Seesama jõgi

Aga kas elus endas on elusat? Kas ei ole elu mingi võõras vägi, mis asub temas ja sunnib teda end elama, ei lase tal olla tema ise? Kas olla tema ise tähendab olla surnud? Võibolla on elu tegelikult surm ja surm elu?

Lugesin öösel läbi Jaan Kaplinski viimase kirjutise - "Seesama jõgi". Varem olin Kaplinskilt lugenud ainult ühte asja, "Isale", ja see mingit erilist vaimustuse puhangut esile ei kutsunud, neutraalne hoiak tekkis. Kui "Seesama jõgi" ilmus, siis ei olnud vist ühtegi ajalehte, mis poleks seda taevani kiitnud, uudishimu lihtsalt sundiski seda lugema nüüd.
Lihtsalt ääremärkuseks, et tegemist ei ole mingi arutleva ja analüüsiva esseega, neid ma saan sügisest kirjutada küll ja küll, lausa mitu tükki nädalas. Lihtsalt juhuslikud mõtted.
Pettuma ei pidanud, alguses olin täiesti vaimustuses. Läbi kolmanda isiku jutustatakse ühe noormehe (19-aastane) n-ö suureks saamisest - elu mõistmisest, seksuaalsuse avastamisest, usu ja Jumala leidmisest. Romaani läbivadki mitu paralleelset teemat ühes isikus. Algus toob kohe mängu Õpetaja - teoloog, kes 40ndatel vaimuliku kohast ilma jäeti. Ma tundsin lausa kadedust peategelase vastu, et tal on keegi selline, kelle käest oma rumalaid küsimusi küsida, keegi, kes lihtsalt viitsib harivatest asjadest rääkida (võiks lausa öelda, et loenguid pidada) ja laseb noorematel kuulata. Jutuajamised Õpetajaga teevadki sellest romaanist teose, mis võib-olla tõesti sobiks keskkooli kohustusliku (sõna "kohustuslik" mõjub siin liiga... njah, kohustuslikuna) kirjanduse hulka, avardaks pisut silmaringi. Samuti aitaks see võib-olla noortel saada üle peategelasega sarnastest seksuaaleluhirmudest, kuigi keskkooli lõpuklassides oleks selleks ilmselt liiga hilja. See seksist mõtlemine oli mu meelest pisut üle ka pingutatud, aga noh, ma ei oska ju meeste eest rääkida ja ikkagi hea, et see ühe liinina romaanis sees on. Ja selle kõrval ka see, et mis on armastus.
Igatahes, kuni leheküljeni 160 kritseldasin ma raamatusse märkmeid ja tirisin huvitavamatele kohtadele jooni alla. Siis vist olekski pidanud romaan minu jaoks ära lõppema, sest järgmise märkme tegin alles leheküljel 309, ehk siis umb 15 lk enne lõppu. Usu teemat oli minu jaoks pisut liiga palju, peaaegu kogu see vahepealne osa rääkiski sellest, kuidas noormees tundis äkitselt Seda ja kohtus Sellega.
Ja see, mis Õpetaja ja Estri vahel toimus, oleks võinud ka ära jääda, see tõmbas minu silmis Õpetaja maine nii maha, et ma nüüd omasoolist Õpetajat kohe kindlasti endale ei tahaks.
Ülesehitus on romaanil huvitav, lugu algab lõpust, ehk siis esimene peatükk on tegelikult kõige viimane.
Üldises plaanis kajastab teos nõukogude aega, peategelane satub pahandustesse, kui ta jagab sõpradele Underi paguluses ilmunud luulekogu. Aga vahest on pahandustesse sattumine isegi hea, sest see avab noormehele võimaluse minna õppima Leningradi ülikooli. Lõpus tuli klomp ka kurku korraks isegi, võib-olla oleks pisara ka poetanud, aga naised ju ei nuta tänapäeval.
Tüüpilise vingujana tõin nüüd välja asjad, mida oli minu arvates liiga palju või mis oleks võinud olemata olla, njah, tegelikult olid arutlused keeltest, religioonist, luuletajast, kunstist, ajaloost jm väga huvitavad. Väga paljud asjad olid küll juba teada, aga huvitav oli lugeda, kuidas ilukirjanduse kirjutaja on suutnud oma teosesse sisse kirjutada ka harivad ja teaduslikud seisukohad ja hea ajastu kujutamise ja looduskirjeldused, mis sisaldasid nt ka taimede kirjeldusi ja nende nimetusi jne jne
Keeleliselt mind pisut ikka häirisid need Kaplinski veendumused (annud, hää, sää ja murdelised sõnad), aga raamatu lõpuks isegi harjusin juba ära.
Muljeid on tegelikult palju, aga ma ei räägiks nendest rohkem, sest vähemalt ühel blogi lugejal on see raamat praegu pooleli ;)
Seesama jõgi.

