Pudru ja kapsad

Pühapäeval käsin Draamateatris vaatamas etendust "Rahauputus". Asja point oli selles, et kui ühe korra valetad, siis jäädki valetama, sest hakkad seda ühte valet teiste valedega katma. Mõtlemisainet see etendus eriti ei andnud, aga naernud pole ma küll vist mitte kunagi nii palju. Seega, kes naerda tahab, mingu vaatama.

Tundub, et tuleb tihe nädalalõpp: neljap kursusega R.I.F.F.i TTÜ majandusteaduskonna sügispeole (see pole oluline, et me TLÜ-st tegelikult oleme onju ;)). Reedel Rock Cafes Sõpruse Puiestee, Ketaspidur ja Süütu Vanaema. Laupäeval "Täiskuud" vaatama. Pühapäeval sünnipäevale. Esmaspäeval Vene Teatrisse "Keisri hullu" vaatama. Huhh...

Täna Viikberg vihjas mulle, et ma olen seminaritööks ja lõputööks liiga suure ampsu ahnitsenud. Tundub küll, et tegemised hakkavad varsti üle pea kasvama, aga kes teeb see jõuab eksju ja "tervelt" kuu aega on ju veel seminaritöö esitamiseni aega jäänud :D (Tegelikult pole siin naljakat midagi. See osa tööst, mis mul siiani tehtud on, on köömes selle kõrval, mis veel ära tuleb teha)

Täna on kuidagi hea päev millegi pärast. Mitte midagi positiivset pole juhtunud, aga mul on suu kogu aeg kõrvuni. Eile oli tegelikult sama lugu - kui ma läbi paduvihma koju jõudsin, siis tilkusin nii nagu oleksin pesumasinast välja tulnud, aga tuju oli ikkagi hea. Sügis südames? :)

Meri on täna võimas...

Ilus päev

Täna harjutasime trennis 80-ndate diskohittide saatel selliseid liigutusi nagu Sõpruse Puiestee videos "1905" näha võib. Naljakas oli :D

Meri oli täna meeletult ilus, kahju, et pole aega jalutama minna...

Kuna ma töötan vanalinnas, siis ilmselt järgmised kaks päeva on täiesti mõttetu tegelikult tööle minna, sest kuninganna pärast on liiklemine piiratud, parkimine keelatud ja ma ei tea mida kõike veel. Eks näis mis saab.

Süütus = Luule

Selle luuletusega võitsin aastal 2000 (või oli see 2001) ühel võistlusel lootustandvaima noorluuletaja preemia. (Olen seda segase peaga ka laiali jaganud (häbi)) Kus see lootustandvaim noor nüüd kadus siis? Ja miks see mulle täna üldse meelde tuli? Ja miks üks 15 aastane tüdruk kunagi sellise luuletuse üldse kirjutas? Ma ei oska õnnelikuna kirjutada ilmselt. Siin ta on igatahes:

Siin põõsa all, hämaras öös,
tütarlaps, kadus su süütus.
Tea, et ohtlikud on tumedad ööd
ja heledad päevad on tüütud.
Ainus ilus aeg on aovalgus,
mil põlvitad üksi siin põõsa all
ning tead, et ees ootab uus algus,
kuid tulevik tundub veel masendav, hall.
Keri ümber kaela süsimust sall
ja otsi üles oma sukapael,
mille kaotasid öösel siin põõsa all
ja leiad taas aovalgel.
Püüa otsida üles see lurjus,
kes võttis ära su süütuse,
kuid ära unusta, et olid siis purjus
ning see lõi augu sinu mälusse.
Siit algabki surma harilik algus,
kui keegi sind enam ei kuule
ning silmade eest kaob valgus
ja maha jääb sinust vaid luule,
mis siin põõsa all, hämaras öös,
kus, tütarlaps, kadus su süütus
ja kus ohtlikud on tumedad ööd,
võib näida liiga tüütu!

Igav

Kuni kella kolmeni igavlen täna tööl täiesti üksinda, nii et uus tn 7 ootab sõpru külla ;)

NB! Kaotasin oma hääle ära, leidjale leidmisrõõm :)

