühte asja liiga palju ei ole kunagi eriti hea, tähelepanu on hajutatud, kõik tundub liiga loomulik.
------------------------------------------------------------------------------------

Augustiöö (Andres Aule)

On augustiöö
ja liblikaid lendab
autode alla
sa räägid endast
andmata alla
ja peeglisse jääb
su naeratus valla

On augustiöö
saab pimedus suureks
anda end sulle
veel olla su juures
Me lendame tulle
ja sigaret süttib
pool sellest on sulle

On augustiöö
ja alati keegi
kellegi juures
sa süütad leegi
mis kustub tuules
sel augustiööl
saab pimedus suureks

On augustiöö
ja lennukeid lendab
tähtede alla
sa lased endal
langeda alla
ja taevas on must
ja sinule valla

*Alumiinium, sinu sädelev sõber

Sildid: , ,

neljapäev, august 09, 2007

Heipa

Olen Annika ja olen Virosta. Olen Suomessa, laivalla ... Jessas, see keel on ka täiesti meelest ära läinud, üldse ei mäleta neid -sta, -ssa, -lla ja muid selliseid värke, aga laupäevaks olen tagasi ja kindlasti pisut parema keeleoskusega :D

Sildid:

Mul on alati aega hingi päästa

Kadri Kõusaare "Vaba tõus" on raamat, mille peaksid läbi lugema kõik 21-24 aastased. Küsimused on samad, vastuseid küll ei anta, aga KÕIK on nii sarnased... Tegelikult kirjanduses suhteliselt ära leierdatud teemad, aga selge on ikkagi see, et erinevas vanuses nähakse asju täiesti erinevalt ja kui lugeda 60aastase onu või tädi noortele suunatud kirjutisi, siis ma tean ju küll, kuidas vahest targutamine hoopis trotsi täis ajab ja sunnib kõike risti vastupidi tegema (olenemata sellest, et hiljem tuleb äratundmine, et oleks võinud ikkagi kuulda võtta. Huh, hakkan vist üle saama.). Ja kui paljud 23aastased üldse romaane kirjutavad? Ma arvan, et vanemad inimesed peaksid/peavad "Vaba tõusu" üsna naiivseks kirjutiseks, selle pärast pidasin ma ka ja ei tahtnud seda üldse lugeda, lõpuks võtsin omavanuseid kuulda ;):). Tüüpiline noorsooromaan, aga Kõusaar on üks parimaid omaealisi romaanikirjanikke, vähemalt Eestis kindlasti. Mänglevalt kerge kirjutamisstiil, mõnusalt kerge on lugeda.

Kolm peatükki: elu, suremine ja uuestisünd. Kui vahepeal tundubki, et asi läheb liiga ajuvabaks, siis lõpp lööb jälle kõik selgeks. Peategelase elukaaslane teeb enesetapu ja peale seda kardab peategelane meeletult surma. Ühtede tegelaste jaoks tähendab surm seda, et silme eest läheb mustaks ja ongi kõik, teiste jaoks on surm ühest olekust teise minek, Ethel (peategelane) pendeldab mõlema arvamuse vahel ja kardab, et ta ei saa suremisega hakkama. Neli meest, kolm surma.
Elu on chill ja surm on chillitav - chillimise on Kõusaar kohe raamatu alguses ka lahti seletanud.
Kõige kohutavam asi on see, et elu võetakse enesestmõistetavalt.
Sarnasused:
"Ma kardan neid naisi, kes on niiöelda iseseisvad ja kes teevad karjääri ja kes on mitmekesi omavahel sõbrannad ja räägivad asjadest, mis mind absoluutselt ei huvita... Mu jumal, mis mind absoluutselt ei huvita! /---/ Need olid naised, kes olid umbes kolmekümnesed ja reeglina päris hea haridusega. Ühel päeval avastasid nad, et neil on küll hea palk ja hea töö, aga neil pole veel kindlat suhet, ja kui oligi, oli see mehega, kes ikka polnud päris see (naised teadsid seda südamepõhjas), nad polnud õnnelikud, ja kuskil südamepõhjasopis adusid nad, et chill, tõeline chill ei asu kuskil kesklinna lounge`is, kus on lihtsalt veidi kobedam, harmoonilisem muusika kui mujal. Ei, chill on midagi sisemist. See on sisemine harmoonia.

Ma olen alati imestanud, miks peetakse noorust kõige ilusamaks ajaks. Korralikku chilli ei saa ju noorena tunda. Sa pead muretsema selle eest, et leida elukaaslane, saada lapsed, leida töö, saada tunnustus. Mida rohkem ühiskond sind mõjutanud on, seda suuremat survet tunned. /---/ Hierarhia on nii tähtis, nii neetult tähtis, et tapab isegi hea keemia - mingil hail ei sobi ju rääkida minusuguse tudengiga, sest ma pole veel jõudnud midagi saavutada... ja võib-olla ei saavutagi, sest... mida see muudab? Mida TÕELIST see muudab?

Ma tõesti kartsin ja jumaldasin kõrgust ühekorraga. See oli perfektne hirm. See avarus... /---/ Mulle meeldis see, et ma pidin olema nii keskendunud. Keskendunud sellele, et ma alla ei hüppaks, sest see kõik oli nii kutsuv... Muidugi sain ma terve mõistusega aru, et kui ma hüppaks, ma ehk kahetseks, aga... Vaba langus oli nii kutsuv... Mõistus pidi palju vaeva nägema, et veenda - küll tuleb vaba langus või vaba tõus siis, kui jumalik tasakaal seda heaks arvab. Seniks tuleb võtta rahulikult. Võtta rahulikult. Karma puhtuse mõttes ma parem ise asja ära ei korralda. Aga kuidas ma pidin end pidurdama, et mitte alla hüpata! Ja see pidurdamine oli nii hirmus ja nii kaif ühekorraga."

