Mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud

Kri heitis mulle täna ette, et ma pole ammu siia kirjutanud. No ma siis kirjutan nüüd, et miks ma pole. Sest kui mul on "vaba aeg", siis ma vedelen voodis ja loen või kuulan muusikat, sügis on ju. Sügisel mulle meeldib voodis vedeleda ja raamatuid lugeda ja sügisel mõjub mu lemmikmuusika kuidagi eriti hästi ja sügisel külmuvad näpud arvuti klaviatuuril klõbistades lihtsalt ära.
Mul on alati hea meel kui ma "raiskan" raha raamatupoes, aga meel muutub mõruks siis, kui ma nende raamatutega koju jõuan ja taipan, et ma lükkan nad jälle lihtsalt riiulisse ja lugemiseni niipea ei jõua, sest sada tähtsamat asja vajab lugemist ja tegemist. Täna sain jälle kahe hea ja huvitava "telliskivi" võrra rikkamaks. Soovitan kõigile Juri Lotmani austajatele jalad tagumiku alt välja ajada ja Apollosse minna, sest tema "Kunstilise teksti struktuuri" saab praegu peaaegu tasuta. Arvi Siia "Neoon kangialuste kohal" kaunistab kah nüüd mu raamaturiiulit, aga sellest mõnikord hiljem, siis kui sellega intensiivsemalt tegelema pean hakkama.
Lugemismuljed:

Sass Henno "Mina olin siin No 1. Esimene arest"
Andekas noor tüüp igatahes tundub see Henno, jutt jookseb ja on väga kaasahaarav. Sõnastus on väga hea, laused on ladusad ja kuidagi väga õige rütmiga. Alguses roppused ja släng pisut häirivad, aga lõpuks saavad tegelaste iseloomule omasteks ja sobivateks. Aga millegi pärast ei suuda ma paigutada seda romaanide hulka (2004. aasta romaanivõistluse võitja), romaan on minu jaoks midagi suurt ja võimsat, midagi ületamatut (ei oska seletada täpselt). See on pigem nagu jutustus, või pikk novell. Minus tekitas see teos (nimetame seda siis nii) tohutut kaastunnet. Peategelane Rass oli tegelikult ju tohutult hella hingega noormees, kuigi alguses ja väga pinnapealselt lugedes võis temast jääda tohutu musklimehe mulje. Eluheidik. Sobib lugemiseks noortele, keskkooliealistele vast. Ma loodan, et keskkooliealised suudavad näha ka ridade taha, et see raamat ei räägi ainult narkost ja peksmistest ja vargustest, vaid seal taga on ka mingi moraal (nt annad sõrme võtab kogu käe vms). Samuti rõhutab see lugemise tähtsust ja hariduse tähtsust. Rass mulle meeldis/meeldib, valed sõbrad vaid... Ootan juba filmi, Rasmus Kaljujärv sobib peategelaseks nagu rusikas silmaauku.
See elu on ju ainult sulle kuuluv võimalus. Ja see võimalus ei saa lõppeda enne, kui... mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud.
Kuigi sa võid olla elus kõike näinud ning arvad end kõike teadvat, käitud sa ikkagi mingites situatsioonides nagu eile ilma sündinu, silmnähtava arengupuude ning puuduva õppimisvõimega idioot. Ja praegu ei käi jutt isegi armastusega seotud situatsioonidest.

