Süütus = Luule
Selle luuletusega võitsin aastal 2000 (või oli see 2001) ühel võistlusel lootustandvaima noorluuletaja preemia. (Olen seda segase peaga ka laiali jaganud (häbi)) Kus see lootustandvaim noor nüüd kadus siis? Ja miks see mulle täna üldse meelde tuli? Ja miks üks 15 aastane tüdruk kunagi sellise luuletuse üldse kirjutas? Ma ei oska õnnelikuna kirjutada ilmselt. Siin ta on igatahes:
Siin põõsa all, hämaras öös,
tütarlaps, kadus su süütus.
Tea, et ohtlikud on tumedad ööd
ja heledad päevad on tüütud.
Ainus ilus aeg on aovalgus,
mil põlvitad üksi siin põõsa all
ning tead, et ees ootab uus algus,
kuid tulevik tundub veel masendav, hall.
Keri ümber kaela süsimust sall
ja otsi üles oma sukapael,
mille kaotasid öösel siin põõsa all
ja leiad taas aovalgel.
Püüa otsida üles see lurjus,
kes võttis ära su süütuse,
kuid ära unusta, et olid siis purjus
ning see lõi augu sinu mälusse.
Siit algabki surma harilik algus,
kui keegi sind enam ei kuule
ning silmade eest kaob valgus
ja maha jääb sinust vaid luule,
mis siin põõsa all, hämaras öös,
kus, tütarlaps, kadus su süütus
ja kus ohtlikud on tumedad ööd,
võib näida liiga tüütu!
Sildid: Luule
posted by Annika at 19:28
3 Comments:
see on tõesti hea. miks sa enam ei kirjuta või kui seda teed, siis ainult sahtlisse?
17 oktoober, 2006 01:01
Kõik teised luuletused, mis ma kunagi kirjutasin ja siis head tundusid, tunduvad nüüd heade luuletuste haledate koopiatena. Vahest kirjutan küll, väga harva, aga isegi mitte sahtlisse, vaid tavaliselt otse prügikasti, lihtsalt tuleb kirjutamisvajadus, aga hiljem need kirjutatud asjad ei meeldi.
Ma ei leia enam kirjutamisel mõtet, sest nii palju on häid kirjanikke ja luuletajaid, kes ütlevad need asjad, mida ma tahaksin öelda, palju paremini ära. Ilmselt läksin valet asja õppima, sest mida rohkem ma kirjandust tundma õpin, seda vähem on endal soovi midagi kirjutada.
Ja üks põhjus on kindlasti ka see, et mul läheb praegu liiga hästi, elu on paigas ja siis ei oskagi nagu midagi kirjutada, sest millegi pärast on õnn selline kummaline asi, mida ei oska ja isegi vist ei taha sõnades väljendada.
Ah mida ma jahun siin nüüd :D
17 oktoober, 2006 10:20
Hei Annika, kas loomekriis kohal?
Kasutades Sinu enda sõnu...
Tunneta musta maagia hõngu
ja tule tagasi reaalsusesse.
Unusta kõik juhtunu
ning usu vaid iseenda olemusse.
Minu meelest võiksid veel kirjutada ;)
21 oktoober, 2006 11:56
Postita kommentaar
<< Home