Koolipaanika

Ümberringi on tekkimas masendav paanika ja selles on süüdi kool, kool ja veelkord kool. Kurskakaaslastega ei räägi enam millestki muust kui ainult sellest kui kaugel keegi oma lõputööga on ja kuidas ta täpselt teeb ja mida täpselt uurib jne jne.
Hirmujudinad jooksevad üle selja kui mõtlen, et esimene ettekanne oma tööst tuleb teha juba 25-ndal oktoobril. Ma pole ju veel alustanudki, no tegelikult natuke ikka olen midagi teinud, aga reaalselt mu tööd veel ei eksisteeri ühegi lehekülje näol. Mul pole veel õrna aimu ka ülesehitusest ja sellest, kuhu ma täpselt selle tööga välja tahan jõuda. Täna ostsin raamatu "Uuri ja kirjuta", see on päris asjalik tegelikult, saab veidi ideid.
Teine tähtaeg on juba detsembri alguses ja selleks ajaks peab töö täiesti valmis olema. Appi, see on juba pooleteist kuu pärast... Kõige rohkem käib närvidele see, et õppejõud ei mõtle üldse sellele, et me peame tööd kirjutama, kõik kuhjavad mingeid referaate ja ettekandeid ja retsenseerimisi kah veel. Ja siis detsembri keskpaigas see kaitsmine, no kuidas saab olla võimalik kaitsmiseks ette valmistuda kui samal ajal toimuvad loengud?
No ja siis peab veel juurdlema selle üle, et kõike selle esimese kaitsmise ajaks ära ei ütleks, sest see n-ö õige lõputöö ehk bakalaureusetöö tuleb kaitsta mai lõpus ja hea oleks kui see toimuks sama töö põhjal, mis detsembriski, aga selleks ongi vajalik see, et detsembris veel kõike ära ei ütleks, et mingi hea point või mõte jääks ka maisse (Lause nagu Tammsaarel :D).
Sain jälle oma virisemised virisetud nüüd. Tööl on praegu meeletult igavad ajad ja siin saaks iga päev õppida ja oma tööd teha, aga ma olen kord juba selline kummaline tüüp, et ma tööl lihtsalt igavlen, siis kodus kirun ennast, et miks ma ei teinud midagi ja siis kui tähtaeg läheneb, siis lülitan ennast muudest asjadest välja ja rabelen ööd ja päevad. Tahaksin sel korral teistmoodi, aga... Sel nädalal pean oma analüüsiga alustama, muidu on jamasti :(