Silvia Rannamaa "Kadri"
Kõik täiskasvanud, palun lugege tihedamini lasteraamatuid! Ma pole ammu lugenud raamatut, mis mind nutma ajaks. "Kadrit" lugedes ma tönnisin ikka päris mitu korda. Väga kurb raamat ja kuidagi väga siiras. Jääb tõesti mulje, et see on hüljatud lapse enda kirjutatud. Kadri on 13-aastane tüdruk, kes elab oma vanaemaga, sest ema on surnud ja isa on ära. Koolis kõik norivad teda tema välimuse ja vaesuse pärast. Lapsed on julmad, sõnad teevad palju rohkem haiget, kui füüsiline valu. Lõpuks muidugi ilmub Kadri isa välja ja kõik läheb hästi, aga kurb toon jääb ikkagi püsima kogu raamatu vältel. Moraali loeb kirjanikutädi Elsa, kellega Kadri kohtub haiglas. Mingid Pioneeri ja töölisklassi teemad pisut häirivad kohati, aga üldmulje on raamatust väga hea. Nüüd tuleks veel "Kadri kasuema" läbi lugeda. Lasteraamatuid peab aeg-ajalt lugema.
aga meestel, ja veel isadel, pole ju pisaraid, ka tagasihoidmisekski kindlati mitte!
Kuigi ööpäevas on kakskümmend neli täpselt ühepikkust tundi ja iialgi pole üks minut teisest pikem, siis on ometi kindel, et nukrate mõtete tunnid on aastapikkused ning siis ei saa päevad kuidagi otsa, nagu minul varem alati oli... Aga rõõmsad mõtted ja rohke tegevus kulutavad aja nii kiiresti läbi, et tunnid tunduvad lühemad kui üksainus hetk.
Tunnen ja tean - kui ma poleks olnud nii hirmus kurb ja õnnetu seal kauges eilses, siis ei oleks ma iialgi täna nii õnnelik. Ma ei oskaks olla, tean nüüd seda. Nagu näiteks ei oska olla Vitja ega teised lapsed, kellel on häid asju alati olnud ülearu palju, kuid kes seda mitte ei märkagi. Mina aga tean, kui vastik ja halb on olla haiglane, üksik, põlatud ja peaaegu kodutu. Ma mõtlen seda nii, et alaline kurbus, solvav üksindustunne südames ning mustad muremõtted paisutasid mu südame suureks ja sellepärast nüüd mahubki sellesse nii tohutult palju rõõmu...
Kurbusest ja hädast saab jagu, kui ainult küllalt tahtmist ja arusaamist on. Õieti on vaja hästi vaadata ja õigesti näha. /---/ Tuleb ainult vaadata inimesi ja esemeid nii kaua ja nii põhjalikult, kuni leiame üles nende headuse ja ilu.
Kui palju on terveid inimesi, kes on pimedad ja kurttummad oma olemuselt! Leiab üks selline viriseja kümme rubla, siis on ta tingimata õnnetu, miks ta kakskümmend ei leidnud. Kaotaja peale ei mõtle ta aga iialgi.

Teatrist:
ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni - minge vaatama! Hea muusika, head näitlejad, hea idee. Armumine oli seal väga hästi lahti seletatud, et mis siis inimese peas toimuma hakkab, aga seda pole mõtet siin sõnadega kirja panna, seda peab nägema ja enda üle naerma. See etendus on justkui propaganda - "Teeme lapsi!". Ja ega seal midagi valet ju ei ole, eestlased surevad välja, ilmselt, kunagi. Kui just tõesti kuskilt ei tule nii entusiastlikke noormehi. (tegelikult ma loodan, et selliste ideedega rühmitusi ei tule).Aga vaesed naised ja lapsed. Mul on väga hea meel, et Eestis on sellised noored teatrid nagu NO99 ja Von Krahl.

Nii, nädala kirjutamisnorm on jälle täidetud ;)

Teadmata kaotatud tunded

TEADMATA TEOD. Mina. Üksinda seismas, kauguses. Otsimas piiride piire ja leidmas vaid teadmatust. Teadmine kadus koos Sinuga.
KAOTATUD SÕNAD. Mina. Üksinda seismas, lähedal. Leides kaotatud sõnu ma kaotan nad uuesti. Sõnad on kadunud Sinuga.
TUNDMATA TUNDED. Mina. Üksinda seismas, Su kõrval. Otsimas enesest ennast, kuid leidmas vaid tundmatuid. Olen kadunud Sinuga.
Kurb on kaotada INIMEST!

Mu tiivatolmust saagu su ripsmed

Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" on lõpuks ära oodatud ja kõigi meeltega tajutav. Kaks esitlust ka nüüd selja taga ja peaks mainima, et Tallinna oma oli kordi parem, kui see, mis eelmisel (tegelikult juba üle-eelmisel) nädalal Tartus. Võib-olla oli Tartus asi võõras keskkonnas või meeleolus või milles iganes, aga seal tundus kõik kuidagi kehv. Tallinna kontsert oli ilus. Kummaline aga oli see, et Tartus oli tuttavaid nägusid rohkem kui Tallinnas, siin oli täiesti võõras rahvas ja neid, kes tavaliselt on, ei olnud üldse. Aga Tallinnas on inimesed vähemalt "1905-st" üle saanud ja on juba "Validooli" lainetel. Eks näis, mis Paides on.

