Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

kolmapäev, jaanuar 31, 2007

Otsin ennast

Ma olen hädas. Viimased paar nädalat muudkui mõtlen, et mida edasi teha, otsin tööd. Olen küll praegusega väga rahul tegelikult, aga tahaks midagi erialast, aga mida täpselt, seda ei tea. Kuidas ma saan otsida tööd kui ma isegi ei tea, mida teha tahan? Õpetajaks? Mkm, pole absoluutselt minu jaoks, ehk ainult kirjanduse õpetajaks ja ainult keskkoolile, aga ikkagi mitte minulik. Keeletoimetajaks? Mkm, meeletult igav töö eluaegseks täiskohaga tööks ja rikub lugemise täiesti ära, pärast loed igat raamatut pigem nagu toimetaja kui lugeja. Tarbetekstide ja kasutusjuhendite toimetamine on nii nüri töö, et tõesti enam ei tahaks. Mõtlesin, et võib-olla kuskile ajakirja, et ei oleks väga pikad tekstid ja seetõttu nagu rohkem vaheldust ja mõtlesin, et ajakirja toimetuses ei peaks ehk kindlalt iga päev kellast kellani kohal ka olema, aga krt peab. Ja ühtegi huvitavat ajakirja kah ei meenu :S No ja mis siis veel üle jääb? Tsiteerides oma kallist meest - Vabakutseline töötu filoloog :D. Viimased 3 töökohta on mulle justkui sülle sadanud, ehk sajab neljas veel...

Olen tööl, üksi, meeletult igav on, astuge läbi.

Sul on postkastis 27 uut kirja - olen sõnatu :S.

Kaks inimest on justkui maa alla vajunud :S, tulge maa peale tagasi.

Metro Luminal "Isa tuli koju", juba mitmendat korda järjest. Ilus valu või valus ilu.

Sildid:

esmaspäev, jaanuar 29, 2007

Rippudes pea alaspidi

See on Johannes Veski debüütkogu pealkiri. Noor inimene, kes hakkas luuletama aja ebapraktilise kasutamise vajalikkusest, on hakkama saanud päris hea asjaga mu meelest. Üks parimaid noorluuletajaid, keda ma viimasel ajal olen lugenud - jah, ta luule on veel väga lihtne, kohati tundub, nagu oleks lihtsalt sõnu ritta seatud ja mõtet ei olegi, kuid 18 aastasel inimesel ongi veel väga palju arenemisruumi ja -aega. Lisaks luuletamisele see noormees näitleb ning mängib bändis, kus laulab oma tekstidele tehtud laule. Paaris luuletuses tundsin ära mõjutusi teistelt luuletajatelt (aga võib-olla näib see ainult mulle nii). Kõige iseloomulikum joon tema tekstidel on lõpulause, mis eristub ülejäänud luuletusest, võtab selle kõik kokku. Esile tõstaksin luuletused "Rippudes pea alaspidi", "Tahan olla eluargpüks", "Keskööteater" ja "Linnamäe pargis on hüljatud pingid" - võtan vaba voli ja toon siinkohal selle luuletuse ära, see meeldis kõige rohkem:

Endise kesklinna tummaksjäänd vaikusloor,
lõpp-päeva lahingu suitsevad tuhad.
Tühjasid tänavaid juhendab valgusfoor,
maetud said endised kohtumiskohad.

Linnamäe pargis on hüljatud pingid,
millel veel eile kõlasid jutud.
Homsete uste eest murtud said lingid,
kostma jäid haledad koputusnutud.

Kevadel tulevik valmis sai mõeldud,
suviselge kujutelm kaugemast linnast.
Tundus, nii palju sai sel korral öeldud,
ei teadnud me siis veel sõnade hinnast.

Vaikides tihti sai saadetud teele
mööduvaid sõpru ja kadusid kallid.
Värvid, kui viskusid peegelduvveele,
tujud ei tundunud seekord veel hallid.

Sõjane sügistuul koduni puhus
verised pilved, punaseks päikese.
Purpurlainete mõrvarlikvahus
uueks vaenlaseks hävitaväikese.

