Kosmoses näeme

Jeeeee, nüüd on kindel, et reedel Tartusse!!! Mõnda sealset sõpra tahaks kallistada ja lihtsalt silma vaadata, msn on tüütavaks muutunud juba. Ja ühes kohas, mille nime ma enam ei mäleta, tahaks jäätisekokteili juua :D. Ja uusi kohti avastada. Ja head muusikat kuulata. Aga mulle tundub, et ühest päevast jääb vist siis väheks.
Ootame siis ära - http://www.puiestee.ee/
***
Ma jumaldan öist linna, eriti kuidagi praeguste väga soojade sügisilmadega. Mulle meeldib vaadata tühje tänavaid, mis päeval on justkui vaakumis - paksult autosid ja inimesi täis -, aga öösel elu justkui seisaks. Mulle meeldib vaadata, kuidas foorid hakkavad plinkima ainult kollast tuld. Mulle meeldivad inimtühjad bussipeatused. Ja mulle meeldib see, et keset linna on vaikus. Ja mulle meeldivad rongid. Ja raudtee. Ja rongiga sõita. Aga see on kõige ilusam kuidagi talvel lumega. Rongiiminesed ja linnainimesed ja maainimesed ja igasugused inimesed...
***
Meie kohal on suurlinna tuled
Mait Vaik

Meie kohal on suurlinna tuled
meie ümber on peegel ja klaas.
Mõtled elust, mis kunagi tuleb
ja rahast, mis vedeleb maas.

Räägid aiast, kus kõikjal on roosid.
Räägid koidikust, mis on veel ees.
Meie surmast sa räägid kui poosist,
mis võetud on kaamera ees.

Esimesed korrad

Käisin eile esimest korda elus paljajalu teatris. Ja täna pahteldasin esimest korda elus seinu. Selliseid esimese korra asju jätkub terveks igavikuks.

Saa selleks, kes sa oled

Ristikivi "Rohtaed"

Meil kõigil on oma Arkaadia, kuhu me jõuda tahame. Ma vähemalt arvan, et kõigil on. Kõik võib-olla ei unista sellest nii palju kui Juulius Kilimit, aga olemas see koht on. Mõned peavad Juuliust läbikukkunud tossikeseks, sest ta ei jõudnud kunagi oma Arkaadiasse, aga kas Arkaadiasse peabki tegelikult kohale jõudma? Ei pea, sest mille nimel siis enam elada. Peale surma võib-olla jõuame oma Arkaadiasse, aga elu jooksul mitte, sest püüdlused ja unistused hoiavadki meid elus. Võililleseeme ei küsi elu mõtet, kui ta tuules lendab - tuul viib, ja ta peab. Sa armastad - ja sa pead, olgu su ees ja taga, all ja ülal, igal pool tühjus.

Minu arvates räägib "Rohtaed" loo ka sellest, kuidas inimesed on koos, aga samas on ikkagi üksi. (Ma sain koolis küll peaaegu peksa selle arvamuse eest, aga no mu meelest on nii). Tal on naine, tal on pere, aga mingi vaimne klapp jääb puudu, nende vahel haigutab ikkagi mingi kuristik. Ta on hingelt ja oma unistustelt üksi, ta ei saavuta klappi oma järeltulijatega. Aga samas, võib-olla on hea, et tal seegi on, veel hullem oleks täielik üksindus - Kui kohutav on inimesele jääda nii üksi... Ja seista päris üksi seal kaldal, kui tuleb paadimeest oodata... Kõik see maailm võib ju olla ainult rist ja hädaorg, ja isegi ilma paradiisita teises elus, sest mis võib paradiis paremat olla kui elu. Ja sellepärast peaks katsuma siin hädaorus vähemalt teiste elu talutavamaks muuta. Ja just seda ju Juulius teebki, ta üritab vähemalt teiste elu talutavamaks muuta. Ja ta ei seisa päris üksi seal kaldal, Emmi on lõpuni temaga, kuigi ka Emmi oli üksi. Emmi jäi oma mehe kõrvale. Iial polnud Juulius Kilimit talle midagi rohkem olnud kui tema mees, ka siis mitte, kui ta oli direktori kohusetäitja. Ta polnud tahtnud talle olla rohkem kui naiseks - ja vahest ka laste emaks. Tema igatsused olid ainult poolikult täitunud, nagu kõik igatsused ainult poolikult täituvad, ja me lahkume samade igatsustega, millega siia tulimegi.