Plaat ise on ilusalt kurb. On pimedate sügisõhtute lugusid, suvelugusid, on hommikulugusid, on naermislugusid, on nutmislugusid, on kaasalaulmislugusid, teetassilugusid, rongilugusid, üksiolekulugusid ja kahekesiolemiselugusid... "Miks ma ei võiks olla maailmas üksi" ajab sellisel hommikul, kus tõesti kõigest hirmus väsind saab, ilgelt närvi tegelikult, nagu irvitaks näkku. Aga mõne aja pärast tekib ikkagi äratundmisrõõm (kui seda saab rõõmuks nimetada). "See aeg on kadunud" ja "Põgenenud müügimees" on mu lemmiklood nendel hommikutel, kui ma hakkan hiljaks jääma ja pean mööda korterit ringi tormates elu kiiremaid liigutusi tegema. Mõlemad lood jäävad väga hästi kummitama. "Kummaline reis" ja "Lahkumine" on minu jaoks millegi pärast üks ja sama lugu, esimene osa ja teine osa, põhjus ja tagajärg. "Kuused, kuused" on vana hea rongilugu, mida ma ei ole tegelikult mitte kunagi rongis kuulanud, aga mille kuulamine tekitab alati tunde, nagu sõidaks rongiga ja vaataks mööduvaid metsi. "Validool" on ainuke lõbus lugu, mis aga tegelikult ei ole üldse lõbus. Loo "Kevad Astrahanis" muusika toetab väga hästi teksti, muusika meenutab vihmast voolavaid tuuleklaase, mingi traagiline moment on seal ka.. "Armastuse lugu" - pealkiri ütlebki kõik. "Kellegi hoidmise valu" on tekstiliselt sellelt plaadilt mu lemmik, aga lugu ise mõjub kuidagi võõristavalt, alguses, eraldi kuulates on ok, aga kui plaati järjest kuulata, siis tekitab kerge ehmatusefekti. Võib-olla oleks parem olnud hidden track, nagu peidetud rosin vms. "Oota mind ära" on lihtsalt imeilus lugu, mõlemad variandid, see mis plaadil ja see mis kontserdil. Tundub, et "Oota mind ära" ja "Põgenenud müügimees" on sellelt plaadilt need lood, mis minu jaoks jäävad, nagu esimeselt plaadilt jäid "Akna Juuli" ja "Kaotaja". Eks paari aasta pärast näeb.
Seda peaks ka mainima, et plaat ise näeb väga kena välja (kujundus Anti Pathique). Ainult lugude autorid oleks võinud veel igal lool juures olla.
Lõpetuseks Mart Niineste sõnad: "Vihje – kui oled telefoni vähemalt korraks välja lülitanud, interneti eest meelega maksmata jätnud, mõelnud kõigi peale, keda aastate jooksul oled teadnud, ja lõpuks teki üle pea tõmmanud ning unistanud millestki ilusast, siis “Oota mind ära” on plaat, mis räägib just sinust. Ilustamata."

Oota mind ära
Mait Vaik

kui olengi elus
ja elu on liblikalend
veel otsides, tundmata sind
mu tiivatolmust saagu su ripsmed
mu värvidest su huuled
mu lennust põllulilled tuules

võin elada ka lõpuni
su hingeõhuta
võin elada ka lõpuni
sind tundmata

võin elada ka lõpuni
su puudutusteta,
kuid pärast surma
ma enam sinuta ei saa

oota mind ära
sa oota mind ära

on`s halastust, mis hoiab elus
või armastust, mis igavesti käib
tapeedimuster liblikale
ka maailm olla võib ja ruumiline näib

edited: Tuuri viimane kontsert 1. dets Tallinnas oli hea :).

Veel sellest, mis kunagi oli

Eile ma ei viitsinud rohkem kirjutada, aga tegelikult tahtsin ma veel nii palju öelda, et minu jaoks on Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" mingitel tasanditel väga sarnane Virginia Woolfi "Proua Dallowayga" ja pisut sarnane on ka Jack Kerouac "Teel". Vormide poolest on need kolm suurepärast teost täiesti erinevad, kuid mingid mõistmismomendid ja teemad on samad.