Linnamäe pargis on hüljatud pingid,
silmavees uppunud mälestus ajast,
täis said viimaks me elude ringid,
tõusid leegid armsaks saand majast.

Sellisena mäletaksin sõda.

Sildid:

Filmid

Alejandro Gonzalez Inarritu (pisut valesti kirjutatud nimi, aga teisiti ei saa siin) "Paabel" - selline ongi elu. Algus tundus kohati veniv ja arusaamatu, kuid tegelikult läks see 2,5 tunnine film üsna kiiresti. Süvenemist nõudev film, kui hetkeks kuskile mõtetesse ära kaod, siis ei saa enam aru. Nelja inimrühma saatused ristuvad täiesti juhuslikult ja nad ise ei tea sellest mitte midagi. Väike asi võib muuta nii paljude inimeste elu, kõik on omavahel seotud, kõik. Rohkem ei räägi vist, paljudel alles vaatamata see film.

"Laulev revolutsioon" - dokumentaalfilm, mis ei sisaldanud midagi sellist, mida ma varem ei oleks teadnud, aga mis ometigi läks hinge (võib vist nii öelda). Esimese kümne minuti jooksul kõlanud laulupidude laulud panid mind üle kogu keha värisema ja kananahk tuli ihule - täpselt sama tunne, mis laulupidudel ühendkooridega seal laulukaare all, võimas. Kõrval istunud vanapapi nuttis. Inimesed istusid paigal nii kaua kuni lõputiitrid olid ära jooksnud. Huvitav oli vaadata seda, kuidas inimesed väljaspoolt Eestit neid sündmuseid näevad, aga ma arvan, et tegelikult ei saa nad sellest aru. Mul on kahju, et ma nendest 80-ndate sündmustest eriti midagi ei mäleta. Balti ketis käisin, aga ei mäleta :(. Ainuke asi, mis meelde on jäänud, on see teletorni vallutamise päev - televiisorist öeldi, et tuleb olla ettevaatlik ja oma peresid kaitsta, ema ja isa viisid mind vennaga maale, seal tundus ohutum. Teepealt mäletan tankide müra, nende jälgi ja lõhutud asfaltit. Igatahes, suvel laulupeol näeme ;)

Järgmisena tulevad vaatamisele Gus Van Santi "Elevant" ja Aki Kaurismäki "Äärelinna tuled"

Sildid:

laupäev, jaanuar 27, 2007

Sünninädal

Sünnipäev ei ole kunagi päev, heal juhul on see nädal, üldjuhul rohkemgi veel... ametlikult avatud.

Täna saan oma uue pilli ka vist kätte, ehk, loodetavasti...

Sildid:

reede, jaanuar 26, 2007

Muusikainstrumendid


Vaatasin korraks akordioni poole ja pöörasin kiiresti pilgu ära (vaene pill, seitse aastat intensiivset kasutamist ja nüüd seisab juba 5 aastat nurgas. Üks väike viie aasta tagune fotosüüdistus ka), siis läksin kitarri juurde, võtsin ta juba kotist välja ja panin jälle tagasi. Pole mõtet, ajan ennast jälle närvi lihtsalt sellega, et ei mäleta enam eelmisest korrast mitte midagi.

Kas keegi oskab soovitada 3000-4000 kroonist koduseks klimberdamiseks mõeldud klaviatuuri/süntesaatorit? Igatahes tundub, et läheb ostmiseks, aga väga palju raha ei taha alla panna. Kindlasti tahaks, et klahvidel oleks samasugune tunnetus, mis klaveril, rohkem tingimusi nagu polegi :S

Sildid: ,

Õhtud

Tänase õhtuga siis lood nii, et võtan pisut rahulikumalt ja Rock Cafesse ei lähe, selle asemel õhtul kinno vaatama filmi "Paabel" ja siis saun, :P

