Jälle teatrist

Klassikalist või traditsioonilist teatrit oli vahelduseks väga hea vaadata. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4" jättis väga sügava mulje. Ma läksin teatrisse õnneks väikese umbusuga, et kas ma pean ikka 4,5 tundi vastu, aga etendus täitis selle aja nii ilusti ära, et sisseelamiseks ei olnud mingeid raskuseid, tüdimust ei tekkinud, oli ainult üksikuid stseene, mis ehk oleksid võinud lühemad olla, aga etenduse pikkus oli igati põhjendatud, sisutihedus säilis lõpuni.
Lugu sellest, kuidas naine ja mees üksteist väga armastavad, aga armastavad teineteisest mööda, kujutlus abielust on mõlema jaoks erinev, kujutlus inimestest ja elust üleüldiselt on täiesti erinevad.
Taaskord pean ma kiitma lavastajat, Nüganen on ikka paganama head tööd teinud. Etenduses oli kõik pisiasjadeni läbi mõeldud, väikeseid sümboleid tekitati kõikvõimalike vahenditega. Valgustus andis tohutult efekte, ma pole üheski etenduses kunagi sellist valguse mängu märganud, ometigi mõjus see tohutult loomulikult - kui lava muutus toaks, siis muutus ka valgustus äärmiselt hubaseks/tubaseks, metsas olles põlesid laval hoopis teised tuled ja valgus oli hoopis teine ja nii absoluutselt iga kohamuutusega, kõhedatel hetkedel saali täiesti pimedaks muutmine tekitas kõhedust küll.
Kolmnurkse lava ääretu hea kasutus ja täitmine tuleb ka ära mainida, stseenide ja asukohtade vahetus laval publiku silme all toimus tohutult loomulikult, rongipinkidest või trammipinkidest, mis liikusid rööbastel, said pargipingid või kodused diivanid ja nende liigutamine laval toimus muuseas ja loomulikult, krigina saatel - elu hammasrattad ja igavene teelolek. Kui ma ei eksi, siis sai see etendus ka mingi sellise auhinna, parim lava täitmine vms. See etendus on üleüldse tohutult auhindu saanud. Kes Linnateatri põrgulaval on etendusi vaatamas käinud, see teab kui tohutult raske saal see tegelikult on, raske just oma kuju ja soppide ja postide pärast. Aga sel korral oli see ikka tõpoolest väga hästi ära kasutatud. Huvitavalt kasutati ka rippuvaid nööre, mida ma alguses pidasin poomisnöörideks, aga tegelikult olid need trammi käetoed, veel kasutati neid lendamiseks lava ühest otsast teise.
Karinit mängiv Hele Kõre sai selle rolli eest parima naisnäitleja preemia. Ja tema rolli sisseelamine on tõesti hämmastav. Kuigi mul isiklikult tekkis Karini kui tegelaskuju suhtes lõpuks üsna suur põlgus, ma olin igat pidi Indreku poolel. Karinile oli väline sära liiga oluline, ta oli liiga impulsiivne. Ka Indrek Sammul tegi Indrekuna väga hea töö mu meelest, äärmiselt hästi välja joonistatud karakter, mis sest, et ta Karini varju jäi. Mehed enamasti esindavadki suhtes rahulikumat poolt, naised on hüsteerilised. Indrek oli inimlik, tohutult inimlik, väljakujunenud väärtushinnangutega.
Kahjuks Rain Simmulile Köögertali roll mu meelest eriti ei sobinud, ilmselt on see minu harjumus näha Simmulit rahulikes ja sügavates rollides, mitte priiskaja, pidutseja ja petturina. Sellest on ka juba kõrini, et Andres Raag mängib kogu aeg petturit, lipitsejat ja naistemeest (võib-olla ei mängi ka kogu aeg, aga mulle millegi pärast on selline mulje jäänud).
Muidugi ei saa mainimata jätta ka Tiinat, keda mängis Evelin Pang, vaoshoitud ja hästi välja joonistatud tegelaskuju.
Kui ma alguses ütlesin, et etendus oli armastusest, siis tegelikult oli see ka surmaihalusest, usust, inimese väiklusest, ükskõiksusest teineteise vastu, kasuhimust, naiste tugevusest ja nõrkusest, meeste tugevusest ja nõrkusest jne jne. Kõikehõlmav etendus, ühiskonda peegeldav, olenemata sellest, et Tammsaare kirjutas oma "Tõe ja õiguse" hoopis teistsugusel ajal, peegeldab see ka praegust hetke.

