Mul on alati aega hingi päästa

Kadri Kõusaare "Vaba tõus" on raamat, mille peaksid läbi lugema kõik 21-24 aastased. Küsimused on samad, vastuseid küll ei anta, aga KÕIK on nii sarnased... Tegelikult kirjanduses suhteliselt ära leierdatud teemad, aga selge on ikkagi see, et erinevas vanuses nähakse asju täiesti erinevalt ja kui lugeda 60aastase onu või tädi noortele suunatud kirjutisi, siis ma tean ju küll, kuidas vahest targutamine hoopis trotsi täis ajab ja sunnib kõike risti vastupidi tegema (olenemata sellest, et hiljem tuleb äratundmine, et oleks võinud ikkagi kuulda võtta. Huh, hakkan vist üle saama.). Ja kui paljud 23aastased üldse romaane kirjutavad? Ma arvan, et vanemad inimesed peaksid/peavad "Vaba tõusu" üsna naiivseks kirjutiseks, selle pärast pidasin ma ka ja ei tahtnud seda üldse lugeda, lõpuks võtsin omavanuseid kuulda ;):). Tüüpiline noorsooromaan, aga Kõusaar on üks parimaid omaealisi romaanikirjanikke, vähemalt Eestis kindlasti. Mänglevalt kerge kirjutamisstiil, mõnusalt kerge on lugeda.

Kolm peatükki: elu, suremine ja uuestisünd. Kui vahepeal tundubki, et asi läheb liiga ajuvabaks, siis lõpp lööb jälle kõik selgeks. Peategelase elukaaslane teeb enesetapu ja peale seda kardab peategelane meeletult surma. Ühtede tegelaste jaoks tähendab surm seda, et silme eest läheb mustaks ja ongi kõik, teiste jaoks on surm ühest olekust teise minek, Ethel (peategelane) pendeldab mõlema arvamuse vahel ja kardab, et ta ei saa suremisega hakkama. Neli meest, kolm surma.
Elu on chill ja surm on chillitav - chillimise on Kõusaar kohe raamatu alguses ka lahti seletanud.
Kõige kohutavam asi on see, et elu võetakse enesestmõistetavalt.
Sarnasused:
"Ma kardan neid naisi, kes on niiöelda iseseisvad ja kes teevad karjääri ja kes on mitmekesi omavahel sõbrannad ja räägivad asjadest, mis mind absoluutselt ei huvita... Mu jumal, mis mind absoluutselt ei huvita! /---/ Need olid naised, kes olid umbes kolmekümnesed ja reeglina päris hea haridusega. Ühel päeval avastasid nad, et neil on küll hea palk ja hea töö, aga neil pole veel kindlat suhet, ja kui oligi, oli see mehega, kes ikka polnud päris see (naised teadsid seda südamepõhjas), nad polnud õnnelikud, ja kuskil südamepõhjasopis adusid nad, et chill, tõeline chill ei asu kuskil kesklinna lounge`is, kus on lihtsalt veidi kobedam, harmoonilisem muusika kui mujal. Ei, chill on midagi sisemist. See on sisemine harmoonia.

Ma olen alati imestanud, miks peetakse noorust kõige ilusamaks ajaks. Korralikku chilli ei saa ju noorena tunda. Sa pead muretsema selle eest, et leida elukaaslane, saada lapsed, leida töö, saada tunnustus. Mida rohkem ühiskond sind mõjutanud on, seda suuremat survet tunned. /---/ Hierarhia on nii tähtis, nii neetult tähtis, et tapab isegi hea keemia - mingil hail ei sobi ju rääkida minusuguse tudengiga, sest ma pole veel jõudnud midagi saavutada... ja võib-olla ei saavutagi, sest... mida see muudab? Mida TÕELIST see muudab?

Ma tõesti kartsin ja jumaldasin kõrgust ühekorraga. See oli perfektne hirm. See avarus... /---/ Mulle meeldis see, et ma pidin olema nii keskendunud. Keskendunud sellele, et ma alla ei hüppaks, sest see kõik oli nii kutsuv... Muidugi sain ma terve mõistusega aru, et kui ma hüppaks, ma ehk kahetseks, aga... Vaba langus oli nii kutsuv... Mõistus pidi palju vaeva nägema, et veenda - küll tuleb vaba langus või vaba tõus siis, kui jumalik tasakaal seda heaks arvab. Seniks tuleb võtta rahulikult. Võtta rahulikult. Karma puhtuse mõttes ma parem ise asja ära ei korralda. Aga kuidas ma pidin end pidurdama, et mitte alla hüpata! Ja see pidurdamine oli nii hirmus ja nii kaif ühekorraga."

Loeks nüüd "Ego" ka läbi, aga kohe ei julge, äkki pettun...