"Meeste varjupaik" oli tõesti hea komöödia, soovitaksin vaatama minna, aga kahjuks on kõik piletid välja müüdud, 5-ndal veebruaril on veel üks vaba pilet. Igatahes, etendus rääkis meestest, kes peavad oma naistega igal laupäeval vähemalt 5 tundi poodides sörkima. Vaesekesed :D. Tegelikult oleks tahtnud neid naisi näha ja kas selliseid üldse on olemas, ma küll ei suudaks igal nädalal poodides käia, ja isver, 5 tundi oleks ju täielik piin, aga see selleks. Kui keegi on näinud "Rahauputust" ja "Ürgmeest", siis võiks öelda, et see "Meeste varjupaik" on midagi nende kahe vahepealset.

Eilne Sõpruse Puiestee kontsert seiklusjuttudes läks kuidagi imelikult, ma ei oskagi seletada. Seltskond oli hea ja kontserdile eelnev aeg ja vaheaaeg läksid selle tõttu kiiresti ning huvitavalt, vein maitses ka hästi :P. Kontserdi ajal oli mu tähelepanu millegi pärast nii hajutatud, et ma lihtsalt ei suutnud kuulata, vahtisin ainult ringi. Ja kuulamise asemel keskendusin rohkem sõrmede jälgimisele, kohati ei saa ma aru, et kuidas need viis asjandust nii võimatuna tunduvaid positsioone saavad võtta. Pubi kontserdid on mulle varem meeldinud selle pärast, et bändi ja publiku vahel ei ole sellist kauget distantsi ja kõik on justkui võrdsed, aga kui publik hakkab domineerima, siis on jama, eile kohati hakkas. Trummid peksavad ka üle seal, aga see selleks. Seda saime ka teada, et bänd istus vaheajal lauas ja jõi õlut ja tegi teises pooles päris palju kalasid :D, need olid lahedad ja suutsid isegi mu tähelepanu köita. Uutele lugudele ei saa esimese kuulamisega kunagi õigesti pihta, vähemalt mina mitte. Rohkem ei ütle vist midagi :S

Sildid: , ,

Uskumatu...

... on see, et mul on täna vaba päev ja veel uskumatum tundub see, et peale tänast on kaks vaba päeva veel :D Ei mäletagi enam, millal viimati nii oli. Täna kavatsen teha sellise päeva, kus ma mitte midagi ei tee, mitte midagi kasulikku vähemalt. Kui oskaks, siis lülitaks mõtlemise ka välja. Ilmselt tuleb täna paar postitust veel, sest blogimine on üks hea mitte millegi tegemine ;)

Ma olen ebanormaalne - tööpäevadel magan sisse, sest meeletu uni on ja vabal päeval on 7.30 silmad lahti ja uni läinud.

Igavus paneb ka horoskoope lugema - vajad täna ihutoidu kõrvale vaimutoitu ja viimase puudumine vähendab sinu isu ka esimese järele, need kaks koos teevad aga su õnnelikuks. Saab enam lollimat juttu olla või?

Tänase päeva muusika on Metro Luminal, eriti plaat "Ainult rottidele" - "Palveta surnud sõprade eest"; "Kord tuleb tuul"; "Igatsus tume"; "Nimetus linnas" jne jne, ühesõnaga kõik lood sellelt plaadilt (Y)

Sildid:

teisipäev, jaanuar 23, 2007

See you ;)

Kolmapäev: "Meeste varjupaik" - Vat teatri etendus Viru keskuses
Neljapäev: Sõpruse Puiestee pubis Seiklusjutte Maalt Ja Merelt
Reede: Rock Cafe ja Singer Vinger (vist)
Laupäev: "Laulev revolutsioon" kinos Sõprus

Sildid:

esmaspäev, jaanuar 22, 2007

Viimane semester

Jube kooliteemaline blog on viimasel ajal. Üks selleteemaline postitus veel. Need peaksid olema uue semestri loengud, võib tulla veel väikeseid muutuseid, aga:

Keelesugulus ja murded (Viikberg)
Ajalooline grammatika (L. Vaba)
Tänapäeva maailmakirjandus (Tarrend)
Tõlke toimetamine (Rüütmaa)
Kirjandusliku toimetamise põhialused (Sütiste)
Kirjandusliku teksti praktiline tõlkimine (Sütiste)

Sildid:

pühapäev, jaanuar 21, 2007

Vingats

Öösel töötasin teksti lingvistilise analüüsi jaoks läbi 140 lehekülge materjali :S AGA kirjutamisega ei ole veel kuskile jõudnud, kolm korda olen tänase päeva jooksul teemat vahetanud ja praegu olen sealmaal, et pool lehekülge on kirjutatud ja taas on tunne, et peaks vist teemat vahetama. Teoreetiliselt peaksin ma selle homseks valmis kirjutama, kahtlane tundub. Ja selle asemel, et kirjutada, ma lobisen msnis, kirjutan siin, klõpsin erinevatel netilehekülgedel ja aegajalt klõpsin isegi telekapulti. Kirjutage ja joonistage mulle, et mul ikka rohkem tegevust oleks :D

laupäev, jaanuar 20, 2007

TLA

Bacardi, juust ja teksti lingvistiline analüüs - ilmselt kuni hommikuni, või vähemalt nii kaua kuni silm lahti seisab ja mõte jookseb.

Mu tänane horoskoop ütleb, et seltskondlik enesetapp pole enam kaugel, kuid see ei kõiguta mu meelerahu :S Keegi tõlgib ehk mulle seda?

neljapäev, jaanuar 18, 2007

Sinilill

Miks on nii, et mõnel päeval on hästi raske, sest tunned, et igasugused tähtajad rõhuvad ja paljud asjad peavad lähiajal paika loksuma, mis veel ei ole loksunud jne. Ja siis järgmisel päeval on nii meeletult kerge olla, et terve päeva on tunne, nagu hõljuks kusagil pilvede vahel, tähtajad on lähemale tulnud, tööd pole absoluutselt edasi arenenud, aga täielik vabaduse tunne on :P Ma olen täna umbes 10 korda järjest kuulanud Kosmikute „Sinilille“, sest mul on just täpselt selle sinilille tunne täna – avarus, hingesoojus, kuum süda, tuline noorus – mina.

Ilma muusikata ei mõju need sõnad üldse nii kergelt ja lennuliselt, aga:

Juba närbumas õielehed,
siiski silmale ilu.
Paneb uskuma õnn on ehe,
paneb meeldima valu.

Olen väsinud olnud tihti,
löönud kõigele käega.
Olen mõelnud - ei mingit sihti
enam enda ees näe ma.

Sinilill, sinilill -
päevasooja kaasa tooja.
Sinilill, sinilill -
mälestusi hoiab kütkeis.
Meenub pilk ja meenub sõna
oli eile see või täna.
Meenub vaade nukker
nagu minek.
Avarust ja hingesoojust,
kuuma südant, tulist noorust,
taevasina uduõrna vinet.

Väga-väga hästi sobib tänasesse päeva ka ans Anduri "Sa tuled kevadel". Tahan uut plaati ka!!!

PS. Seoses ühe loo mitu korda järjest kuulamisega tuli meelde teismeliseiga ja see, kuidas üks kassett oli otsast lõpuni ühte lugu täis lindistatud, et oleks hea selle laulu saatel magama jääda :D

Sildid:

teisipäev, jaanuar 16, 2007

Eesti keel vs inglise keel

Olen oma luuletõlkeanalüüsiga juba enam-vähem kuskile jõudnud, lõpp paistab. Mõtlesin, et paneks oma tõlke siia ka, aga selleks pean pisut tausta seletama. Pidime tõlkima ühe inglisekeelse vabavärsilise luuletuse, mis räägib inglise keele eripärast. Alguses tundus päris hull pähkel, aga tegelikult nii hull ei olnudki - valida oleks olnud tegelikult kahe variandi vahel 1. jätta luuletuse pealkiri samaks, ehk siis inglise keeleks, ja tõlkida otse, aga see ei ütleks eestikeelsele lugejale põhimõtteliselt midagi, eriti veel siis kui originaali juures ei oleks 2. muuta luuletuse pealkiri eesti keeleks ja kirjutada hoopis eesti keele eripärast. See tähendaks hoopis uut luuletust. Ilmselt pean mainima ka seda, et minu arvates on luuletuste tõlkimine ühest keelest teise üks väga mõttetu tegevus, selles mõttes, et mitte kuidagi ei ole võimalik säilitada originaali ja paratamatult on nii, et kui tahetakse rütmi edasi anda, siis kannatab sisu ja kui antakse sisu edasi, siis kannatab rütm. Luuletuse tõlge on alati juba hoopis teine luuletus kui originaal, loomulikul saab sama öelda ka proosateoste kohta, aga luuletusest läheb tõlkimisega eriti palju kaduma mu meelest. (Eriti hästi näitab eelnevat see erinevate tõlgete võrdlev/analüüsiv töö, mida ma praegu kirjutan - ühte luuletust on tõlkinud kaheksa erinevat inimest ja võib öelda, et kõik kaheksa tõlget on täiesti erinevad) Igatahes, panen siia originaali ja siis enda tõlke (rütmi ma ei pidanud oluliseks, pidasin oluliseks ainult seda, et saaks enam-vähem sama jaburaid asju välja tuua eesti keele kohta kui originaalis on toodud inglise keele kohta. Kuskil keskel hakkab lonkama, aga paremini nagu ei osanud ka).

The English Language

Let`s face it:
English is a stupid language.
There is no egg in the eggplant –
No ham in the hamburger
And neither pine nor apple in the pineapple.
English muffins were not invented in England
And French fries were not invented in France.
We sometimes take English for granted
But if we examine its paradoxes we find that
Quicksand takes you down slowly
Boxing rings are square
And a guinea pig is neither from Guinea nor is it a pig.
If writers write, how come fingers don`t fing?
If the plural of tooth is teeth, shouldn`t the plural of phone booth be phone beeth?
If the teacher taught, why didn`t the preacher praught?
If a vegetarian eats vegetables, what the heck does a humanitarian eat?
Why do people recite at a play, yet play at a recital?
Park on driveways and drive on parkways?
How can the weather be hot as hell on one day
And as cold as hell on another?

You have to marvel at the unique lunacy
Of a language where a house can burn up as it burns down
And in which you fill in a form by filling it out
And a bell is only heard once it goes!
English was invented by people, not computers
And it reflects the creativity of the human race
(Which, of course, isn`t a race at all)

That is why
When the stars are out, they are visible
But when the lights are out, they are invisible
And why it is that when I wind up my watch, it starts
But when I wind up this poem, it ends.

Eesti keel

Vaatame tõele näkku:
eesti keel on tobe.
Ei ole naistel midagi pistmist naistepunaga,
pole ühtegi poissi ahjupraes „Pikkpoiss“
ja samuti granaatõun ei plahvata ega ole ka õun.
Tallinna kilu pole tegelikult püütud Tallinnast
ja rootsi kardinad ei ole pärit Rootsist (ja need pole isegi mitte kardinad).
Me vahest peame eesti keelt enesestmõistetavaks,
kuid kui me uurime selle vasturääkivusi me leiame selle:
elavhõbe ei ela,
poksiringid on kandilised
ja konnasilm ei ole konn ega ka silm.
Kui kirjanikud kirjutavad raamatuid, kas siis ajakirjanikud kirjutavad aega?
Kui kana on mitmuses kanu, kas siis tuvi ei peaks olema mituses tuve?
Kui õpetaja õpetas, siis miks mineja ei minenud?
Kui vegetaarlased toituvad vegetatiivselt, mida põrgut söövad humanitaarlased?
Miks inimesed kannavad näidendit ette, aga ei näitle ettekandel?
Parkida sõiduteel ja sõita pargiteel?
Kuidas saab ilm olla ühel päeval kuum nagu põrgu
ja teisel päeval külm nagu põrgu?

