Aeg lakkab olemast aeg

Karl Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli. Pilte ühest suvest"

Kõik tuleb jälle, kõik kordub. Kõik, mis kunagi oli...

Seda raamatut lugedes ma sain aru, kuhu, kui palju ja mismoodi ma olen vahepeal kasvanud (vahepeal = aeg peale raamatu eelmist lugemist), aga see selleks. – Kergem on endale tunnistada, et oled liiga vana, kui seda, et oled liiga noor. Sest see viimane väide oleks olnud tõele niisama lähedal, kui mitte veelgi lähemal. Kakskümmend kolm aastat, ja sa tead elust ainult seda, mida oled võinud silmaga näha ja kõrvaga kuulda, - teiste elu. Seda on veelgi vähem, kui teab elust valge kapsaliblikas, kes pererahva äraolekust rõõmu tundes teeb huvilendu lillepeenra kohal. Seda on vähem isegi punetava sõstrapõõsa või sametiselt lilla lõvilõua elutarkusest, kes kunagi pole paigast liikunud.

Alustaks siis pealkirjast – kõik, mis kunagi oli. Mis on see „kõik“, kuidas seda piiritleda? Ilmselgelt ei ole mõeldud siin materiaalset „kõike“, vaid mälestusi, kõike seda, mis on meiega kaasas, mis kunagi oli. Ajadimensioon ja –käsitlus, mälestused ning mäletamised ongi selle romaani puhul kõige huvitavamad ja läbivamad teemad.

Sellel romaanil ei ole läbivat peategelast, nagu oli Tallinna-triloogia teostel. Siin kujutab Ristikivi erinevate positsioonide ja vanustega inimesi. Omavahel on vastuolus erinevad põlvkonnad ja vaated elule, ühiskonnale. Seda on nimetatud episoodromaaniks, kus iga peatükk koosnebki erinevast episoodist erineva inimese silmade läbi.

Romaani tegevus toimub kahe kuu jooksul, algus ja lõpp on määratletud kuupäevadega – 23. juuni 1939 – 23. august 1939. Eesti jaoks väga olulised kuupäevad. 23. juunil tähistati võidupüha, see traditsioon loodi 1934. aastal peale K. Pätsi riigipööret ja sellest taheti ja püüti kujundada tähtsaimat rahvuslikku püha ning 23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit teatavasti vastastikuse mittekallaletungi pakti. Ristikivi kujutab siin n-ö väikeseid inimesi saabuvate suurte muutuste lävel. Inimesed elavad edasi oma igapäevast elu, keegi ei pane tähele raadiost uudist mittekallaletungi pakti sõlmimise kohta, kõigil on oma pisiprobleemid, oma mured, oma hetked. Terve romaani vältel jookseb läbi teema, et mis sealt ajalehest ikka suvel lugeda on, ei midagi uut, ja et raadiouudised on kiirel heinaajal vaid ajaraiskamine. Ristikivi vaatleb siin inimesi või isegi ühiskonda, kes ei aima veel seda, mis neid ees ootab – Toomas Haug on seda nimetanud kadunud ühiskonna peegelpildiks. Meil on raske seda ette kujutada, sest me mõistame ja teame, mis peale selle romaani lõppu toimuma hakkas, kuid teose tegelased ei või ega saagi veel midagi ette teada, aga Ristikivi teab ja vihjab jutustaja kaudu sellele – suur lahkumine oli juba alanud ja aeg oli täis saamas.

Teost võib käsitleda ka kui lahkumist maisest elust, elu hääbumist, valmistumist surmaks (praost Tammik). Toomas Haug on kirjutanud: Ristikivi romaan „Kõik, mis kunagi oli“, kujutab ühe inimese ja ühe ühiskonna astumist igaviku palge ette.

Õunapuud õitsesid ka kirikumõisas ainult kaks pühapäeva aastas, kuid mälestustes tundus, nagu oleks neid olnud viiskümmend kaks. Mälestused ei pruugi olla tõesed ja mälestused on kõigi jaoks erinevad – mälestused samast kohast, samast õhtust, samast sündmusest ei ole kunagi kahe inimese jaoks samad. Üks kindel koht ei ole erinevate inimeste jaoks erinevatel aegadel kunagi sama. Nagu ka ühe inimese jaoks võib mingi kindel koht jääda mälestustesse sellisena, nagu ta nägi seda nt viis aastat tagasi, mitte nii nagu see on praegu. Ja samas kõik kordub, mitte miski ei ole ainulaadne ja ei juhtu ainult ühe korra, inimesi sünnib ja sureb korraga tuhandeid, võib-olla ka ühe inimese jaoks ei ole sünd ja surm ainukordsed, aga ükski tee ei too tagasi päris vanasse kohta, nii et me tahtmata liigume ikka edasi ja kaugemale... Aga ikkagi on olevik ainult mineviku peegelpilt. Olevikus mitteolemist iseloomustab kõige paremini Ristikivi ise oma Kangrole kirjutatud kirjades: 1.05.1971 – Ja ikka on nii, et ei saa enam elada olevikus. Puud ja lilled, mis õitsevad, ei õitse nüüd ja siin, vaid on ainult kunagi õitsenud puude ja lillede peegeldus. Kuigi siis polnud sugugi parem. 20.05.1977 – Eriti kevadel on need ammu möödunud varasemad kevaded, mis meelde tulevad. Olgu need siis esimesed võililled või õitsvad õunapuud, nad lihtsalt meenutavad võililli või õunapuid, mis kunagi ammu õitsesid. On lihtsalt selle kauge mineviku peegelpildid.

Inimesed ei suuda elada hetkes, inimesed muretsevad ja mõtlevad tulevikule või siis on jällegi liiga minevikus ja mälestustes kinni, elavad millegi muu jaoks, kui praeguse jaoks, millegi muu kui elu jaoks ja elavadki elu ära nii, et elu ennast nad ei märkagi. See libiseb lihtsalt mööda: Kõik need hallid tööpäevad, millest enamiku inimeste elu suuremalt osalt koosnebki, kaovad jäljetult, kunagi mälestusteks saamata. Nagu oleks nende olemasolu ainsaks mõtteks teenida üksikuid pühapäevi, mis jäävad püsima. Mõtleme ja räägime mälestuste pühapäevast, ja kordagi ei tule meile pähe, kui ülekohtused oleme neile hallidele, igavatele päevadele, milleta ometi poleks ühtki õiget pühapäeva.
Kui oled näinud palju hommikuid – peab elama väga vanaks, et neid küllalt palju näha, sest kes tõuseb vara oma töö või muu maise asja pärast, ei näe neist kuigi palju –, siis leiad, et iga hommik kannab õhtut oma rüpes.

Ei saa lõpetada päris lõpus, nii nagu ei saa alustada päris algusest.

Rohkem ma ei jaksa praegu, väsinud :(. Aga lugege, ja jälgige aega ja jutustajat.