Vastikustunne

Eilne Sõpruse Puiestee kontsert Von Krahlis oli minu jaoks üks halvemaid üldse, kus ma kunagi käinud olen. Aga seda mitte ansambli enda ja muusika pärast. Bänd oli väga hea (vähemalt nii palju kui ma kuulamisse süveneda sain ja üldse kuulsin). Vastikuks tegid selle inimesed (oiiiii ma olen ikka nii õnnelik, et kõik inimesed on nii ilusad ja head!!!). Mingi vastikult rõve purupurjus seltskond oli seal. No ja siis üks noormees arvas, et ma olen just see inimene, kes tema kõrval peaks istuma. Ma ei teinud temast väljagi ja siis ta rahunes maha. Istus põrandal ja näperdas möödaminevate naiste tagumikke. Siis ühel hetkel oli ta käsi mu kõhu peal ja no nagu automaatika oleks peale keeratud, virutasin talle kõigepealt rusikaga ja siis veel jalaga selga. Vot selle pärast mul ongi vastik. Ma ei ole ju selline, kes teisi jalaga lööks. Ma olen vaikne, pisike ja armas tüdruk, kes püüab alati kõike heaga ära lahendada. Ma oleks pidanud proovima ta sõnadega läbi peksta, aga krt ma ei tea, mis mulle sisse läks. Anti nägi seda pisut eemalt pealt ja muudkui kiitis mind, et nüüd ta teab, et võib mu üksinda välja lasta küll, sest ma oskan enda eest seista. Aga mul on ikka niiiii paha tunne nüüd. Ja kontsert oligi minu jaoks rikutud. Hea, et lõpus "Armastuse vajadust" mängiti vähemalt, see rahustas pisut maha. Isegi tänane päev on selle pärast rikutud, Kosmikute "Kuidas tuli pimedus mu tuppa" mängib vist juba sajandat korda täna, sest see on just tänase päeva lugu. Tahaks täna olla nii nagu selles laulus, aga kahjuks peab veel ennast tööle vedama, õnneks küll ainult viieks tunniks. Tulge ja päästke minu päev :) Pidin 14-ndal oktoobril minema Linnateatrisse "Tõde ja õigus 2." vaatama, aga müüsin selle pileti täna maha, sest ma vajan nüüd ühte head kontserti, enda pärast, oma hea enesetunde pärast ja nüüd tuli välja, et see kontsert jääb ära :(. Aga teatri üleküllastus on oktoobris juba nagunii, kuu lõpus lähen Draamateatrisse "Rahauputust" vaatama ja siis veel Vene teatrisse "Keisri hullu".

Mait Vaik

KUIDAS TULI PIMEDUS MU TUPPA

kuidas tuli pimedus mu tuppa
tuli vaikselt, tuli tasa
sulges tuled, kardinad ja akna
keeras linnulaulu maha
kuidas tuli pimedus mu tuppa
tuli vaikselt, tuli tasa
taevatähtedelt sai pintsli ja siis tõmbas
varjud seintele ja maha
keda kutsus pimedus mu tuppa
kelle võttis kaasa täna
kutsus nukruse ja igavikutunde
uni vabandas - läks ära
nii jäi linn mu akna taga tasa
mõni üksik heli eilsest
oli eksind pimeduses ära
ja ei rahunenud maha
mõni kingaklõbin – kummisahin
üksik hüüe – jutt
mõni uksepauk ja naerukahin
vaikne karjatus ja pime nutt