Sa üllatud selle keele hullumeelsuses,
kus inimesed näiteks autost väljumisel „maha lastakse“
ja aega saab „surnuks lüüa“
ja kell võib „käia“ ja „seista“.
Eesti keele leiutasid inimesed, mitte arvutid
ja see peegeldab inimsoo loomingulisust
(Mis loomulikult ei ole üldse soo).

Sellepärast siis -
kui tähed on väljas, on nad nähtavad
Aga kui tuled on väljas, siis ei ole midagi näha.
Ja miks on nii, et kui pimedus lõppeb, siis päev algab,
aga kui lõppeb see luuletus, siis see lõppebki ja midagi uut ei alga?

...

Tänase päeva lugu on Krezipi "How it's going to be" - lihtne lugu, mis sunnib kaasa laulma ja rütmi kaasa taguma jne. Krezip on mu lemmik kaasalaulmise bänd, kuulan ainult siis kui laulda tahaks :P, uued lood ei ole neil enam head, aga vanad, eriti need, kus on ainult kahehäälne laul ja klaver ja vahest akustiline kitarr ka, nämma :P.

Laiskus

Täna oli selline mõnus "mitte midagi tegemise päev", laisklesin. Terve päeva tegelikult mõtlesin, et kuna nagunii on kadrioru kandis üks väike asjaajamine, siis läheks jalutaks pisut pargis, aga mõtteks see jäigi. Ehk homme, kuigi üksi on veidi kõhe (v.a suvel) ja kõik n-ö normaalsed inimesed on ju tööl. Homme igatahes ei tule laisklemise päev, sest eesmärk on seatud - pean lõpuks oma luuletõlkeanalüüsi lõpuni kirjutama, juba terve aasta olen seda kirjutanud, nüüd ei ole tähtaega enam kuskile lükata :S

Sildid:

esmaspäev, jaanuar 15, 2007

Pilditu


Pool tundi üritasin oma profiilile pilti lisada ja krt talle ei kõlba mitte ükski URL, jääb lisamata, ongi parem ehk...

Tänase päeva plaat on Depeche Mode`i "Black Celebration" ja üks halenaljakas pilt ka sellest ansamblist :D - uskumatu, et need mehed on kunagi nii noored olnud onju ;)

Ahjaa, ostsin ükspäev LÕPUKS omale Alliksaare "Päikesepillaja" - sõprade käest ja raamatukogust laenamine hakkas juba närvidele käima. Nüüd ahmingi iga päev endale neid luuletusi sisse, meeletult head ikka, kuigi ma tunnen, et suurem osa sellest kogust ei ütle mulle midagi, aga ilmselt mängib siin vanus ka mingit rolli. Jah, ma õigustan ennast kogu aeg sellega, et ma olen alles noor ja rumal :D

Sildid:

pühapäev, jaanuar 14, 2007

Nädalavahetus

See on lihtsalt uskumatu, kuidas nädala sees on magamatusest jube väsinud olek, aga peale pöörast ilma uneta nädalavahetust valdab mind rahulolu ja justkui puhkus oleks seljataga :D
Hiljem mõnest asjast võib-olla pikemalt...

