Isale

Kümme aastat. See tundub meeletult pikk aeg, aga samas tundub, nagu see kõik oleks olnud alles eile. Mälestused tuhmuvad, jäävad ainult eredaimad. Ma ei mäleta enam su häält, ma kujutan endale seda ette, aga ma tean, et ma ei mäleta seda enam. Kui ma selle unustusehõlma vajumisest esimest korda aru sain, siis see haavas ja kurvastas mind väga ja ma ei saanud aru, et kuidas ma saan nii hooletu olla ja sellist asja unustada, aga ilmselt on see paratamatus. Ma ei mäleta enam isegi su pilku. Mäletan sind ainult sellisena nagu sa oled mu mällu jäänud piltidelt. Kümme aastat on piisavalt pikk aega, et selliseid tähtsaid asju sinust unustada, aga see on samal ajal ka liiga lühike aeg, et täielikult unustada ja sellest üle saada. Sellest ei saagi üle saada, ilmselt...

Eredaim mälestus, mis mulle sinust on jäänud, on pärit paar kuud enne seda saatuslikku päeva. See oli see päev kui sa esimest ja saatuse tahtel ka viimast korda võtsid mind jahile kaasa, sest ma olin siis juba piisavalt suur (kuigi tegelikult olin üks paras tatikas :)). Ma mäletan seda kahekesi hulkumist metsas, neid kitsi koos talledega, rebaseid, põtru, loomadele sööda viimist ja loodust ümberringi. Ma loodan, et see mälestus ei tuhmu...

Tihti olen küsinud miks?, aga kunagi ei ole saanud vastust. Ilmselt ei saa ka... Alles on jäänud vaid lootus, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.