Mõned tsitaadid ka:

Enesekindel inimene ei hakka üldiselt luuletama, tal ei ole endaga probleeme, see tähendab, et ta ei tunnista neid, lükkab need kõrvale ja elab eluliselt, kahe jalaga maas. Hakkab juhiks, juhib autot või inimesi. Kes luuletab, ei juhi ega lase end ka juhtida. Luule on saar, autonoomia.

Ta mõtles, et on nagu lind, kes tahaks lennata kõrgele taevasse, keda aga peenike nöör ikka jälle tagasi maa pääle kisub, sunnib elama sitases tuvikongis ja vaatama tuvide kudrutamist ja paaritumist, leidmata endale kaaslast, kellega lennata kõrgele, kudrutada ja paarituda kuskil pilvedes või pilvede taga kõrgel tipul.

Linnad olid peibutavad, aga hukatuslikud.

Kas sa ei ole märganud, et partei on nagu mingi superinimene, Über mensch, kes juhib, otsustab, näeb ette ja teeb muud mis inimene, ainult et ta ei arva, ei usu ega ei mõtle. Partei teab, et tal pole vaja mõelda?

...vesi on selleks, et kustutada põrguleegid, ja tuli selleks, et põletada maha paradiis.

Kreeklased mõtlesid välja selle, et inimesed jagunevad inimesteks ja inimloomadeks, orjadeks, kes pole muud kui kõnelevad tööriistad.

Ülikool ja terve juulikuine Tartu hakkas meenutama teatrit pärast etendust, kui lumm on korraga otsa saanud, publik liigub riidehoiu poole ja näitlejad võtavad näolt grimmi.

Vahel ma olen mõelnud, et peamine vahe vana aja ja meie aja inimeste vahel on see, et meie kogume raha ja asju, nemad kogusid sedasama elujõud, eluvaimu, pneumat või praanat. Seda mõisteti vahel väga materialistlikult, nii et mõned rahvad küttisid naabreid, sõid nende maksa ja südant ja viisid kaasa nende äralõigatud pääd, et niiviisi teiste elujõudu endale saada.

See vist on üldse naiste viga: meie näeme inimeses ikka enne muud inimest, mitte geeniust, kangelast või imetegijat.

Aga... Äkki ta on tegelikult surnud, on elava laip, mis liigub ja mõtleb, mille ajus liiguva mõtted, assotsiatsioonid, ent millest elu ise on lahkunud. Lennanud ära, valgunud sinna sügisesse jõkke närbuvate vesikupulehtede vahele. On ju füüsilist ja vaimset surma.

Rohkem ei jaksa, tervet raamatut vist pole mõtet nagu ümber kirjutada. Tahaks üldse näha, kes selle pika joru siin läbi lugeda viitsib.

Kiirtoidurestoran

Kuna täna oli pisike põhjus tähistamiseks, siis mõtlesime Antiga, et läheme kuskile välja sööma, et oleme enda nii unarusse jätnud, et peaks veetma ühe mõnusa õhtu. Pisut enne ühteteist kodu poole sõites, mõlemad rampväsinud, põikasime McDonaldsi drive-in`st läbi ja jõudsime koju 15 minutit varem, kui eelnevatel päevadel ning mõlemal oli kohe niiiii hea olla. Yeah, mõnus kodune õhtu rämpstoiduga, isegi veini ei jõudnud avada, tüüp jäi enne magama :D

Pildil mina sikutamas oma tuttuut garaažiust, see tegi täna tuju heaks :)

Robot

Hommikul üles, siis tööle, siis peale tööd kaks tundi vabatahtliku töö jaoks (vähemalt midagigi natuke vaimule), siis käik Järve Selverisse (kohutav pood, tunnen kaasa nendele, kes seal iga päev käima peavad), siis sõit Kiisale, et töömehi kontrollida (ja seoses sellega absoluutselt igal õhtul enda seaks vihastamine), siis Jürisse kassi söötma, siis nii rampväsinuna koju, et midagi muud peale voodi ei tule mõttessegi. Ja nii kaks nädalat jutti. Kas see ongi elu? Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi - no kes see loll selle vanasõna küll välja mõtles...

