Endast ja muusikast

See on uskumatu, kuidas üks päev võib lihtsalt nii märkamatult õhtusse jõuda ja selles kõiges on süüdi Kikuriinu :D jep, sest sina oma jutuga cranberrisest tuletasid mulle meelde Krezipi. Ja siis see nii sarnane unistus sellisest pubiansamblist ja sellest, et ma tahaksin küll sellist, aga mida ma seal tegema hakkaksin, seda ma tõesti ei tea :D Siis ma tuhlasin kodus ja jumal tänatud leidsin selle kaua kadunud olnud Krezipi plaadi üles ja siis ma kuulasin ja siis ma otsisin laulude sõnad ka kõik üles ja siis ma sain aru, et kuna ma mitte midagi ei oska, siis ainuke, kes ma olla võiksin, on taustahääl (ja seda ka ainult tingimusel, et kontsertitel oleks mu mikrofon nii vaikseks keeratud kui vähegi võimalik :D) Ja siis ma päev läbi põhimõtteliselt kuulasingi Krezipit ja üritasin kaasa laulda ja üritasin pihta saada ka taustahääle partiidele, aga kõik helistikud tundusid olevat mulle sobimatud (tegelikult ei ole asi helistikes, vaid ikkagi minus, see on ainult pettekujutelm).
Otsustasin juba umbes sajandat korda viimase kahe aasta jooksul, et hakkan kuskil laulmas käima, aga ilmselt jääb see jälle lihtsalt otsuseks. Puudust tunnen sellest kõigest, mis Sirje juures varem oli. Ma ei ole küll kunagi mingi eriline laulja olnud, hästi vaikse häälega ja kui üksinda lavale panna, siis on kohe täielik katastroof, aga ansamblis oli meeletult tore. Ja kõik see umb 10 aastat laulmas käimist on nüüd, peale 2,5 aastast pausi, mööda külge maha jooksnud, sest hääles on jälle see vastik kahin :( Ja ma ei mäletagi enam, mis tähendas laulmine neljahäälses ansamblis. Huh, ja nii see eluke veerebki...

PS. mul tuli täna isegi korraks soov akordionikasti pealt tolm ära pühkida ja vaadata, mis seal sees on, aga õnneks või kahjuks ma ei jõudnud selleni.