Mu tiivatolmust saagu su ripsmed

Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" on lõpuks ära oodatud ja kõigi meeltega tajutav. Kaks esitlust ka nüüd selja taga ja peaks mainima, et Tallinna oma oli kordi parem, kui see, mis eelmisel (tegelikult juba üle-eelmisel) nädalal Tartus. Võib-olla oli Tartus asi võõras keskkonnas või meeleolus või milles iganes, aga seal tundus kõik kuidagi kehv. Tallinna kontsert oli ilus. Kummaline aga oli see, et Tartus oli tuttavaid nägusid rohkem kui Tallinnas, siin oli täiesti võõras rahvas ja neid, kes tavaliselt on, ei olnud üldse. Aga Tallinnas on inimesed vähemalt "1905-st" üle saanud ja on juba "Validooli" lainetel. Eks näis, mis Paides on.

Plaat ise on ilusalt kurb. On pimedate sügisõhtute lugusid, suvelugusid, on hommikulugusid, on naermislugusid, on nutmislugusid, on kaasalaulmislugusid, teetassilugusid, rongilugusid, üksiolekulugusid ja kahekesiolemiselugusid... "Miks ma ei võiks olla maailmas üksi" ajab sellisel hommikul, kus tõesti kõigest hirmus väsind saab, ilgelt närvi tegelikult, nagu irvitaks näkku. Aga mõne aja pärast tekib ikkagi äratundmisrõõm (kui seda saab rõõmuks nimetada). "See aeg on kadunud" ja "Põgenenud müügimees" on mu lemmiklood nendel hommikutel, kui ma hakkan hiljaks jääma ja pean mööda korterit ringi tormates elu kiiremaid liigutusi tegema. Mõlemad lood jäävad väga hästi kummitama. "Kummaline reis" ja "Lahkumine" on minu jaoks millegi pärast üks ja sama lugu, esimene osa ja teine osa, põhjus ja tagajärg. "Kuused, kuused" on vana hea rongilugu, mida ma ei ole tegelikult mitte kunagi rongis kuulanud, aga mille kuulamine tekitab alati tunde, nagu sõidaks rongiga ja vaataks mööduvaid metsi. "Validool" on ainuke lõbus lugu, mis aga tegelikult ei ole üldse lõbus. Loo "Kevad Astrahanis" muusika toetab väga hästi teksti, muusika meenutab vihmast voolavaid tuuleklaase, mingi traagiline moment on seal ka.. "Armastuse lugu" - pealkiri ütlebki kõik. "Kellegi hoidmise valu" on tekstiliselt sellelt plaadilt mu lemmik, aga lugu ise mõjub kuidagi võõristavalt, alguses, eraldi kuulates on ok, aga kui plaati järjest kuulata, siis tekitab kerge ehmatusefekti. Võib-olla oleks parem olnud hidden track, nagu peidetud rosin vms. "Oota mind ära" on lihtsalt imeilus lugu, mõlemad variandid, see mis plaadil ja see mis kontserdil. Tundub, et "Oota mind ära" ja "Põgenenud müügimees" on sellelt plaadilt need lood, mis minu jaoks jäävad, nagu esimeselt plaadilt jäid "Akna Juuli" ja "Kaotaja". Eks paari aasta pärast näeb.
Seda peaks ka mainima, et plaat ise näeb väga kena välja (kujundus Anti Pathique). Ainult lugude autorid oleks võinud veel igal lool juures olla.
Lõpetuseks Mart Niineste sõnad: "Vihje – kui oled telefoni vähemalt korraks välja lülitanud, interneti eest meelega maksmata jätnud, mõelnud kõigi peale, keda aastate jooksul oled teadnud, ja lõpuks teki üle pea tõmmanud ning unistanud millestki ilusast, siis “Oota mind ära” on plaat, mis räägib just sinust. Ilustamata."

Oota mind ära
Mait Vaik

kui olengi elus
ja elu on liblikalend
veel otsides, tundmata sind
mu tiivatolmust saagu su ripsmed
mu värvidest su huuled
mu lennust põllulilled tuules

võin elada ka lõpuni
su hingeõhuta
võin elada ka lõpuni
sind tundmata

võin elada ka lõpuni
su puudutusteta,
kuid pärast surma
ma enam sinuta ei saa

oota mind ära
sa oota mind ära

on`s halastust, mis hoiab elus
või armastust, mis igavesti käib
tapeedimuster liblikale
ka maailm olla võib ja ruumiline näib

edited: Tuuri viimane kontsert 1. dets Tallinnas oli hea :).