Näiteks käib Ristikivi teosest pidevalt läbi hetke teema, et me ei oska elada hetkes, me elame mälestustes või siis mõtleme ja muretseme pidevalt tuleviku pärast, aga see tulevik saab ükskord olevikuks ja lihtsalt libiseb jälle nii käest, et me ei pane seda tähelegi. Kerouac "Teel" jutustab ju tegelikult loo inimestest, kes naudivad hetke, ja inimestest, kes ei oska hetke nautida, ja inimestest, kes naudivad mingil ajal hetke ja siis jälle ei tee seda jne. Ma ütleks, et kõige parem on see viimane variant, aga igatahes, see hetke teema on Ristikivi ja Kerouac ühine joon. Kui eelmises postituses ma tõin ära Ristikivilt tsitaadi hallide argipäevade kohta, et me ei oska neid näha, siis Kerauc on väga hästi kirjeldanud neid üldse-mitte-hetkes-elavaid-inimesi: Neil on mured. Nad loevad miile, nad mõtlevad, kus täna õhtul magada, kui palju pentsu peale raha läheb, mis ilm on, kuidas nad kohale jõuavad, aga tegelikult jõuavad nad sinna kohale nagunii, saad aru ju. Aga neil on vaja muretseda ja igasuguste võltside hädavajadustega aega petta, üleni hädaldavad ja kaeblikud, nende hinged ei jää rahule enne, kui nad endale mure on leiutanud ja tõestanud, et see on mure, siis haagivad nad enda sellele külge ja kui see kord neil ligi on, siis teevad nad sobiva näo ette ja hoiavad murest kinni ja on, saad aru, õnnetud, ja aeg lendab kogu aeg neist mööda ja nad teavad seda ja see teeb nad kah lõputult murelikuks.

Woolfiga ma leidsin tohutult paralleele, aga kes neid kõiki nüüd enam mäletab eksole. Igatahes, kui Ristikivi kirjeldab aega enne sõda, siis Woolf kirjeldab päeva pärast sõda. Sarnasused tulevad taas välja n-ö väikekodanlike (mulle tegelikult ei meeldi see sõna) inimeste puhul. Kõik teevad oma pisikesi toimetusi hoolimata sellest, et sõda on just lõppenud või tulemas. See näib kuidagi nii tühine. Sõda on läbi ja tegi valu veel vaid mõnele inimesele... (Woolf)

Ma ei mäleta enam, kust ma selle tsitaadi sain, aga igatahes - Woolf kujutab naise elu ühes päevas - tühist tükikest ajas, mis möödapääsmatult osaline aja suures katkematus voolus - siit tuleb mängu aeg, mis on Ristikivile väga omane teema, eriti just selles romaanis ("Kõik, mis kunagi oli"). Woolf mängib samamoodi mälestustega, sellega kuidas pargis jalutades mäletame me aastaid tagasi seal tehtud jalutuskäiku ja seda, mis on antud hetkel, võib-olla ei mäleta enam hommegi.

Ja siis räägib Woolf ka nendest inimestest, kes ei märka midagi enda ümber (Ristikivilt nt see tsitaat, kuidas tööinimesed ei märka hommikuid). Woolfi Clarissa nt kirjeldab Peterit: Aga Peterile - kui ilus ka polnud päev, ja puud ning rohi, ja väike roosa kleidiga tüdruk -, Peterile ei jäänud iial midagi niisugust silma.

Ma ei saa öelda, et need seosed oleksid vägivaldselt otsitud, sest sel korral Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" lugedes mul mõlkus Woolfi "Proua Dalloway" pidevalt meeles, aga võib-olla ma lihtsalt tõmban vägivaldselt ühed teemad teostest välja ja keskendun liialt nendele.
Paljud heidavad Ristikivile ette seda, et tema tegelased ei oska armastada ja need abielud, mis konkreetselt selles romaanis on, on tunneteta abielud, ei ole kirge vms. Abielude suhtes olen nõus, aga armastavad ta tegelased ju küll, ja armastavad tuliselt, aga leek põleb sees ja ei pääse kooriku alt välja. Aga kui abieludest rääkida, siis võib-olla jällegi Woolf toob sellesse abielude vaoshoitusesse pisut selgust: Niisiis tabas Clarissa end St. James`s Parkis ikka veel vaidlemas, ikka veel tõestamas, et oli õigesti teinud - ja oligi -, kui Peterile mehele ei läinud. Sest abielus peab inimestel, kes päevast päeva koos ühe ja sellesama katuse all elavad, olema pisut vabadust, pisut sõltumatust; ja seda andis Richard temale ja tema Richardile. Peteriga tuli aga kõike jagada; kõik kaasa teha. See oli talumatu...

