Jumalat ei olnud kodus

Ma olen kord juba selline inimene, et teiste inimeste hädad ja juhtumised lähevad mulle korda ja kui on vaja muret kurta, siis tihti satun ma olema n-ö usaldusisik. Mõnes mõttes on mul selle üle hea meel, aga vahest saan ma vihaseks, mitte murekurtja peale, vaid selle suure ja kõikvõimsa olendi peale, kes meid kõiki pidavat valvama ja meie eest hoolitsema. Kui mõtled, et ühel inimesel ei saa enam hullemini minna ja isegi tundub, et kõik hakkab tasapisi paremuse poole pöörama, siis kehtib ikka reegel, et alati saab hullemini. Täna sain ühe telefonikõne inimeselt, kelle tegevustele ma viimased pool aastat olen pöialt hoidnud, sest ta tõsiselt väärib paremat elu kui tal vahepeal oli. Kõik läkski paremuse poole, aga tundub, et eile ei olnud jälle Jumalat kodus.
Paljud inimesed küsivad enda käest tihti, kas ta on olemas. Sellest küsimusest olen ma üle saanud, sest miski lihtsalt peab olemas olema, aga sellest ma ei saa aru, miks ta seda kõike teeb. Ma saan aru, et kõik ei saa alati hästi minna, aga miks ta vahel nii julm on, miks?
NB! Ma ei ole hulluks läinud, lihtsalt elan, olen ja mõtlen...