Saa selleks, kes sa oled

Ristikivi "Rohtaed"

Meil kõigil on oma Arkaadia, kuhu me jõuda tahame. Ma vähemalt arvan, et kõigil on. Kõik võib-olla ei unista sellest nii palju kui Juulius Kilimit, aga olemas see koht on. Mõned peavad Juuliust läbikukkunud tossikeseks, sest ta ei jõudnud kunagi oma Arkaadiasse, aga kas Arkaadiasse peabki tegelikult kohale jõudma? Ei pea, sest mille nimel siis enam elada. Peale surma võib-olla jõuame oma Arkaadiasse, aga elu jooksul mitte, sest püüdlused ja unistused hoiavadki meid elus. Võililleseeme ei küsi elu mõtet, kui ta tuules lendab - tuul viib, ja ta peab. Sa armastad - ja sa pead, olgu su ees ja taga, all ja ülal, igal pool tühjus.

Minu arvates räägib "Rohtaed" loo ka sellest, kuidas inimesed on koos, aga samas on ikkagi üksi. (Ma sain koolis küll peaaegu peksa selle arvamuse eest, aga no mu meelest on nii). Tal on naine, tal on pere, aga mingi vaimne klapp jääb puudu, nende vahel haigutab ikkagi mingi kuristik. Ta on hingelt ja oma unistustelt üksi, ta ei saavuta klappi oma järeltulijatega. Aga samas, võib-olla on hea, et tal seegi on, veel hullem oleks täielik üksindus - Kui kohutav on inimesele jääda nii üksi... Ja seista päris üksi seal kaldal, kui tuleb paadimeest oodata... Kõik see maailm võib ju olla ainult rist ja hädaorg, ja isegi ilma paradiisita teises elus, sest mis võib paradiis paremat olla kui elu. Ja sellepärast peaks katsuma siin hädaorus vähemalt teiste elu talutavamaks muuta. Ja just seda ju Juulius teebki, ta üritab vähemalt teiste elu talutavamaks muuta. Ja ta ei seisa päris üksi seal kaldal, Emmi on lõpuni temaga, kuigi ka Emmi oli üksi. Emmi jäi oma mehe kõrvale. Iial polnud Juulius Kilimit talle midagi rohkem olnud kui tema mees, ka siis mitte, kui ta oli direktori kohusetäitja. Ta polnud tahtnud talle olla rohkem kui naiseks - ja vahest ka laste emaks. Tema igatsused olid ainult poolikult täitunud, nagu kõik igatsused ainult poolikult täituvad, ja me lahkume samade igatsustega, millega siia tulimegi.

Emmi oli ka üksi ja tema elu oli mu meelest eriti traagiline. Ühele naisele ei saa olla midagi jubedamat lapsekaotusest ja teadmisest, et ta ei saa enam kunagi lapsi. Emmi tundis ennast oma mehe kõrval rumalana, ta arvas, et ei kõlba oma mehele tegelikult. Selle pärast ka tema tohutud pingutused majapidamise ülalhoidmiseks, see oli tema jaoks see vähene, mida ta Juuliuse heaks sai teha.

Rohtaia harimisest. Jah, seda tuleb teha, aga see on pagana raske. Ikka tundub, nagu miski muu oleks olulisem, nagu selle jaoks ei jätkuks enam ruumi. Eneseleidmise ja teeotsimise keerukus. Juulius tegelikult ju harib oma rohtaeda, tema rohtaed on tema õpilased ja see, mida ta neile annab. Hilisemas eas hakkab ta jälle ka oma lemmikkirjandust lugema ja keeli meelde tuletama, nii et kui ta vahepeal jättiski oma aia unarusse, siis jõuab ta selleni ikka tagasi. Tema enda soovitused noorematele - Ei oska muud öelda, kui et te ka edaspidi, kui olete vanaks ja targaks saanud, päriselt oma noorusest ei lahkuks. Et teile keset praktilist elu jääks aega ka millegi ebapraktilise jaoks, mille väärtust ei saa ühegi äriraamatu deebeti- või kreediti-poolele kanda ja mis ometi on teinud inimese selleks, mis ta on.

Romaanis on tegelikult rohkem tegelasi, kõik nad on mingit viisi üksi ja nende saatused mingit viisi traagilised. Ristikivi on suutnud tegelased nii hästi romaani sisse kirjutada, et isegi, kui ligi 100 lehekülje jooksul me mingi tegelasega ei kohtu, siis taaskohtumine teeb kuidagi rõõmsaks, tekib jällenägemisrõõm, mitte võõrastus. Ka romaani kolme osa ajalised vahed ei tekita mingit võõrastavat üleminekut, pigem on see üleminek nii sujuv, justkui oleks tegelastega koos 15 aastat mööda saatnud.

On inimesi, kes suudavad alati näha nõiutud silmadega - nad suudavad läbi näha, tolmu ja suitsu all leida asjade hinge. Selle pärast, et nad armastavad.