Aeg on sahtlist välja tulla...

... ütles täna meile lekt Ave Mattheus loengu alguses ja pidas silmas seda, et enam ei ole mingit sahtlisse kirjutamist, nüüd tuleb hakata avalikult kirjutama, neile ja teistele. Ma ausalt öeldes ei mäletanudki enam, kui kurnav võib olla üks täispikk loenguid täis päev. Informatsiooni on ühe päeva kohta lihtsalt liiga palju (ja iseseisvat tööd järgmiseks nädalaks veel rohkem :S). Aga kuna ma lugesin läbi Bernard Kangro ja Karl Ristikivi "Kirjad romaanist - 31 kirja aastaist 1966-1977", siis paar lauset selle kohta.
Kangro ja Ristikivi hakkasid kirjutama, et avada oma mõtteid romaani kirjutamisest ja tegelaskujude kujundamisest ja sellest, kui palju paneb kirjanik ennast oma tegelastesse jne. Neid kirju on huvitav lugeda kindlasti siis, kui antud autorite need teosed, millest kirjades juttu, on loetud. Mul ei ole, vaid üksikud on, ja seetõttu jäid mõned kirjad võõraks, eriti Kangro omad, mis olid kohati ka väga kunstlikud. Näiteks sõbrale kirjutades ei alustaks ma ilmselt kunagi kirja ilukirjandusliku looduskirjeldusega, aga Kangro kasutas seda võtet päris mitmes kirjas. Ristikivi kirjad olid kuidagi isiklikumad ja nendest kumas läbi ka Ristikivi üksindus, väsimus, tülpimus oma palgatöö vastu. (Hämmastav mees, igapäevase töö kõrvalt nii palju kirjutada...). Peamiselt oligi nii, et Kangro oli rohkem küsija rollis ja Ristikivi vastas.
Rutt Hinrikuse järelsõna on hästi kirjutatud mu meelest. Nende raamatuid peab lugema, võttes mõtlemisaega, sest nad ei avane jooksupealt või avanevad ainult praokile. Ristikivi ja Kangro romaanide jutustajad ei räägi oma lugu kunagi süütult, nad eksitavad lugejat, põgenevad ta eest, kuid ootavad, et lugeja järgneks, mõistmisele jõuaks.

Oma eelviimases kirjas 20. mail 1977 oli Ristikivi kirjutanud: "Vahtralehti ei näinud eile üldse. Täna on need juba laiad latakad. Aeg kaob kiirelt..." Oma viimses, käsitsi kirjutatud kirjas 17. juunil on ta kaevanud: "Siin õitsevad sirelisaatanad lausa hirmsal kombel. Ja päike paistab nagu kurivaim. Ma ootan ikka veel kirja." ... aga 20. juulil ei korjanud ta enam oma posti põrandalt üles, ta oli öösel, enne hommikut lahkunud. Minu (Kangro) kiri, mida ta ootas, jäi tal saamata.
Kurb.
Ma ootan ikka veel kirja...