Üksinda tööl olla mulle tohutult meeldib, mis sest, et mu ametinimetus laieneb siis päris mitme nimetuse võrra, lisaks poe juhatamisele veel müüja-koristaja-elektrik-itspetsialist-torumees-remondimees (hmm, rohkem vist ei olegi). Igatahes, inimesed on palju sõbralikumad ja tänu sellele, et ma saan oma muusikat siis kuulata, ristiti pood nt Tallinna kõige parema playlistiga poeks :P. Ja jaapanlastele andsin eesti muusikaga plaate kaasa, sest nad olid vaimustuses. Eelmisel aastal sai neid ikka ohtralt nt Ameerikasse saadetud, aga sel suvel pole nagu võimalust olnud. Ja eile rääkisin 2 tundi norrakatega, kes ei suutnud uskuda, et me siin Eestis nii väikeste palkadega nälga ei sure. Ja neil oli meie kohta oma teooria (meie=eestlased). Nimelt, nad panid tähele, et eestlased käivad väga hästi riides, et Norras ei ole üldse inimesed tänavapildis nii ilusad ja kenasti riietatud. Nii, ja nende teooria on, et kuna me teenime nii vähe, siis järelikult me paneme kogu oma palga riiete peale ja kuna me süüa osta ei saa, siis selle pärast olemegi nii peenikesed. No ma püütsin neid ikka veenda, et nii hull see asi nüüd küll ei ole, aga ei tea, kas nad jäid uskuma. Naine on ajakirjanik, raudselt ta kirjutab nüüd Norras oma teooria põhjal eestlastest artikli ka.

Abieluõnn pidi seisnema puhastes nõudes... mu abielu jookseb siis vist küll enne algust juba karile.

Ja kui juba lambimõteteks läks, siis natuke tibindust ka... Eestimaa suvi ajab ikka tohutult närvi küll viimasel ajal. Paned hommikul õhukeselt riidesse, siis külmud õhtul kringliks ja kui paned paksult riidesse, siis lämbud ära. Eelmisel nädalal olin sunnitud käima riidepoes, nägin kollast kleiti (heh, praegu tuli meelde - märgates tee ääres tütarlast, kollases kleidis, kes tõstnud on käe (Sõpruse Puiestee "Südasuvisel päeval")) ja marssisin juba proovikabiini poole, kui äkitselt see valge tüüp mu õlal koputas südametunnistusele ja ütles: "Tüdruk, sul on kodus seitse kleiti ja veel sama palju seelikuid, kui paljudega neist sa sellel suvel käinud oled?". No ja siis ma viisin selle kleidi tagasi, sest no tõepoolest, ma võin ju tohutu kleitide ja seelikute fanatt olla, aga sellel suvel on nendega käimine suht võimatu.

Raha ei tee õnnelikuks, aga selle puudumine teeb õnnetuks küll...

Ma ei jõua enam kooli algust ära oodata, sest ma tunnen, et kool hoiab mind vee peal, ilma selleta tuleks nüristumine, nagu praegu.

Närune tunne

Üsna näruse tunde tekitab, kui sõber saadab sulle öösel pool kaks hädakutsungiga sõnumi, aga sa oled nii väsinud, et ei vaevu sõnumit isegi vaatama. Ja kui sa siis hommikul seda sõnumit näed, siis tuleb selline vastik närukaela tunne ja sa nead ennast maapõhja. Ja siis sa helistad talle, äratad ta kõige sügavama une pealt üles ja saad teada, et probleem on juba lahendatud, kellegi teise abil. Närune tunne. Jep, igal inimesel on õigus öösel magada ja mitte sõnumitele vastata, aga ma tavaliselt alati vastan, ausõna. Närune tunne :(


Placebo - Sleeping With Ghosts

The sea's evaporating
Though it comes as no surprise
These clouds we're seeing
They're explosions in the sky
It seems it's written
But we can't read between the line

Hush
It's okay
Dry your eye
Dry your eye
Soulmate dry your eye
Dry your eye
Soulmate dry your eye
Cause soulmates never die

Kadunud

Järgmiseks kaheks nädalaks võib mu elust ära kustutada - 6 päeva nädalas tööl ja järgmisel nädalal 4 päeva veel täiesti üksinda. Talvel ma pidevalt mõtlesin, et võiks seal üksi töötada, oleks palju huvitavam, aga suvel tundub pisut hirmutav, karjade viisi higist leemendavaid italiaanosid ja vaevalt jalgel püsivaid somme :S

Bart: “Mul on töötamisest kõrini. Töötamine on mõeldud jobudele.”
Homer: “Poeg, ma olen su üle uhke! Ma olin sinust kaks korda vanem, enne kui sellest aru sain.”