Pornograafia

Selle asemel, et lugeda Jungi, Lacani, Gadameri, Hesset ja muid kohustuslikke tegelasi, haarasin ma hoopis riiulist 1988nda aasta Vikerkaare, mille ma alles hiljuti antikvariaadist koju vedasin, ja leidsin sealt laheda Arvi Siia luuletuse, mis on siialikult kirjeldav, aga vormiliselt natuke mittesiialik mu meelest:

Sul olid hulluseni ilusad jalad.
Nagu kaks prožektorijuga
sihtisid nad mu õlgade taha pimedusse,
kui sa selitasid
minu heleda impregneeritud mantli peal
pingpongilaual ühes tagahoovis.

Öö oli sirelitesoe
ja elatanud tuul
heietas sirelilehtedes: "Oh noorus, noorus..."

Aga sina olid ööst kirglikum.
Ning tähed pildistasid meid
nagu mingi prantsuse pikantsajakirja
erikorrespondendid.

Nad kinkisid meile mõlemale
ühe mälestusväärse foto,
mida me vanaduses
võib-olla nimetame pornograafiaks. (1963)

Arkaadia

Mul on väike kirjutamistüdimus või kirjutamiskevadväsimus, aga kuna täna on emakeelepäev, siis peaks mõned emakeelsed sõnad ikka kirja panema. Astusin täna ühe pika sammu magistritöö kirjutamisele lähemale, julgesin lõpuks juhendajale oma mõtetest kirjutada ja sobrasin pisut materjalides. Mu enda arvates ei ole see eriti normaalne, et ma olen seitsme kuu jooksul juba neli korda teemat vahetanud, aga nüüd ehk jään endale kindlaks, kui just muid takistusi ei ilmne. Aga lugege parem Ristikivi luuletusi või Alliksaare vapustavaid sõnamänge. Luule on ju ikkagi see, kus keel kõige pingestatum ja kõige mõttetihedam on.

Karl Ristikivi

Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

Ei ole maad vanadele meestele

Ma olen väga harv kinokülastaja ja üldse filmimaailmas orienteerumises täielik võhik. Õnneks on viimasel ajal minus pisut huvi tekitatud ja nii nägingi ära sel aastal parima filmi oscari võitnud filmi "No Country for Old Men". Tegemist siis vendade Coenite filmiga. Kuna ma tõesti vaatan äärmiselt harva filme, siis polnud ma ka nende varasema loominguga kursis, olin kinno minnes n-ö puhas leht. Väga hästi üles ehitatud film - jooksev ja lineaarne, rahulik, aga samas tohutult sündmusterohke. Ma ei oskagi seda lineaarset jooksvust kirjeldada, sündmused lihtsalt olid, oma loomulikkuses, ei olnud mingit ülespuhumist ja häirivat rõhutamist, kõik lihtsalt oli. Dialoogid olid aeglased ja vaiksed, aga samas kaasahaaravad. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis see film põhimõtteliselt dialoogidest koosneski, väga vähe oli rohkem inimesi korraga vestluses. Hämmastavad on selle filmi sujuv jooksmine ja vaiksed dialoogid selle pärast, et film oli tegelikult äärmiselt jõhker. Esimene film, kus nii palju verd näidati minu jaoks põhjendatult. Jõhker psühhopaadist tegelane, kes lasi maha kõik enda teele juhtunud inimesed (väikesed erandid tegelikult olid), oli äärmiselt sümpaatne tegelaskuju ja see hakkas lõpuks ennast lausa häirima. Ilmselt oli see taotluslik, tema hääletoon ja silmavaade ja olemus jätsid isegi kaastundliku mulje. Filmi süžee sobiks ideaalselt Hollywoodi mõttetusse märulisse, aga see film näitas jõhkrust ja actionit hoopis teisiti kui tüüpilised kassahitid. Soovitan. Maryuuna kirjeldab oma blogis filmi natuke põhjalikumalt, lugege sealt. Ja kuna tal on esimene mündiviskamise stseen lisatud, siis ma lisan teise - absurdne viis määramaks, kas lasta inimene maha või mitte.

