2006

Ja ongi peaaegu läbi, meeletu kiirusega mu meelest. Aasta, mille kohta ei ole vist öelda ühtegi halba sõna, kõik on igati ok. Ainuke jama on see, et aastalõpp koolis on mind täiesti tühjaks imenud ja selle pärast ei kirjuta ma enam siiagi kuigi tihti, aga õnneks saab sess varsti läbi :) Olen siin blogis meeletult palju ka vingunud selle üle, et aega on kooli pärast nii vähe, aga see teebki asja huvitavaks tegelikult, pigem las pumpab kool viimse võhma välja kui töörügamine. Tööl on kõik igati korras, aasta alguses oli jama töötajate otsimisega, aga nüüd läheb kõik tasapisi paremuse poole, rahul.

Teen pisikese arvulise ülevaate tähtsatest asjadest.

Muusika, muusika, muusika - ilma selleta ei kujutaks elu ettegi ja samamoodi ka aastat 2006. Selle aasta parim kontsertelamus oli loomulikult Depeche Mode "Touring the Angel", supper, aga millegi pärast on 2001. aasta "Exciter tour" rohkem meeles ja elamusi justkui rohkem. Sel aastal tabas mind ka krooniline haigus nimega Sõpruse Puiestee - aasta jooksul käisin kümnel kontsertil + veel "Muusikakarika" kõik saated (2005. aastal käisin vist kahel puiestee kontsertil, progress on toimunud :D). Suvine tänukontsert on kõige rohkem meelde jäänud, mõnus õhkkond ja hea seltskond ja hea muusika ja ilus ilm jne. Ka Vainola soolokavaga kontserte sai päris palju kuulamas käidud, tervelt viite, Mailaulu oma on kõige meeldejäävam. Ka Allan Vainola sooloalbum "Unenäopüüdjad" on minu jaoks aasta album nr 1. Loomulikult on veel artiste, kelle esinemisi kuulamas käisin, aga enim on meelde jäänud veel Ans Andur, No-Big-Silence, Vennaskond ja Kosmikud. Õigus, Metallical käisin ka, selle kohta ei ole ühtegi muljet, täiesti tühi ja mõttetu ja igav ja mittemidagiütlev kontsert minu jaoks.

Teatrisse jõudsin aasta jooksul ainult 7 korda (häbi-häbi), meelde on jäänud lihtsamad ja lõbusamad etendused: "Ürgmees" ja "Rahauputus".

Ilukirjandust sai ka pisut loetud, kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, siis kõigest 20 raamatut :(, filoloogina ja kirjandushuvilisena üritan ennast järgmisel aastal parandada. Meeldejäävamad raamatud olid kindlasti Karl Ristikivi "Hingede öö", Golding "Kärbeste jumal", Virginia Woolf "Tuletorni juurde". Mhmh, kõik on proosateosed, luulet lugesin tegelikult ka ja lemmikluuletajad on ikka samad - Mait Vaik ja Artur Alliksaar -, aga millegi pärast ei ole ma selline tüüp, kes võtaks nüüd kätte täiesti suvalise luulekogu ja hakkaks seda kaanest kaaneni läbi lugema, no näiteks Kristiina Ehini kogusid võiks ju lugeda ja veel teisigi n-ö kaasaegseid luuletajaid, aga mulle peab jääma silma vähemalt kaks megahead luuletust, et ma üldse hakkaksin luuletaja vastu huvi tundma, proosakirjanikega on teisiti, piisab ainult ühest teosest. Ja üldsegi on luule muutunud selliseks kummaliseks asjaks, et ei ole enam tegu ega nägu, soppa on väga palju.

Ja lõpuks kõige tähtsam - väga palju häid ja toredaid inimesi olen suutnud enda ümber koguda ja tundma õppida, tore aasta oli, aitäh teile. 2007 saab ilmselt olema üks elu pöördepunkte taas, loodetavasti seisab ees ülikooli lõpetamine, tahaks lõpuks ka kopa maasse lüüa oma maatükikesel ning tahaks rohkem muusikat kuulata, kontsertitel käia, teatris käia, raamatuid lugeda ja rohkem aega enda jaoks (ja aastalõpu soov on see, et mu töönarkomaanist mees oma sõltuvusest vabaneks :D).