Proua Dalloway

Võtsin julguse kokku ja lugesin läbi. Kahjuks on sellest juba üle nädala möödas ja nii palju asju on peale seda juhtunud, et mõtted ja tunded on täiesti hajunud. Mind hämmastab ikka veel Woolfi oskus siduda nii palju erinevaid inimesi ühte teksti ja minna ühelt tegelaselt teisele üle nii sujuvalt ja loomulikult (kas või keset lõiku või lauset), et absoluutselt mitte miski ei häiri, täpselt nii ju ongi. Ja see hämmastav oskus veel ka, et kõik tegelased on mingite niidikestega üksteisega seotud, olgu või imeõhukeste niidikestega. Nagu Woolf ikka, räägib ta ka siin inimese üksindusest, kuigi ollakse koos; ajast; surmast; armastusest. Loomulikult on ka see lugu äärmiselt mitmekihiline, kuigi tegevus mahub ainult ühte päeva, mis samas on justkui petlik, sest mälestused lähevad palju kaugemale, mäletamised lähevad palju kaugemale. Tegevus toimub Londonis, mis ei ole siin lihtsalt linn - selles peegelduvad inimeste elud, kes selles linnas elavad, selles peegeldub aeg. Clarissa mõtleb surmast, Septimus teeb selle teoks.
Inimese tundmaõppimine on võimatu.
Tundeerksus muutub vanusega suuremaks, iga aastaga tunneb sügavamalt ja kirglikumalt, tundlikkus kasvab.
Mis loeb aju südamega võrreldes?
Inimestel on oma väärikus; oma üksindus; isegi mehe ja naise vahel haigutab kuristik; ja sellega tuleb arvestada, mõtles Clarissa.
Armastus ja usk hävitavad hinge omaetteoleku ja laastavad kõik selle, mis on ilus ja ehtne.