Haned võlgu

Teatrilabori etendus "Haned võlgu" ületas kõik sellele etendusele pandud ootused ja lootused. Tahtsin lihtsalt näha, mis etenduse Villu Tamme on kokku kirjutanud ja kuidas üks punkbänd kogu etenduse vältel laval mängib ja kuidas siis see etendus visuaalselt on võimalikult pungilikult sinna külge poogitud. Hästi oli hakkama saadud, lavastaja Jaanika Juhanson väärib igati kiitust. Etendus oli väga vonkrahlilik (võib-olla ka teatrilaborlik, seda ma ei oska kommenteerida). Mulle meeldivad piire kompavad etendused ja selle etenduse sisuks oligi piiride kompamine. Etendus kompas piire sellega, et näitlejad astusid vahepeal oma tegelaskujudest välja ja hakkasid lihtsalt rahvale n-ö südant puistama. Räägiti rahvaga, istuti esimeses reas istuvale ilusale onule sülle :P ja mängiti rahva hulgas (tüüpiline Von Krahl eks ole, aga sel korral Teatrilabor hoopis)
Kuna näitlejatel olid erinevad tegelaskujud mängida, siis nende muutumine oli väga hästi välja mängitud. Nimelt, sel ajal kui näitleja laval uue tegelaskuju jaoks riideid vahetas, laulis (vist laulis, kui seda saab laulmiseks nimetada :D) Villu Tamme umbes nii: "Nüüd see tegelane vahetab riideid, sest ta peab hakkama mängima hoopis teist tegelast" jne ja lõpuks ütles, et ta rohkem ei laula enam seda sama asja, sest nüüd peaks publik juba ise aru saama kui keegi riideid vahetab. Njah, see ei tundu kirjutatult üldse nii koomiline kui see kohapeal oli.
Kõige parem oli Johannes Veski kehastatud homoseksuaalne mees, kes laulis tohutult romantilise viisi ja häälega äärmiselt napakat ja ajuvaba laulu. Kõige parem oleks seda lugu võrrelda vist Orelipoisi "Minu pruudiga". Kogu publik oli naerust kõveras sel ajal igatahes.
Üldiselt puudutati ühiskonna probleempunkte - võõrast ja võõrust, homoseksuaalsust, poliitikuid, raha, pätte jne.
"Igavene armastus on nagu igavesti peeru sees elamine. Sa harjud sellega ära ja hais ei tapagi enam lõpuks".
Kust läheb piir tuntud ja tundmatu vahel? Kust läheb piir inimeste ja hanede vahel?
Üks väike lõik ka etendusest, mitte just kõige parem, aga pisut iseloomustab ikka:

Jähuu

Jonathan Swift „Gulliveri reisid“

Ma olen elu jooksul seni pooleli jätnud kaks raamatut ja "Gulliveri reisid" oleks peaaegu jäänud kolmandaks. Tegelikult võib seda veel juhtuda, sest mul viimane peatükk ei ole päris läbi, aga ma katsun selle ikkagi lõpuni lugeda. See eelnev jutt ei tähenda muidugi, et raamat oleks halb - mõnusa alatooniga iroonia inimeste ja inimkonna pihta on autoril üsna hästi õnnestunud ja uued tsivilisatsioonid ja nende kirjeldused samuti- aga ma ei suuda lugeda raamatut, mis maalib mingite stereotüüpide järgi teatavaid inimeste iseloomujooni ja see nagu ongi kõik, mis seal raamatus inimesest üldse on. Mulle meeldivad pigem inimese sisereisid kui reisid mingitele kummalistele maadele. Aga raamatust üldisemalt:

Reisikirjelduste fiktiivne autor, minajutustaja, on mr Lemuel Gulliver. Raamat koosneb neljast reisikirjast, mida autor ise nimetab teekondadeks: 1) teekond Liliputimaale ehk kääbuste maale; 2) teekond hiiglaste maale Brobdingnagi; 3) teekond lendavale saarele Laputa ja 4) teekond tarkade hobuste hiihnhmide maale. Peatükkide ehk reisikirjelduste pealkirjastamine „teekonnaks“ võib aga olla eksitav, sest teekonnast kui sellisest tehakse juttu väga pealiskaudselt, põhirõhk on siiski võõra maa kirjeldusel ja kirjeldus ei ole teekonnast võõral maal, vaid pigem kohalolekust ja rahvaste kommete ning tavade jälgimisest.

On arvatud, et „Gulliveri reiside“ aluseks on Daniel Defoe „Robinson Crusoe“, mis ilmus seitse aastat enne „Gulliveri reise“. On leitud, et see oli mõeldud Defoe kangelase mere- ja saareseikluste paroodiaks. Gulliver satub tõepoolest avastatud maadele juhuse tahtel, just nagu Robinson Crusoe. Esimesele kahele maale satub ta läbi mereõnnetuste, kahe viimase puhul jätavad mereröövlid ta saatuse hooleks ja nii merel triivides või võõral maal ekseldes jõuab ta võõrastesse tsivilisatsioonidesse.

Muinasjutulised maailmad, kuhu minategelane satub, on hästi tsiviliseeritud ja asuvad n-ö päris maailmaga kõrvuti, aga n-ö päris inimesed ei tea nendest maailmadest midagi ja nemad ei tea midagi päris inimestest.

Esimeses osas satub Gulliver kääbuste ehk liliputtide maale, kus teda alguses tema tohutu suuruse ja jõu pärast kardetakse. Hommikul võõral saarel ärgates leiab ta ennast tuhandete peenikeste köite abil maa külge kinnitatult. Ta saavutab aga oma leebusega kiiresti kääbuste poolehoiu ning saab nende suure soosingu osaliseks. See osa on mõeldud selle aja Inglismaa paroodiaks. Swift ise oli enne "Gulliveri reiside" kirjutamist ühe partei satiirik, sest oli kombeks, et parteid üksteist leheveergudel tügasid. Trotsist selle vastu, et Swifti ei edutatud riigitööle, kirjutas ta sellest jagelemisest "Gulliveri reiside" esimese osa.

Hiiglaste maale Brobdingnagi sattudes on Gulliver tunduvalt kehvemas olukorras, sest peab kartma igat elusolendit, eriti rotte ja kasse. Sealsete maade elanike jaoks on Gulliver kõigest sõrmepikkune. Ta võidab elanike poolehoiu oma nutikuse ja intelligentsusega. Hiiglased juhinduvad oma käitumises praktilistest kaalutulustest, nad on töödarmastav rahvas, kellele on väga oluline rahu.

Nende kahe maa kirjeldusega näitab Gulliver hästi asjade suhtelisust, inimese tühisust liliputlaste näol ning samas nende monstrumlikkust hiiglaste näol. Kahte reisikirjeldust ühendab ka näiteks kammi kirjeldus. Kui liliputid leidsid Gulliveri taskust kammi, siis kirjeldasid nad seda kui mingit omamoodi masinat, millest ulatuvad välja kakskümmend vaia. Hiiglaste juures olles valmistas Gulliver ise endale kammi kuninga habemetüügastest. Need kaks osa raamatust on kõige populaarsemad, sest neid on peetud sobivateks nii lastele kui täiskasvanutele.