Aeg lakkab olemast aeg

Karl Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli. Pilte ühest suvest"

Kõik tuleb jälle, kõik kordub. Kõik, mis kunagi oli...

Seda raamatut lugedes ma sain aru, kuhu, kui palju ja mismoodi ma olen vahepeal kasvanud (vahepeal = aeg peale raamatu eelmist lugemist), aga see selleks. – Kergem on endale tunnistada, et oled liiga vana, kui seda, et oled liiga noor. Sest see viimane väide oleks olnud tõele niisama lähedal, kui mitte veelgi lähemal. Kakskümmend kolm aastat, ja sa tead elust ainult seda, mida oled võinud silmaga näha ja kõrvaga kuulda, - teiste elu. Seda on veelgi vähem, kui teab elust valge kapsaliblikas, kes pererahva äraolekust rõõmu tundes teeb huvilendu lillepeenra kohal. Seda on vähem isegi punetava sõstrapõõsa või sametiselt lilla lõvilõua elutarkusest, kes kunagi pole paigast liikunud.

Alustaks siis pealkirjast – kõik, mis kunagi oli. Mis on see „kõik“, kuidas seda piiritleda? Ilmselgelt ei ole mõeldud siin materiaalset „kõike“, vaid mälestusi, kõike seda, mis on meiega kaasas, mis kunagi oli. Ajadimensioon ja –käsitlus, mälestused ning mäletamised ongi selle romaani puhul kõige huvitavamad ja läbivamad teemad.

Sellel romaanil ei ole läbivat peategelast, nagu oli Tallinna-triloogia teostel. Siin kujutab Ristikivi erinevate positsioonide ja vanustega inimesi. Omavahel on vastuolus erinevad põlvkonnad ja vaated elule, ühiskonnale. Seda on nimetatud episoodromaaniks, kus iga peatükk koosnebki erinevast episoodist erineva inimese silmade läbi.

Romaani tegevus toimub kahe kuu jooksul, algus ja lõpp on määratletud kuupäevadega – 23. juuni 1939 – 23. august 1939. Eesti jaoks väga olulised kuupäevad. 23. juunil tähistati võidupüha, see traditsioon loodi 1934. aastal peale K. Pätsi riigipööret ja sellest taheti ja püüti kujundada tähtsaimat rahvuslikku püha ning 23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit teatavasti vastastikuse mittekallaletungi pakti. Ristikivi kujutab siin n-ö väikeseid inimesi saabuvate suurte muutuste lävel. Inimesed elavad edasi oma igapäevast elu, keegi ei pane tähele raadiost uudist mittekallaletungi pakti sõlmimise kohta, kõigil on oma pisiprobleemid, oma mured, oma hetked. Terve romaani vältel jookseb läbi teema, et mis sealt ajalehest ikka suvel lugeda on, ei midagi uut, ja et raadiouudised on kiirel heinaajal vaid ajaraiskamine. Ristikivi vaatleb siin inimesi või isegi ühiskonda, kes ei aima veel seda, mis neid ees ootab – Toomas Haug on seda nimetanud kadunud ühiskonna peegelpildiks. Meil on raske seda ette kujutada, sest me mõistame ja teame, mis peale selle romaani lõppu toimuma hakkas, kuid teose tegelased ei või ega saagi veel midagi ette teada, aga Ristikivi teab ja vihjab jutustaja kaudu sellele – suur lahkumine oli juba alanud ja aeg oli täis saamas.

Teost võib käsitleda ka kui lahkumist maisest elust, elu hääbumist, valmistumist surmaks (praost Tammik). Toomas Haug on kirjutanud: Ristikivi romaan „Kõik, mis kunagi oli“, kujutab ühe inimese ja ühe ühiskonna astumist igaviku palge ette.