Emmi oli ka üksi ja tema elu oli mu meelest eriti traagiline. Ühele naisele ei saa olla midagi jubedamat lapsekaotusest ja teadmisest, et ta ei saa enam kunagi lapsi. Emmi tundis ennast oma mehe kõrval rumalana, ta arvas, et ei kõlba oma mehele tegelikult. Selle pärast ka tema tohutud pingutused majapidamise ülalhoidmiseks, see oli tema jaoks see vähene, mida ta Juuliuse heaks sai teha.

Rohtaia harimisest. Jah, seda tuleb teha, aga see on pagana raske. Ikka tundub, nagu miski muu oleks olulisem, nagu selle jaoks ei jätkuks enam ruumi. Eneseleidmise ja teeotsimise keerukus. Juulius tegelikult ju harib oma rohtaeda, tema rohtaed on tema õpilased ja see, mida ta neile annab. Hilisemas eas hakkab ta jälle ka oma lemmikkirjandust lugema ja keeli meelde tuletama, nii et kui ta vahepeal jättiski oma aia unarusse, siis jõuab ta selleni ikka tagasi. Tema enda soovitused noorematele - Ei oska muud öelda, kui et te ka edaspidi, kui olete vanaks ja targaks saanud, päriselt oma noorusest ei lahkuks. Et teile keset praktilist elu jääks aega ka millegi ebapraktilise jaoks, mille väärtust ei saa ühegi äriraamatu deebeti- või kreediti-poolele kanda ja mis ometi on teinud inimese selleks, mis ta on.

Romaanis on tegelikult rohkem tegelasi, kõik nad on mingit viisi üksi ja nende saatused mingit viisi traagilised. Ristikivi on suutnud tegelased nii hästi romaani sisse kirjutada, et isegi, kui ligi 100 lehekülje jooksul me mingi tegelasega ei kohtu, siis taaskohtumine teeb kuidagi rõõmsaks, tekib jällenägemisrõõm, mitte võõrastus. Ka romaani kolme osa ajalised vahed ei tekita mingit võõrastavat üleminekut, pigem on see üleminek nii sujuv, justkui oleks tegelastega koos 15 aastat mööda saatnud.

On inimesi, kes suudavad alati näha nõiutud silmadega - nad suudavad läbi näha, tolmu ja suitsu all leida asjade hinge. Selle pärast, et nad armastavad.

Sügisball

Liiga päris, et olla film. Meeldivalt tuttavad kohad (lasnamäe hunt :D). Film kõigile neile, kes seisavad öös üksi, aluspükstes.





Miski jääb lõpuni puudu
Doris Kareva

kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju

miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid

roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

I`m still here (against all odds)

Tänud Saku Õlletehasele, et nad kauplesid välja Strongbow Gold`i tootmise õigused Eestis ja et ei pea (kunagi tegelikult ei pea) enam jooma mingeid imalalt magusaid siidreid (ma enam muude olemasolu ei tunnistagi, tikrikat võib-olla ainult veel), ainult et pisut pettumust valmistab see, et mitte kuskil ei serveerita seda õigesti (mitte kuskil on vist selge liialdus, aga mõndades Tallinna pubides küll mitte).
***
Ja kes kurat mind terve õhtu taga on rääkinud?
***
Ühel päeval mitut ühesugust komplimenti saada on ikka täielik luksus.
1.
M: "Anka, sa oled 19 onju"
A: "Khm, juhuslikult tegelikult 22"
M: "Oi, palun väga vabandust"
A: "Heh, see on ju täielik kompliment :D"
2.
Õhtusöögi juurde siidrit ostes
Teenindaja: "Kas teie vanust tõendavat dokumenti saaks näha?"
A: "Loomulikult :D"
***
Miks meestel silmade alla kortse ei tule? :S (vähemalt mitte nii vara kui naistel)


Mul on maailma kõige kallim vend. Ta suudab mulle isegi õnnepisarad silma tekitada :). Aga raske on mõista, et väikesed vennad kasvavad ka kunagi suureks.

Tähtede taga

Ma tean, et sa ootad mind kusagil tähtede taga - fraas mu elu kõige lemmikumast laulust, millest ma nüüdseks mäletangi ainult seda fraasi ja seda, et ainuke r-tähte sisaldav sõna terves laulus oli tüdruk. Imelikud mälestused trügivad kuskilt ajukäärude vahelt välja.
***
Kas keegi on lugenud Karl Ristikivi "Rohtaeda"?
***
Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab? (1)
Artur Alliksaar

Nägin sind unes.
Eile öösel.
Siis, kui kuuvalgus eriti kummitas taevakummil ja südamel oli ebatavaliselt raske.
Sa läksid ruttu ja su pilgud olid rahutud.
Valguse ruudud purunesid su sammude rütmis.
Piinatud pilguga pimedus palistas su puusade pöördeid.
Imelik, et sa mind ei näinud.
Ma möödusin nii lähedalt, et oleksin sind peaaegu puudutanud.
Ometi jäin paigale nagu halvatu.
Mu käsi ei tõusnud ja mu hääl ei kuulanud sõna.
Nägin sind unes.
Sinu ilmumine tegi mu õnnetuks.
Sinu lahkumine ei teinud mind õnnelikuks.
Nägin sind unes.
Milline kohutav kohtumiskoht!

