Sügis
Värvilised lehed, pilvetagant piiluv päike ja pisike vihmasadu - omamoodi mõnus. Paljud räägivad sellest, et jälle algab pime aeg ja koos sellega tuleb ka masendus. Loogiline ju et masendus tuleb kui me sellest juba nii vara ja juba ette mõtleme. Ja vahel on masendust vaja kah. Miks? Siia sobib nüüd hästi Ivan Kuratovi luuletus, mille on komi keelest tõlkinud Arvo Valton:
Poleks kurbust, poleks rõõmu,
pidev rõõm ei teekski rõõmu:
ilus on, kui taevaharjal
pilvemügar päikest varjab!
Kui ka rõhub nukrus raske,
Elu armas olla laskem!
Sildid: Luule
posted by Annika at 20:52
1 Comments:
täiesti õige, et kui kõik oleks koguaeg nii ilgelt hästi, siis tunduks ikkagi, et midagi on halvasti ja sellest pidevast "rahulikust" olemisest ei osataks üldse rõõmu tunda. aga eks see ole inimeste loomuses, et millegagi ei saa lõpuni rahul olla, ikka on midagi, mida võiks muuta ning eks see viibki elu edasi, muidu tammuks ehk kõik ühe koha peal, puuduks edasiviiv motivatsioon ning teotahe. aga võib-olla on see juba liiga kaugele vaadatud!
igaljuhul jah, kõik su blogis on õige.
03 oktoober, 2006 23:21
Postita kommentaar
<< Home