Koolipaanika

Ümberringi on tekkimas masendav paanika ja selles on süüdi kool, kool ja veelkord kool. Kurskakaaslastega ei räägi enam millestki muust kui ainult sellest kui kaugel keegi oma lõputööga on ja kuidas ta täpselt teeb ja mida täpselt uurib jne jne.
Hirmujudinad jooksevad üle selja kui mõtlen, et esimene ettekanne oma tööst tuleb teha juba 25-ndal oktoobril. Ma pole ju veel alustanudki, no tegelikult natuke ikka olen midagi teinud, aga reaalselt mu tööd veel ei eksisteeri ühegi lehekülje näol. Mul pole veel õrna aimu ka ülesehitusest ja sellest, kuhu ma täpselt selle tööga välja tahan jõuda. Täna ostsin raamatu "Uuri ja kirjuta", see on päris asjalik tegelikult, saab veidi ideid.
Teine tähtaeg on juba detsembri alguses ja selleks ajaks peab töö täiesti valmis olema. Appi, see on juba pooleteist kuu pärast... Kõige rohkem käib närvidele see, et õppejõud ei mõtle üldse sellele, et me peame tööd kirjutama, kõik kuhjavad mingeid referaate ja ettekandeid ja retsenseerimisi kah veel. Ja siis detsembri keskpaigas see kaitsmine, no kuidas saab olla võimalik kaitsmiseks ette valmistuda kui samal ajal toimuvad loengud?
No ja siis peab veel juurdlema selle üle, et kõike selle esimese kaitsmise ajaks ära ei ütleks, sest see n-ö õige lõputöö ehk bakalaureusetöö tuleb kaitsta mai lõpus ja hea oleks kui see toimuks sama töö põhjal, mis detsembriski, aga selleks ongi vajalik see, et detsembris veel kõike ära ei ütleks, et mingi hea point või mõte jääks ka maisse (Lause nagu Tammsaarel :D).
Sain jälle oma virisemised virisetud nüüd. Tööl on praegu meeletult igavad ajad ja siin saaks iga päev õppida ja oma tööd teha, aga ma olen kord juba selline kummaline tüüp, et ma tööl lihtsalt igavlen, siis kodus kirun ennast, et miks ma ei teinud midagi ja siis kui tähtaeg läheneb, siis lülitan ennast muudest asjadest välja ja rabelen ööd ja päevad. Tahaksin sel korral teistmoodi, aga... Sel nädalal pean oma analüüsiga alustama, muidu on jamasti :(

Pirnijogurt

Coldrex, Xymelin ja Jägermeister on täna minu parimad sõbrad. Käisin eile seenel ja külmetasin päris kõvasti, aga metsas oli mõnus - vaikus ja värvilised lehed ja seenelõhn.

Täna vaevasin oma pead sellise tobeda mõttega, et kas see on hea või halb kui mul jogurtit juues on selline tunne, et söön pirni. Nimelt oli tegu pirnimaitselise jogurtiga ja ma tundsin, et ma õrritan oma maitsemeeli, nad arvasid, et ma söön pirni, aga tegelikult ei söönud ju. Huh, haigusega tulevad ikka tobedad mõtted.

Täna peaks olema meeletu õppimise päev, aga niiiiii tore on mõtelda, lugeda ja kirjutada kui pea on paks otsas ja kurk valutab :(

Pulmad ja matused

Eile käisin Kosmikute uue plaadi "Pulmad ja matused" esitlusel. Kui pisut kümme läbi Rock Cafe juurde jõudsin, siis piletijärjekord oli päris pikk, hinge puges isegi kartus, et äkki ei mahugi sisse, aga olukord ei olnudki nii hull, sattusin lihtsalt kõige populaarsemale ajale. Ja turvamees sai jälle imestunud nägu teha kui mu ID kaardilt sünniaega nägi :D

Agent M suutis mind tõsiselt üllatada. Viimati nägin/kuulsin neid live`s umbes aasta tagasi. Saund oli igati paranenud (selles võib muidugi "süüdi" olla ka see, et eelmisel korral kuulsin neid Polymeris ja tehnika on Rock Cafes ikka väga väga palju parem). Väga positiivselt mõjus see, et vokaal oli ka meeletult edasi arenenud. Aga uued lood kisuvad liiga kommertsi poole mu meelest. Aga üldmulje jäi siiski positiivne.

Cometat mul eriti näha ei õnnestunud, sest veetsin terve selle aja meeeeleeetuuuus joogijärjekorras. Huh, need olid tõesti kolossaalsed...

Ja siis peaaesineja ise. Ütlen kohe ära, et uus plaat mulle eriti ei meeldi, ei ole kuulamise plaat. Aga lood selle plaadi peal on kontserti jaoks ideaalsed. Need tõmbavad rahva hästi kaasa ja refrääne on lihtne kaasa laulda jne jne. Seega, kontsert oli väga hea. Peaaegu oleksin pettunud, aga eelviimase loona mängiti ikka pimeduse lugu ka ära :) ja läksin väga positiivse muljega koju. Täna hommikul kuulasin plaadi veel korra läbi, aga jah, kontsertile läheksin veel, aga plaat ilmselt minu playlisti eriti tihti ei satu.

Sügis

Värvilised lehed, pilvetagant piiluv päike ja pisike vihmasadu - omamoodi mõnus. Paljud räägivad sellest, et jälle algab pime aeg ja koos sellega tuleb ka masendus. Loogiline ju et masendus tuleb kui me sellest juba nii vara ja juba ette mõtleme. Ja vahel on masendust vaja kah. Miks? Siia sobib nüüd hästi Ivan Kuratovi luuletus, mille on komi keelest tõlkinud Arvo Valton:
Poleks kurbust, poleks rõõmu,
pidev rõõm ei teekski rõõmu:
ilus on, kui taevaharjal
pilvemügar päikest varjab!
Kui ka rõhub nukrus raske,
Elu armas olla laskem!