Loeks nüüd "Ego" ka läbi, aga kohe ei julge, äkki pettun...

Sildid:

esmaspäev, august 06, 2007

Tundmatust kirjanikust

Kirjanik peab olema täiesti tundmatu, enne mõne tema teose lugema hakkamist ei tohi kirjanikust mitte midagi teada. Surnud kirjanikega (n-ö klassikutega) on muidugi hoopis teine lugu, nendest lausa peaks midagi teadma, sest nii mõnedki seigad kirjaniku elust aitavad teoseid paremini mõista (kõige selgem näide mu meelest Ristikivi "Hingede öö", enne tuleb lastele (või noortele) selgeks teha kirjaniku elulugu ja rääkida üleüldse pagulusest ja sellega seotud tunnetest, hirmudest jms, ja alles siis võib anda sellise raamatu lugeda. Enamasti on ikka nii, et keskkooliealised ei saa mitte mütsigi aru ja räägivad kõik, et isver kui jama raamat).
Tagasi esimese lause juurde. Elus kirjanik peab olema tundmatu, nii kauaks peab olema tundmatu, kuni vähemalt üks teos on läbi loetud. Mul on kaks nimekirja (füüsiliselt ei ole, aga kuskil ajusoppides on) 1. kirjanikud, kelle teoseid ma mitte kunagi ei loe; 2. kirjanikud, kelle teosed ma pean ilmtingimata kõik läbi lugema. Tobedaks või irooniliseks või halenaljakaks teeb asja see, et ma ei ole ei esimestelt ega ka teistelt mitte kunagi mitte midagi lugenud, need nimekirjad on mu ajurakukesed koostanud selle põhjal, millise mulje on need kirjanikud jätnud "päriselus", mitte selle põhjal, et nad kirjutavad jube hästi/halvasti.
Igatahes, ma loen praegu raamatut, mille on kirjutanud kirjanik, kes on nimekirjas kirjanikud-kelle-teoseid-ma-mitte-kunagi-ei-loe. Lihtsalt mõtlesin, et eiran nimekirja ja ma olen nii positiivselt üllatunud, et ma tahan kindlasti ühe teose temalt veel läbi lugeda ja kui see on sama hea, siis ma kannan selle kirjaniku üle nimekirja kirjanikud-kelle-teosed-ma-pean-ilmtingimata-kõik-läbi-lugema. Aga see nimekiri, kus on minu jaoks loetamatud kirjanikud, on päris pikk. Nüüd tekkis isegi väike sportlik huvi, et äkki nad ikkagi kõlbavad kõik lugeda.
Aga nüüd nendest teistest, ehk kirjanikud-kelle-teosed-ma-pean-ilmtingimata-kõik-läbi-lugema. Seal nimekirjas on vähem inimesi, kui esimeses nimekirjas. Aga kummaline ongi see, et üks kirjanik sattus sinna nii, et ma ei olnud temalt mitte midagi lugenud (kui 5 luuletust välja arvata, aga ma arvan need välja, sest seda on liiga vähe), ma lihtsalt sattusin inimesest vaimustusse, mitte kirjanikust (mis sest, et need on ühes samas isiksuses koos). No ja nüüd ma olen siis punninud tema teoseid lugeda ja no kohe mitte ei istu mulle, ei luule ega ka proosa. Nii halb ei ole, et ma peaks ta kandma nimekirja kirjanikud-kelle-teoseid-ma-mitte-kunagi-ei-loe, aga eriti palju ma lugeda teda küll ei taha.
Njah, kogu jutu point ongi siis selles, et kirjanik peab olema enne esimese teose lugemist täiesti tundmatu (huvitav, mitu korda ma seda juba korrutan?), sest kui kirjanikust kui inimesest on tekkinud mingi imelik mulje, siis võib juhtuda, et väga paljud head raamatud jäävad lugemata; ja kui on tekkinud mingi kummaliselt hea mulje, siis võib pettumus jällegi väga suur olla.

Sildid:

reede, august 03, 2007

Valuvaigisti

Ma valisin selle, et valu ei ole. Ma oleksin võinud valida ka mõne teise, sest neid oli veel. Neid oli veel palju. Aga ma valisin selle, kus valu ei ole.
Valu ei ole, aga tuimus on. Kurbus on ka, aga ilma valuta kurbus. Õnnejoovastusest pakatavat naeru ei ole, rõõmu ei ole, armastust ei ole, kaotuseid ei ole, võite pole... sest valu ka ei ole, ma andsin ta ära... Kõik sõltub valust. Kui ei ole enam valus, siis on tühjus. Kui hinges on tühjus, siis on kõik kadunud...
Kui oli valu, siis olid unetud ööd, unised päevad, mõtlikud hommikud, ootavad õhtud. Nüüd on tühjus. Kui oli valu, siis olid ka õnnest värisevad käed ja õnnepisarad ja õnnelikud silmad. Nüüd on tühi pilk, mõttetud sõnad ja nukravõitu õhtud.
Kui ma valisin selle, et valu ei ole, siis ma ei teadnud, et valus seisnebki meie õnn. Armastus tundus kunagi liiga valus. Ootamine kestis igaviku... iga kord... Ja sõnad tegid tihti haiget, kuigi ma ootasin neid. Ootus tegi veel rohkem haiget. Ja ärkvel oldud ööd tegid haiget. Nüüd ei ole enam valu... Nüüd on ainult ilma valuta kurbus.
Kui ma saaksin uuesti valida, siis ma valiksin valu. Aga elu ei anna kahte võimalust, olen oma valiku teinud ja valisin selle, et valu ei ole...