Tundmatust kirjanikust

Kirjanik peab olema täiesti tundmatu, enne mõne tema teose lugema hakkamist ei tohi kirjanikust mitte midagi teada. Surnud kirjanikega (n-ö klassikutega) on muidugi hoopis teine lugu, nendest lausa peaks midagi teadma, sest nii mõnedki seigad kirjaniku elust aitavad teoseid paremini mõista (kõige selgem näide mu meelest Ristikivi "Hingede öö", enne tuleb lastele (või noortele) selgeks teha kirjaniku elulugu ja rääkida üleüldse pagulusest ja sellega seotud tunnetest, hirmudest jms, ja alles siis võib anda sellise raamatu lugeda. Enamasti on ikka nii, et keskkooliealised ei saa mitte mütsigi aru ja räägivad kõik, et isver kui jama raamat).
Tagasi esimese lause juurde. Elus kirjanik peab olema tundmatu, nii kauaks peab olema tundmatu, kuni vähemalt üks teos on läbi loetud. Mul on kaks nimekirja (füüsiliselt ei ole, aga kuskil ajusoppides on) 1. kirjanikud, kelle teoseid ma mitte kunagi ei loe; 2. kirjanikud, kelle teosed ma pean ilmtingimata kõik läbi lugema. Tobedaks või irooniliseks või halenaljakaks teeb asja see, et ma ei ole ei esimestelt ega ka teistelt mitte kunagi mitte midagi lugenud, need nimekirjad on mu ajurakukesed koostanud selle põhjal, millise mulje on need kirjanikud jätnud "päriselus", mitte selle põhjal, et nad kirjutavad jube hästi/halvasti.
Igatahes, ma loen praegu raamatut, mille on kirjutanud kirjanik, kes on nimekirjas kirjanikud-kelle-teoseid-ma-mitte-kunagi-ei-loe. Lihtsalt mõtlesin, et eiran nimekirja ja ma olen nii positiivselt üllatunud, et ma tahan kindlasti ühe teose temalt veel läbi lugeda ja kui see on sama hea, siis ma kannan selle kirjaniku üle nimekirja kirjanikud-kelle-teosed-ma-pean-ilmtingimata-kõik-läbi-lugema. Aga see nimekiri, kus on minu jaoks loetamatud kirjanikud, on päris pikk. Nüüd tekkis isegi väike sportlik huvi, et äkki nad ikkagi kõlbavad kõik lugeda.
Aga nüüd nendest teistest, ehk kirjanikud-kelle-teosed-ma-pean-ilmtingimata-kõik-läbi-lugema. Seal nimekirjas on vähem inimesi, kui esimeses nimekirjas. Aga kummaline ongi see, et üks kirjanik sattus sinna nii, et ma ei olnud temalt mitte midagi lugenud (kui 5 luuletust välja arvata, aga ma arvan need välja, sest seda on liiga vähe), ma lihtsalt sattusin inimesest vaimustusse, mitte kirjanikust (mis sest, et need on ühes samas isiksuses koos). No ja nüüd ma olen siis punninud tema teoseid lugeda ja no kohe mitte ei istu mulle, ei luule ega ka proosa. Nii halb ei ole, et ma peaks ta kandma nimekirja kirjanikud-kelle-teoseid-ma-mitte-kunagi-ei-loe, aga eriti palju ma lugeda teda küll ei taha.
Njah, kogu jutu point ongi siis selles, et kirjanik peab olema enne esimese teose lugemist täiesti tundmatu (huvitav, mitu korda ma seda juba korrutan?), sest kui kirjanikust kui inimesest on tekkinud mingi imelik mulje, siis võib juhtuda, et väga paljud head raamatud jäävad lugemata; ja kui on tekkinud mingi kummaliselt hea mulje, siis võib pettumus jällegi väga suur olla.