Nii, teistest asjadest ei viitsi kirjutada, aga laupäeval sai siis käidud rokikohvikus Sõpruse Puiesteed kuulamas. Tavaliselt on jaanuari ja veebruari üritustel suhteliselt vähe rahvast, aga kui me umb 23 sinna jõudsime, siis lookles uksetaga mitmekümne meetrine piletisaba. Niigi oli külm ja pidi veel külmetama, selles suhtes on väga tobe see, et peale uut treppi on kassa kohe ukse all, mitte üleval nagu varem - inimestel on väljas külm, piletimüüjal on külm ja turvameestel on külm. Peale seda kui piletikontroll on all, pole mult enam kordagi isikut tõendavat dokumenti küsitud, muidugi oli ka aeg, aga ma arvan, et peale seda on kontroll lahjemaks läinud, sest turvadel on lihtsalt meeletult külm seal all. Igatahes, rahvast oli uskumatult palju. Panin ühe pildi ka rahvast (netist leidsin, loodan, et autor ei pahanda), kui luubiga vaadata, siis leiab siit minu ka ;).
Agent M oli sel korral palju halvem kui eelmisel (Kosmikute plaadiesitlusel) - ma muidugi seisin küljepeal ka, aga vokaali ei olnud peaaegu üldse kuulda (eelmisel korral kiitsin just vokaali) ja muusika oli ainult nagu üks suur müra...
Sõpruse Puiestee - väga hea oli, publik oli kuidagi ääretult positiivselt meelestatud sel korral ja ansambel ise ka - suheldi rohkem publikuga kui tavaliselt (suhtlemine ei tähenda ainult jutustamist onju). Mul ei ole ühtegi halba sõna esinejate kohta. AGA, ma ei salli neid tüüpe, kes keset kontserti trügivad täis õlleklaasidega kuskile esiritta ja arvavad, et kui nad niigi eriti jalul ei püsi, siis hüpates on nende koordinatsioon täiesti korras - no ei ole ju, õlut lendas pidevalt igas ilmakaares, vastik. Ja siis pidi veel kogu aeg enda varbaid hoidma, need said üsna tallutud. Ja siis vastikud ligitikkujad, ma arvasin, et Rock Cafe kontingendi hulgas selliseid ei ole, aga tuleb välja, et siiski on. Ma ei pane pahaks seda kui inimesed üritavad lihtsalt tutvuseid luua, aga kui kaks naissoost isikut ei saa enam mitte kuskil koos väljas käia nii, et keegi neile vastikult ligi ei tikuks, siis on ikka jama küll. Selles mõttes on meestega ikka hea turvaline käia igal pool, aga vahest on vaja sõbrannadega koos ka pidutseda, kui kuskil peol on koos 2 naist, siis ei tähenda ju see ilmtingimata seda, et nad mehi otsivad, vot see ligitikkumine igal pool ajab tohutult närvi. Puiestee uus lugu jäigi põhimõtteliselt kuulmata sellepärast, et põgenesime vastikute meeste ja hüpiknukkude eest, järgmisel korral ilmselt broneerin endale tagarea, kindlam olla lihtsalt.

Nädalavahetusest veel niipalju, et mu vanaema arvab, et mul on alkoholiga probleeme, sest ta on 2 korda elus näinud mind joomas ja mõlemal korral jõin ma 2 klaasi veini ja lõpetasin kõige kiiremini ja 2 klaasi veini on tema jaoks katastroof, sest ta ei suuda pooltki ära juua. Vot, ta lapselaps on alkohoolik nüüd. Ilmselt pean ravile minema... Oijah, vanaemad on toredad, aga nad näevad alati tonti seal, kus seda tegelikult ei ole.

Sildid: ,

kolmapäev, jaanuar 10, 2007

Lamp2

Ma lubasin endale, et lähen täna vähemalt 21.00 magama, aga kuidas ma saan minna kui on olemas nii palju meeletult head muusikat, mida KINDLASTI peab enne magamaminekut kuulama, sest homme ei oleks need lood enam need, samamoodi nagu nad olid hoopis teised ka eile. Mida iganes, saate aru küll...

Lamp

Mul sai tund aega tagasi tööpäev läbi ja ma olen ikka tööl. Hakkan lolliks minema? Olen töönarkomaan? Aga mis mõtet on koju minna kui hommikul peab nagunii siin tagasi olema :D.
Miks elan, miks olen, miks hingan - loomulikult selleks, et tööl käia.
Sõpruse Puiestee "Aknajuuli" on tänase päeva lugu.

teisipäev, jaanuar 09, 2007

Minna või mitte minna

vot selles on küsimus. Nimelt, neljapäeval Von Krahlis Pia Fraus ja ans. Andur... Minema sunnib see, et väga head esinejad ja tõotab tõesti tulla hea üritus, aga keelab minna haigus ja järgmine tööpäev ja kaaslase puudumine, ilmselt. Huh, mõtlen veel igatahes. Reedel kahjuks Popidioti ei saa kuulama minna :(, aga laupäeval Rock Cafes olen küll kohal nagu raudpolt, koos oma juba tervelt üks minut kaheksateist aastat vana väikese vennaga :S, kes on kohutava kiirusega suureks kasvanud.