Sompus

Kes viiks mu Göteborgi raamatumessile? Või võtaks mu endaga kaasa? Või läheks ise ja näiteks lindistaks mulle kõik Eesti-teemalised seminarid ja ettekanded? Või räägiks mulle nendest pärast? Tegelikult võiks keegi Eestis pärast seda messi korraldada mingisuguse seminaride päeva, kus need samad ettekanded esitamisele tulevad. Tunduvad väga huvitavad seminarid igatahes (nt "Eesti naiskirjandus", "Kirjastamine ja kirjandus", "Eesti nüüdisluule ja selle sotsiaalne närv", "Poliitika, proosa ja tunded" jne).
***
Ma ütlesin täna koolis paar sõna.
***
Ükspäev olid taevas verised pilved.
***
Kaks unetut ööd on tulemas. Tähtajad.


Üks koht Räpina lähedal.

Tuhkatriinu

Ma tahtsin eile õhtul mängida Printsessi, isegi kleit ja kingakesed olid juba valmis sätitud, aga pidin ikkagi leppima Tuhkatriinu rolliga :( Sellegipoolest maitses Pina Colada hästi ja seltskond oli hea ja veel need praetud seasabad vahukoore ja maasikatega :P ;)
***
Jobud jäävad jobudeks!
***
Tänaselt päevalt ei tasu küll midagi head oodata. Kõigepealt otsustas üks auto mu läbimärjaks pritsida ja siis astusin ma klaasikillu jalga (õnneks mitte päris, jäi sokki pidama, aga mu lemmikjalatsites on nüüd auk :()
***
Ja täiega tobe tundub see, et Akadeemilises raamatukogus on laenutuslimiit, mis on mul kohe-kohe täis saamas. Võib-olla tõesti ma ahnitsen liiga palju raamatuid endale koju, aga lugema peab ju ka metsikult.
***
Pisiprobleemid

Külm päev

Lõpp (Doris Kareva)

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.
Ma teadsin, sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Ööd ja hommikud ja päevad

Võimalus veeta ööd vol 1
a)vaadata ära mõni mõttetu film (mõttetu = esimese 10 minuti jooksul saad aru, kuidas film lõpeb)
b)peale filmi paar tundi und
c)kella kahest kolmeni lugeda vanu sõnumeid ja kustutada mõttetumaid, sest ükskord ju pidigi telefoni sõnumimälu täis saama :(
d)kella kolmest kuueni mängida telefoniga (või telefonis?) tetrist (üsna lõbus :D)
e)kell kuus on juba nii valge, et ongi peaaegu hommik.

Võimalus veeta hommikut vol 1
a)panna mängima hea plaat
b)keerata muusika nii kõvasti, et vannituppa oleks kosta
c)veeta pesus vähemalt pool tundi ise vee solinast ja muusikast üle üürates (vaesed naabrid)

Võimalus veeta päeva vol 1
a)visata ennast (tahaks öelda murule, aga...) lauahunniku otsa pikali ja vaadata pilvi

Pisiasjad.

Tõnn käskis selle pildi üles panna, sest ma pidavat olema Marie Underi moodi siin, no üldse ei ole mu meelest.

Autoriteedid

Mina: Tead, kui mõni neist kolmest mehest mulle kuskil vastu tuleb, siis mul lähvad põlved nõrgaks ja käed hakkavad värisema. Ma ei tea, mis siis veel saaks, kui ma nendega rääkima peaks.
Anti: :S:S:S :(
Mina: Ära muretse, kui sa ka nii vana oled, kui nemad, siis mul hakkavad sind nähes ka võib-olla käed värisema :D

-------------------------------------------------------------------------------------
Midagi ilusat:

Sergei Jessenin

Sind, mu kallis, ei armasta mina,
oled kaja, oled vari sa vaid.
Teiste, kaugete silmade sina,
teise näo minu soovides said.

Pole väliselt palju teil ühist,
teda pidada malbeks ei või,
ent ta vürstlikult ülevast rühist
hing mul terveni mässama lõi.

Ei nii kergesti õrnu ta pale,
kuid ta juurest ma minna ei saa.
Aga näe, sinu kudrutav vale
südant pealtki ei kriimusta.

