Olulind*

Mul ei ole väga ammu olnud emotsionaalselt nii rasket ööd ja nii rasket päeva kui täna. Öösel tohutult palju mõtteid 200 km/h mööda ajusoppe ringi kihutamas. Päeval sai nendest mõtetest juba reaalsus. Tundeelamuslikult oli see tohutult raske, mul lausa käed värisesid terve päeva, aga tehtud sain (õigem oleks vist, et öeldud sain). Lõpmatuseni ei saa ju inimesele võimalusi anda, nii hea ma nüüd ka ei ole. Vähemalt ei saa olla ja ei taha olla, sest headusega keeran ma alati ainult endale paraja käki kokku. Aga selline vastiku mängimine ei tule mul üldse välja ja ma olin vist kõige heldem ja parem vastik, kes olemas on. Aga headuse nimel võib ju natuke valetada ka, hädavaletada, et endal oleks kergem ja et inimesel, kellel on niigi raske, oleks kergem. Tohutult raske päev.
Üleüldse tuleb emotsionaalselt tohutult raske nädal, rasked ööd. Ja miks just nüüd peab täiskuu olema? Ja kui keegi mulle sel nädalal tuleb ütlema, et üksindus on hea, siis ma ausõna virutan. (Õnneks kübeke positiivsust on veel järgi, suudaks ma seda nädala lõpuni hoida)

Üks Doris Kareva luuletus:

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.


*Ma veel väga täpselt ei tea selle sõna tähendust