Sildid:

reede, jaanuar 05, 2007

Nõuanne: kuidas võita masendust

See on lihtsalt uskumatu, kuidas vihasena ja masenduses olles tuleb tahtmine poodi minna ja midagi osta :D Mhmh, sain täna jälle ühe hilbu võrra rikkamaks, aga tegin ka ühe mõistliku ostu - Tõnis Kahu "Viis+sõnad - 40 eesti parimat poplugu, isiklik". Raamat, millega on kaasas ka plaat 18-ne looga, üsna segapudru ja üldsegi mitte selles mõttes poplood nagu arvata võib (no kui öelda popmuusika, siis mul tulevad silmeette kõiksugu tibi"muusikud" näiteks), üsna asjalik ja huvitav plaat, raamatu lugemiseni pole kahjuks veel jõudnud. Kunagi (oi see oli ammu :P) meeldis mulle väga väga Lu:k´i lugu "La:v", nüüdseks olin selle loo täiesti unustanud ja juhhuu (parasiitväljend viimasel ajal), see on ka sellel plaadil. Pole üldse selline muusika, mida ma tegelikult kuulan, aga see lugu meeldib millegi pärast, mitte nii väga, et iga päev kuulata, aga kord kuus võiks kõrvus kumiseda küll. Veel leiab sellelt plaadilt Sven Grünbergi, Röövel Ööbiku, dallase, Apelsini, Pastaca, Marju Kuudi, Riho Sibula jne jne. Raamatust hiljem...
Igatahes olen selle ostuga rahul ning vihane ja masenduses ka enam ei ole, sest nii suur ja võimatuna tunduv probleem sai väga kiire ja positiivse lahenduse (aga lahenenud probleemidest ei ole mõtet rääkida eks).
Üks hull eksam ja 2 jubedat kirjalikku tööd veel ja siis uue hullu ja kõige viimasema semestriga rinda pistma.
Ahjaa, haige olen ka jälle, või ikka veel. Nüüd kohe täiega ikka, unetud kurguvalused ja köhaga võitlevad ööd ja vastikult uimased päevad (tööpäevad).

Sildid:

teisipäev, jaanuar 02, 2007

Jumalat ei olnud kodus

Ma olen kord juba selline inimene, et teiste inimeste hädad ja juhtumised lähevad mulle korda ja kui on vaja muret kurta, siis tihti satun ma olema n-ö usaldusisik. Mõnes mõttes on mul selle üle hea meel, aga vahest saan ma vihaseks, mitte murekurtja peale, vaid selle suure ja kõikvõimsa olendi peale, kes meid kõiki pidavat valvama ja meie eest hoolitsema. Kui mõtled, et ühel inimesel ei saa enam hullemini minna ja isegi tundub, et kõik hakkab tasapisi paremuse poole pöörama, siis kehtib ikka reegel, et alati saab hullemini. Täna sain ühe telefonikõne inimeselt, kelle tegevustele ma viimased pool aastat olen pöialt hoidnud, sest ta tõsiselt väärib paremat elu kui tal vahepeal oli. Kõik läkski paremuse poole, aga tundub, et eile ei olnud jälle Jumalat kodus.
Paljud inimesed küsivad enda käest tihti, kas ta on olemas. Sellest küsimusest olen ma üle saanud, sest miski lihtsalt peab olemas olema, aga sellest ma ei saa aru, miks ta seda kõike teeb. Ma saan aru, et kõik ei saa alati hästi minna, aga miks ta vahel nii julm on, miks?
NB! Ma ei ole hulluks läinud, lihtsalt elan, olen ja mõtlen...

Sildid: