Imelikud mõtted

Ükspäev kargas mulle pähe mõte, et kas bakatöö ei või olla lihtsalt luulekogu väljaandmine. No ja loomulikult ei mõelnud ma seda mõtet vaikselt. K. reaktsioon selle mõtte peale oli minu arvates hästi armas, siiras ja aus - "Ära luuletajaks küll jumala pärast hakka, need on kõik imelikud ja surevad hästi vara ära!". Vot umbes nii ta ütles :). Kui aus olla, siis tegelikult ma ei mõelnudki enda luulekogu, sest kui minu mõnekümnest katsetusest praakida välja kõige paremad ja loetavamad ja huvitavamad, siis jääb järele umbes 3-4 luuletust. Ja kui juba jutt selle peale läks, siis ilmselt olen ma ka ikka pisut imelik kui ma olen luuletusi kirjutanud, sest kirjanikel ja luuletajatel peab heas mõttes mingi kiiks küljes olema, et nad oskaksid ja tahaksid seda teha, mida nad teevad.
Mina seda teha ei oska, mida luuletajad oskavad - panna luuletuse sisse kogu maailma. Oma esimesi luuletusi ajendas mind looma üks luuletus, mis minu arvates ütles kõik ja mõne teise arvates mitte midagi. See on seletamatu tunne kui loed läbi mõnerealise luuletuse ja sulle tundub, et selles on kogu su elu, su mõtted ja teod. Minu esimeseks luuletuseks oligi selle iidolluuletuse hale koopia. Nüüd seda luuletust lugedes see mulle enam nii palju ei ütle, aga nüüd on teised, mis ütlevad, sest elu muutub.
Minust ei saa kunagi kirjanikku või luuletajat, sest mul ei ole seda miskit, mis peab olema. Ja ma ei oska enam isegi selliseid luuletusi kirjutada, mida ma varem kirjutasin, sest mulle tundub, et keegi teine kirjutab minu eest ja mul ei ole vaja enam midagi öelda. Ma südamest loodan, et minust saaks vähemalt keegi, kelle tööks oleks kirjandusega tegelemine, sest kirjanikuks ei saa ju nii, et saadad kuskile CV ja saadki töökoha. Kui minust kirjandusteadlane peaks saama, siis mul pole õrna aimu ka, mida ma peaksin tegema hakkama. Ja hetkel ei ole mul enam õrna aimu ka, miks ma seda juttu siia kirjutama hakkasin ja kuhu ma tahtsin jõuda. Imelikud mõtted lihtsalt.