Aaaajeeee

Arvake ära, kes õpib sügisest Tallinna Ülikoolis kirjandusteaduse magistrantuuris? M I N A!!!!!
Hetk õnne ja siis suur kogus hirmu - kas ma saan ikka hakkama? Hirm on veel selle ees ka, et kõik mu tulevased kursusekaaslased (v-a mu vana kursavend, kes ei ole veel kindel, kas ta tuleb ikka seda eriala õppima) on minust vanemad, mõned üle kolmekümne, mõned pisut alla selle. Aga ehk pesamuna hoitakse siis rohkem ka onju :P

edit: ja ma ei oleks elus uskunud, et tasuta koht, õnneseen :)

Tahtejõud

Noorusele on maailm rikas ja helde kõigi nende võimaluste tõttu, mida ta arvab ees ootavat. Võimalusterikkus on suurim rikkus. Ent mida rikkamaks saab inimene kogemuste poolest, seda vaesemaks jääb tema võimaluste maailm, seda vähem ta usub oma võimalustesse. (Valev Uibopuu)

Meie saatus on saatusele risti hammastega vastu hakata, et ta meid nagu sitasitikat selja peale ei keeraks. Muidu on mees surnud mees, aga mees peab olema suurem kui tema saatus! (Juhan Smuul)

... päevade ja aastate kaupa võivad sündmused tähendusruumis ennast kokku kiskuda üheks ainsamaks tähenduspunktiks ja kogu su elu, mis ju nagunii on alati juba-olnud, võibki olla üks ja üksainus tähenduspunkt, kuhu sa oled kinni naelutatud, üksainus rist, kus sa oled kinni ja kust sa lahti ei pääse. (Madis Kõiv)

PS
Ma ei oska puhkuse ajal magada, iga päev kell 8 üleval. Tööpäevadel on isegi kell 9 silmi raske lahti saada :S

American Beauty Car Show

"Kellest me autasustamist alustame, autodest või inimestest?"
"Autodest!"
"Loomulikult, nad on ju palju läikivamad ja ilusamad kui inimesed."
Jah, mõne inimese elu ongi auto. Mõnda meest vaadates tuli meelde film "Tulnukas", kus üks rullnokk endale kodulaenu eest auto ostis. Tallinna ümbruses sõidab ringi auto, millel on katusel taarakast ja tagumise akna peal kiri "Ilus auto on vaesuse varjamiseks". Pisut seosetu tekst, aga mõni auto oli tõesti ilus...
Brides In Bloomi ajal olin lava taga ja ei näinud/kuulnud peaaegu midagi, Sõpruse Puiestee oli poolik, HND ajas vaenu õhutamisega südame nii pahaks, et peale esimest lugu tuligi tahtmine ära minna.
Ilus päev.

Eksamist

Peale eksamit öeldi, et tulemused saab teada juba täna kell 3. Kell 3 öeldi, et tegelikult saab kell 4 ja kui ma siis kell 5 tagasi läksin, öeldi, et nad ei suutnud otsustada ja tulemused saab alles esmaspäeval. No ma loodan, et saab, sest siis kui vastus on positiivne, siis ma teist eksamit ei lähekski tegema.
Muidu tundus kõik ok, kirjalikus osas suutsin vist ennast hästi väljendada, suulises osas tekkis komisjoniga positiivne diskussioon, aga "onu Tommiga" on ikka täiesti võimatu normaalselt rääkida, urrr.

Tagasi

Füüsiliselt täiega väsinud, vaimselt üsna puhanud, aga närvid ikka homse pärast pingul, kuigi pabistamiseks pole ju mitte mingit põhjust. Ja üleüldse ei saa ma aru, et kust kohast sel aastal inimestel nii suur kirjanduse ja kultuuri huvi on tulnud.

