Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

kolmapäev, august 22, 2007

Unenägu

Hämmingus. Virginia Woolf kirjutab paljastest õlgadest... ja ta väidab, et "paljaste õlgade aeg" saab ükskord läbi. Ma keeldun uskumast.
------------------------------------------------------------------------------------

Asotsiaalse välimusega mees: Tütarlaps, on teil hetk aega?
Mina: Hetke ikka leian (mul on alati aega hingi päästa).
Mees: Kas sa luuletad?
Mina: (kergelt hämmingus) Ei.
Mees: Aga peaksid, sul on poeedi lokid. Aitäh, et aega leidsid ära kuulata...
Mina: .........
------------------------------------------------------------------------------------

Üksikud sõnad võivad südame põksuma panna, võivad kurvaks teha, võivad öösel ärkvel hoida, võivad magama panna, võivad õnnelikuks teha, võivad murda, aga üksikuid sõnu ei tohi kunagi endale hoida. Nii vähe võibki õnneks vaja olla.

Ma hakkan järjest rohkem aru saama. See suvi on olnud ühelt poolt mandumine, aga teiselt poolt nii paljudes asjades selgusele jõudmine ja aru saamine. Põhimõtteliselt on kaks valikut. Tahaks keskteed. Eks elu mängib mind õigele rajale, alati on seda teinud.

Naised, naised, naised - mu elu koosnebki varsti ainult naistest vist. Hea et mul vähemalt mees on, muidu läheks küll hulluks, vist. Tööl on ainult naised, kursusel on KÕIK naised ja õppejõud on peaaegu kõik naised (üks minu silmis mitte just eriti asjalik mees ka). Loenguplaan on ka peaaegu paigas, väga väga väga huvitavad ained, aga samas ka väga väga väga hirmutavad, sest ma kujutan juba ette, kui metsikult palju lugema ja kirjutama peab hakkama :S. Kardan. Võõraid inimesi kardan ka. Ja mul ei ole veel magistritöö teemat. See paneb kergelt värisema, sest juhendaja tuleb ka otsida, aga kui teemat ei ole, siis ei ole ju kedagi otsida. Ilmselt tuleb luuleteemat jätkata, aga mingi üldise taustaga teemat oleks vaja, sest sel korral tuleb klaviatuurist vähemalt sada lehekülge välja imeda :S

Täna öösel paistis aknast ainult udu, aga see udu ei olnud enam selline mõnus augustine udu, vaid sügisene udu. Ta tulebki. Nägin juba, et kured lendasid ära. Ja maja taga on kaskedel lehed kollased. Ja tuul muutub kurjemaks. Ja siis võeti kell 4 mult äkitselt internet ära ja mul ei jäänudki muud üle kui magama minna.

Sildid: ,