Sind ma põlgan, kuid mõistmast veel tõrgun
tõde põlist ma inimsoost:
kui meil paradiis puuduks ja põrgu,
me nad mõlemad enda jaoks looks.
-----
Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

tõlkinud A. Alliksaar

Aeg on sahtlist välja tulla...

... ütles täna meile lekt Ave Mattheus loengu alguses ja pidas silmas seda, et enam ei ole mingit sahtlisse kirjutamist, nüüd tuleb hakata avalikult kirjutama, neile ja teistele. Ma ausalt öeldes ei mäletanudki enam, kui kurnav võib olla üks täispikk loenguid täis päev. Informatsiooni on ühe päeva kohta lihtsalt liiga palju (ja iseseisvat tööd järgmiseks nädalaks veel rohkem :S). Aga kuna ma lugesin läbi Bernard Kangro ja Karl Ristikivi "Kirjad romaanist - 31 kirja aastaist 1966-1977", siis paar lauset selle kohta.
Kangro ja Ristikivi hakkasid kirjutama, et avada oma mõtteid romaani kirjutamisest ja tegelaskujude kujundamisest ja sellest, kui palju paneb kirjanik ennast oma tegelastesse jne. Neid kirju on huvitav lugeda kindlasti siis, kui antud autorite need teosed, millest kirjades juttu, on loetud. Mul ei ole, vaid üksikud on, ja seetõttu jäid mõned kirjad võõraks, eriti Kangro omad, mis olid kohati ka väga kunstlikud. Näiteks sõbrale kirjutades ei alustaks ma ilmselt kunagi kirja ilukirjandusliku looduskirjeldusega, aga Kangro kasutas seda võtet päris mitmes kirjas. Ristikivi kirjad olid kuidagi isiklikumad ja nendest kumas läbi ka Ristikivi üksindus, väsimus, tülpimus oma palgatöö vastu. (Hämmastav mees, igapäevase töö kõrvalt nii palju kirjutada...). Peamiselt oligi nii, et Kangro oli rohkem küsija rollis ja Ristikivi vastas.
Rutt Hinrikuse järelsõna on hästi kirjutatud mu meelest. Nende raamatuid peab lugema, võttes mõtlemisaega, sest nad ei avane jooksupealt või avanevad ainult praokile. Ristikivi ja Kangro romaanide jutustajad ei räägi oma lugu kunagi süütult, nad eksitavad lugejat, põgenevad ta eest, kuid ootavad, et lugeja järgneks, mõistmisele jõuaks.

Oma eelviimases kirjas 20. mail 1977 oli Ristikivi kirjutanud: "Vahtralehti ei näinud eile üldse. Täna on need juba laiad latakad. Aeg kaob kiirelt..." Oma viimses, käsitsi kirjutatud kirjas 17. juunil on ta kaevanud: "Siin õitsevad sirelisaatanad lausa hirmsal kombel. Ja päike paistab nagu kurivaim. Ma ootan ikka veel kirja." ... aga 20. juulil ei korjanud ta enam oma posti põrandalt üles, ta oli öösel, enne hommikut lahkunud. Minu (Kangro) kiri, mida ta ootas, jäi tal saamata.
Kurb.
Ma ootan ikka veel kirja...

KIT-1

Ja esimene koolipäev ongi läbi. Mõnus oli jälle koolis olla, aga kummaline oli olla uute inimestega, mitte toredate vanade kursakaaslastega, aga küllap harjub sellegagi. Igatahes tõotab tulla põnev semester, loenguplaan:

Erikursus luulest (dots Toomas Liiv)
Kirjanduskriitika seminar (dots Anneli Mihkelev, lekt Ave Mattheus)
Erikursus eesti kirjandusest: Marie Under (assist Elo Lindsalu)
Kommunikatsiooniteooriad (dots Kristel Kaljund)
Eesti lastekirjandus (lekt Ave Mattheus)
Eriseminar kirjanikust: Karl Ristikivi (lekt Anneli Kõvamees)
Kirjandusteaduse historiograafia (dots Toomas Liiv)
Maailmakirjanduse lühiülevaade (prof Rein Raud jt) - vabakuulajana võtan seda, tohutult mahukas ja informatiivne loeng.

PS. Töö juhendaja on olemas, aga mul pole veel õhkõrna aimu ka, millest ma kirjutan :S Homme pean juhendajale oma visioonidest rääkima, njah, neid ju ei ole veel. Ennast tundes - tuleb vist unetu ning mõttetööd ja kirjutamist täis öö


Katsuge veel öelda, et saartel ei käi aeg teistmoodi. Pilt tehtud Aegna saarel.