Kuratlik inglike

See väike tüdruk, kes tavaliselt ei ütle kellelegi midagi halvasti, vaid võtab asju alati hästi rahulikult, lahendab kõik tülid ja probleemid rahulikult, on viimasel ajal muutunud jubedaks närvipuntraks ja ninatargaks. See tähendab vist seda, et ta ei olegi enam nii väike, aga ta teeb kõik endast oleneva, et seda väikest heatahtlikku plikatirtsu endas säilitada ja ainsa lahendusena mõtles ta väike peanupp välja selle, et ta peab välja pääsema. Selle pärast pakkiski ta kokku sutike riideid, hunniku raamatuid ja ka oma rüperaali juhuks, kui metsas tuleb kirjutamise tuhin, sest ühe väikese essee tähtaeg näiteks läheneb. Pakkiski oma asjad kokku ja kihutab nüüd linnast minema, kuskile keset merd, kuskile kus on metsakohin ja linnulaul ja metsmaasikad ja hommikul värske kaste lõhn ja õhtul päikeseloojang ja järveke kaladega ja aeg, mis ei torma nii kiiresti eest ära, kui linnas.
Palun vabandust, kui ma olen kellelegi ülekohtuselt midagi halba öelnud ja andke andeks ka need, kellega ma olen ilget ninatarka mänginud, ma olen vist lihtsalt väsinud. Reedel korraks tagasi eksamit tegema ja siis Haapsallu ja eks siis näis, kumb võitis ;).

Ma lahkun hüvastijätmata (Tõnu Trubetsky)

Ma lahkun hüvastijätmata,
et ei kustuks su huulte
ja silmade
sära.

Ma lahkun hüvastijätmata
läbi kurjade tuulte
ja ilmade
täna.

Ma lahkun hüvastijätmata,
et hoida su nuukseid
ja pisaraid
ära.

Ma lahkun hüvastijätmata,
veel paitan su juukseid,
su kiharaid
täna.

Klaver tuleb külla

Värsked muljed Rein Rannapi ja Taavi Petersoni kontserdist on peaaegu suurepärased. Ammu on juba teada, et klaveriga on mind väga lihtne ära võluda, näitkeks Rannapi enda lugu "Tantsib klaveril" on meeletult ilusa meloodiaga. Kui Taavi oleks superstaari saates ka nii laulnud, nagu ta laulis täna, siis ilmselt oleks ta igal juhul finaalis olnud. Esimeste lugude ajal oli näha närvi, aga lõpuks oli väga hea. Hääl kandis hästi ja sobis Ruja lauludega ideaalselt. Jüri kirik oli rahvast puupüsti täis. See kirik vajaks ka remonti (milline ei vajaks?) ja väga hädasti uusi pinke ka (piinapingid).

Raport

25. juuni Liisuga loomaaias. Väikestes lastes on see miski, mida täiskasvanutel enam millegi pärast pole, täiskasvanud ainult pabistavad ja närvitsevad iga tühise asja pärast, lapsed on rõõmsad, lapsed on emotsionaalsed, lapsed on toredad ja lastel on meile nii mõndagi õpetada. 5-aastased on juba ääretult asjalikud, vähemalt minu lemmik viieaastane küll :)


26. juuni Vembu-tembumaal. Me Kristiga üritasime kõike Liisu järgi teha, aga no mitte ei õnnestunud. Sealt, kust lapsed läksid mängleva kiirusega läbi, jäime meie hirmu pärast toppama - mängumaja tundus liiga kõrge (pildil), liumäest ärme üldse räägi, Tarzani rada oli paras katsumus ja batuudil hüppamisega me ka just kõige paremini toime ei tulnud. Ainult minigolf sobis meile ideaalselt, kuigi sealgi oli Liisu meist parem :D