Õunapuud õitsesid ka kirikumõisas ainult kaks pühapäeva aastas, kuid mälestustes tundus, nagu oleks neid olnud viiskümmend kaks. Mälestused ei pruugi olla tõesed ja mälestused on kõigi jaoks erinevad – mälestused samast kohast, samast õhtust, samast sündmusest ei ole kunagi kahe inimese jaoks samad. Üks kindel koht ei ole erinevate inimeste jaoks erinevatel aegadel kunagi sama. Nagu ka ühe inimese jaoks võib mingi kindel koht jääda mälestustesse sellisena, nagu ta nägi seda nt viis aastat tagasi, mitte nii nagu see on praegu. Ja samas kõik kordub, mitte miski ei ole ainulaadne ja ei juhtu ainult ühe korra, inimesi sünnib ja sureb korraga tuhandeid, võib-olla ka ühe inimese jaoks ei ole sünd ja surm ainukordsed, aga ükski tee ei too tagasi päris vanasse kohta, nii et me tahtmata liigume ikka edasi ja kaugemale... Aga ikkagi on olevik ainult mineviku peegelpilt. Olevikus mitteolemist iseloomustab kõige paremini Ristikivi ise oma Kangrole kirjutatud kirjades: 1.05.1971 – Ja ikka on nii, et ei saa enam elada olevikus. Puud ja lilled, mis õitsevad, ei õitse nüüd ja siin, vaid on ainult kunagi õitsenud puude ja lillede peegeldus. Kuigi siis polnud sugugi parem. 20.05.1977 – Eriti kevadel on need ammu möödunud varasemad kevaded, mis meelde tulevad. Olgu need siis esimesed võililled või õitsvad õunapuud, nad lihtsalt meenutavad võililli või õunapuid, mis kunagi ammu õitsesid. On lihtsalt selle kauge mineviku peegelpildid.

Inimesed ei suuda elada hetkes, inimesed muretsevad ja mõtlevad tulevikule või siis on jällegi liiga minevikus ja mälestustes kinni, elavad millegi muu jaoks, kui praeguse jaoks, millegi muu kui elu jaoks ja elavadki elu ära nii, et elu ennast nad ei märkagi. See libiseb lihtsalt mööda: Kõik need hallid tööpäevad, millest enamiku inimeste elu suuremalt osalt koosnebki, kaovad jäljetult, kunagi mälestusteks saamata. Nagu oleks nende olemasolu ainsaks mõtteks teenida üksikuid pühapäevi, mis jäävad püsima. Mõtleme ja räägime mälestuste pühapäevast, ja kordagi ei tule meile pähe, kui ülekohtused oleme neile hallidele, igavatele päevadele, milleta ometi poleks ühtki õiget pühapäeva.
Kui oled näinud palju hommikuid – peab elama väga vanaks, et neid küllalt palju näha, sest kes tõuseb vara oma töö või muu maise asja pärast, ei näe neist kuigi palju –, siis leiad, et iga hommik kannab õhtut oma rüpes.

Ei saa lõpetada päris lõpus, nii nagu ei saa alustada päris algusest.

Rohkem ma ei jaksa praegu, väsinud :(. Aga lugege, ja jälgige aega ja jutustajat.

Seitseteist

Miks on nii, et kui midagi toimub, siis toimub alati hästi palju asju ühel ajal ja korraga?
Täna:
15.30 Jaanus Vaiksoo loeng "Uus on huvitav" Tallinna Õpetajate Majas
17.00 Filmiraamatu "Must lagi" esitlus Apollos
18.00 Helikirjanduslik kolmapäev Kirjanike Majas
Urrr, kõik on huvitavad, aga kõik jooksevad ajaliselt kokku :S
***
Pesamunasündroom - ärge minu otsa vaadake, ma ei tea mitte midagi
***

SEITSMETEISTAASTASED
Arvi Siig

Me tuleme ühiselamust.
Võta vastu meid, õhtune tänav!
Uksel selja taga komandant
meie minekut pominal tänab.
Sajab.
Iga kohviku uksel on silt
«Vabu kohti ei ole ...»
«Sole mio,» laulab taskus transistor.
Eh, sole, sole ...
Sajab.
Vastutulijad meile annavad teed,
vihmavarjud kaares mööduvad.
Nad kardavad, et me neid lööme –
meie tunneme e n d i d lööduna.
Sajab.
Pudukaupluse akna fotol
ilus naine on kombinees.
Meeleoludest käime läbi
nagu lombiveest.
Sajab.
Keda armastame? Keda vihkame?
Kes armastab meid? Kes vihkab?
Roheline «Foto» ja punane «Juuksur»
meid jälgivad läbi vihma.
Sajab.
Jäävad tänavad tühjaks. Märg. Külm.
Kaua kestavad sellised ilmad?
Endaehitatud majal üht akent näen
nagu siniseks löödud silma.