Lendav saar Laputa on teadussaar, mis on täpselt ringikujuline. Selle saare elanike ideed olid alati seoses joonte ja figuuridega. Kui nad näiteks midagi kirjeldasid, siis tegid nad seda alati geomeetria terminite abil. Tegelevad astronoomiaga. Swift pilkab siin teadust, millel pole aimugi oma olemasolu mõttest, ta kirjeldab saare elanikke nii: kuigi nad käsitsevad paberilehel osavasti joonlauda, pliiatsit ja sirklit, ometi pole ma iial näinud inimesi, kes igapäevases töös ja elus oleksid abitumad, kobavamad ja saamatumad või pikaldasema ning segasema taipamisega kõigis asjus, välja arvatud muusika ja matemaatika. Saare elanikud, eriti just sealne kõrgklass, on nii hajameelsed, et neil on vaja laksurit. Laksur on inimene, kes ühe asjandusega lööb oma isandale vastu suud või kõrva, vastavalt siis sellele, kas isand peaks rääkima või kuulama. Kui laksureid ei oleks, siis oleks saare elanikud pidevalt vaid oma mõtetes ja ei paneks teisi tähele. (hajameelsed proffessorid :D). Teadlaste pilkamine tuleb kõige paremini välja siis kui Gulliver külastab sealset teaduslikku seltsi, nt ühte teadlast kirjeldab ta nii: Ta nägu ja habe olid kahvatukollased, käed ja rõivad üleni roojaga rüvetatud. Tema ülesanne akadeemiasse tulekust saadik oli muuta inimese väljaheited toiduaineteks, lahustades sellest mitmesugused koostisosad, eemaldades sapist tuleneva värvi, välja aurutades haisu ja koorides vahukulbiga pealt sülje. Teaduslik selts võimaldas talle igal nädalal ühe, umbes Bristoli vaqadi suuruse anuma täie inimese rooja. Seda peatükki peetakse romaani kõige nõrgemaks.

Hiihnhmid on aga targad ja õilsad neljajalgsed. Nad elavad peaaegu ideaalses riigis, kus valitseb headus ja õiglus. Kõik võikski olla täiuslik, kui poleks hobuste orje jähuusid, vastikuid ja ainult oma tungide rahuldamisele andunud olendeid. Jähuud – need on inimesed. Gulliver on nende vaimsest ja moraalsest allakäigust nii masendatud, et ütleb tagasi pöördudes oma liigikaaslastest lahti ja tunneb end hästi ainult hobusetallis. Seda osa on kõige raskem reaalsena ette kujutada, sest on raske paigutada hobuseid kõrgemale inimestest – hobused, kes ehitavad maju, valmistavad nõusid, õmblevad jne.

Swift parodiseerib siin ka reisikirju. Ta korrutab pidevalt, et ta ei taha kirjutada sellist igavat reisikirja, nagu need tavaliselt on. Ja siis mingil hetkel kipub ta ikka seletama seda, kuidas purjekal on 20 erinevat purje ja mis tuule suunas mis laiuskraadil parasjagu milline puri heisati.

Swifti loodud erinevad tsivilisatsioonid ja ühiskonnakorraldused näitavad meile inimloomust koos võimuiha, upsakuse, fanatismi ja alatusega. Ta on suutnud väga hästi luua uusi maailmu, sealsete elanike ja maa kirjeldused on väga head, kõige õnnestunum on mu meelest esimene osa, teised jäävad pisut lahjaks ja ma ei suutnud neid ette kujutada. Teos on huvitav kindlasti neile, kes otsivad põnevat lugu ja juhtumisi, inimese hingeelus tuhnijale jääb see aga lahjaks.

Kaasteelised

Juba mitu päeva mõtlen kirjutada kolmapäeva õhtust Kirjanike Maja musta laega saalis, kus esitleti Jaan Krossi "Kallid kaasteelised" teist osa. Kohale oli tulnud metsikult palju rahvast, aga ma ei hakka sellest üritusest enam midagi kirjutama, sest kõik vajaliku ütleb ära Rebekka Lotman

SIIN

Ma loodan, et Jaan Krossi poja Märten Krossi mälestused ilmuvad kunagi ka trükituna, huvitav oleks lugeda mälestusi lapseeast, kus ühele väiksele inimesehakatisele on näiteks mõistetamatu see, kuidas saab kellegi päris töö olla miski muu kui kirjutamine.

PS! Kui blogspot ei taha linki normaalselt näidata no siis ta lihtsalt ei näita, urr.