28. juuni Linnateatris "Isad ja pojad". Etendus meeldis mulle kordi rohkem kui raamat. Mul on vene kirjandust lugedes alati see probleem, et ma ei suuda nimesid meelde jätta ja siis lähevad kõik segi. Pealegi oli selles teoses ka peaaegu samade nimedega tegelasi, siis oli segadus veel suurem. Ja tegevus oli minu jaoks igav, venis. Ja mulle tohutult meeldivad kirjanikud, kes keset igavat tegevust suudavad äkitselt teksti pikkida mõne sellise lause, mis edasi lugema ärgitab või lausa pahviks lööb, Turgenevil selliseid asju ei olnud. Aga etendus oli hea. Matvere kehastatud Bazarov oli tõeliselt hästi mängitud ja tegelaskuju järsud hoiakud tulid isegi paremini välja, kui raamatut lugedes. Ja Indrek Sammul mängis hästi. Piret Kalda tegelaskuju oli väga koomiliseks lavastatud, raamatus see vähemalt minu jaoks välja ei tulnud, aga etenduse jaoks oli see hea, koomilised elemendid ju müüvad tänapäeval. No ja Allan Noormets oli loomulikult see tola Pjotr, ääretult hästi sobis :D Ja Hele Kõre sobis Katjaks hästi, aga saia asemel sõi ta etenduses hoopiski maasikaid :P. Igatahes jah, etendusega jäin väga rahule, raamat ei olnud minu jaoks.

29. juuni tantsupeol. Ma käisin esimest korda elus tantsupeol, sest tavaliselt on mul alati kooriproovid lauluväljakul olnud täpselt samal ajal. Väga hea elamus. Tundub uskumatu, et keegi oma pisikeses peakeses mõtleb välja kõik need kompositsioonid ja kujundid jms. Ja keegi paneb veel need tuhanded tantsijad korraga ühte sama asja tegema. Huh, võimas.




30. juuni mustamäe vanima hoone (TTÜ ühika) lammutamine. Ilus ilm, kuiv muru, vähe rahvast. No Contra pole mulle kunagi meeldinud. Kui Breedle esimest lugu hakkas mängima, siis mul oli selline tunne, nagu kuulaks Creedi, sarnasus oli nii suur, et ma ei viitsinudki neid üldse kuulata. Viimase loo ajal avastasin, et see oli cover ja nüüd ma ei teagi, kas neil üldse oma lugusid oligi, võib-olla oligi esimene lugu Creedi oma. Ja heli oli sellel üritusel ikka tudengiürituste jaoks igati omane, linnud laulsid ka üle :D. Aga vähemalt oli Sõpruse Puiestee ajal vokaali kuulda, ma eeldasin, et peale trummi nagunii midagi ei kosta. Aga ühikas oli küll nii kohutav, et ma vist ei elaks siis ka sellises kohas, kui keegi mulle peale maksaks, jube. Pildil kübeke publikut, bänd ja tondiloss.



1. juuli laulupeol. Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis oli see mu viies laulupidu. Vingelt palju rahvast ja ilusad laulud. Laulukaare all olles on alati selline tunne, et... tegelikult ei saagi vist seda tunnet kirjeldada. Sel korral ma arvasin, et sellist väga ülevat hetke ei tule, aga no Tõnis Mägiga koos "Palvet" lauldes tuli klomp kurku küll (teadmiseks neile, kes vist pole kunagi laulupeol käinud, et laulupeol ei lepita peaproovis kokku, et teeme nüüd nii, et selle laulu kutsume kordusesse. Ma tegelikult üldse imestasin, et ainult üks lugu sel korral kordamisele tuli). Ja laulu- ja tantsupeo tunnusmeloodia/laul "Puu on puude kõrgune" oli väga meeldjääv ja ilus. Ja mulle tohutult meeldib see, et n-ö klassikaliste laulupeo laulude kõrval võetakse repertuaari ka kaasaegseid autoreid. Ma ei mõtle sellega, et nüüd peakski igal korral Jarek Kasar räppimas käima, nt Olav Ehala laule oli ja "Puu on puude kõrgune" on kaasaegsetelt ja Hando Runneli tekste oli jne. Ja isamaalised laulud ütlevad ka praegusele põlvkonnale rohkem, kui vanem generatsioon arvab. Ilus päev oli. Pildil on publik :P



Eilne pisike "kursuse kokkutulek" kujunes kõigest kolme inimese rummiõhtuks, aga kui võtta lõpetajate arvu järgi, siis oli ju lausa pool kursust kohal ;), ja oligi hea, rummi jätkus kauemaks ja Eesti mälumäng oli ka lõbusam, kui keeled enam küsimusi ütlema ei paindunud :D

Täna oli küll auga välja teenitud puhkepäev, pisut lugemist, pisut klaveri klimberdamist ja koristamist, nüüd Kiisale värsket õhku hingama, Lasnamäe juba mitu päeva haiseb :S

Ülejäänud pildid: http://www.foto24.ee/album/20935