Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

kolmapäev, oktoober 10, 2007

Veel sellest, mis kunagi oli

Eile ma ei viitsinud rohkem kirjutada, aga tegelikult tahtsin ma veel nii palju öelda, et minu jaoks on Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" mingitel tasanditel väga sarnane Virginia Woolfi "Proua Dallowayga" ja pisut sarnane on ka Jack Kerouac "Teel". Vormide poolest on need kolm suurepärast teost täiesti erinevad, kuid mingid mõistmismomendid ja teemad on samad.

Näiteks käib Ristikivi teosest pidevalt läbi hetke teema, et me ei oska elada hetkes, me elame mälestustes või siis mõtleme ja muretseme pidevalt tuleviku pärast, aga see tulevik saab ükskord olevikuks ja lihtsalt libiseb jälle nii käest, et me ei pane seda tähelegi. Kerouac "Teel" jutustab ju tegelikult loo inimestest, kes naudivad hetke, ja inimestest, kes ei oska hetke nautida, ja inimestest, kes naudivad mingil ajal hetke ja siis jälle ei tee seda jne. Ma ütleks, et kõige parem on see viimane variant, aga igatahes, see hetke teema on Ristikivi ja Kerouac ühine joon. Kui eelmises postituses ma tõin ära Ristikivilt tsitaadi hallide argipäevade kohta, et me ei oska neid näha, siis Kerauc on väga hästi kirjeldanud neid üldse-mitte-hetkes-elavaid-inimesi: Neil on mured. Nad loevad miile, nad mõtlevad, kus täna õhtul magada, kui palju pentsu peale raha läheb, mis ilm on, kuidas nad kohale jõuavad, aga tegelikult jõuavad nad sinna kohale nagunii, saad aru ju. Aga neil on vaja muretseda ja igasuguste võltside hädavajadustega aega petta, üleni hädaldavad ja kaeblikud, nende hinged ei jää rahule enne, kui nad endale mure on leiutanud ja tõestanud, et see on mure, siis haagivad nad enda sellele külge ja kui see kord neil ligi on, siis teevad nad sobiva näo ette ja hoiavad murest kinni ja on, saad aru, õnnetud, ja aeg lendab kogu aeg neist mööda ja nad teavad seda ja see teeb nad kah lõputult murelikuks.

Woolfiga ma leidsin tohutult paralleele, aga kes neid kõiki nüüd enam mäletab eksole. Igatahes, kui Ristikivi kirjeldab aega enne sõda, siis Woolf kirjeldab päeva pärast sõda. Sarnasused tulevad taas välja n-ö väikekodanlike (mulle tegelikult ei meeldi see sõna) inimeste puhul. Kõik teevad oma pisikesi toimetusi hoolimata sellest, et sõda on just lõppenud või tulemas. See näib kuidagi nii tühine. Sõda on läbi ja tegi valu veel vaid mõnele inimesele... (Woolf)

Ma ei mäleta enam, kust ma selle tsitaadi sain, aga igatahes - Woolf kujutab naise elu ühes päevas - tühist tükikest ajas, mis möödapääsmatult osaline aja suures katkematus voolus - siit tuleb mängu aeg, mis on Ristikivile väga omane teema, eriti just selles romaanis ("Kõik, mis kunagi oli"). Woolf mängib samamoodi mälestustega, sellega kuidas pargis jalutades mäletame me aastaid tagasi seal tehtud jalutuskäiku ja seda, mis on antud hetkel, võib-olla ei mäleta enam hommegi.

Ja siis räägib Woolf ka nendest inimestest, kes ei märka midagi enda ümber (Ristikivilt nt see tsitaat, kuidas tööinimesed ei märka hommikuid). Woolfi Clarissa nt kirjeldab Peterit: Aga Peterile - kui ilus ka polnud päev, ja puud ning rohi, ja väike roosa kleidiga tüdruk -, Peterile ei jäänud iial midagi niisugust silma.

Ma ei saa öelda, et need seosed oleksid vägivaldselt otsitud, sest sel korral Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" lugedes mul mõlkus Woolfi "Proua Dalloway" pidevalt meeles, aga võib-olla ma lihtsalt tõmban vägivaldselt ühed teemad teostest välja ja keskendun liialt nendele.
Paljud heidavad Ristikivile ette seda, et tema tegelased ei oska armastada ja need abielud, mis konkreetselt selles romaanis on, on tunneteta abielud, ei ole kirge vms. Abielude suhtes olen nõus, aga armastavad ta tegelased ju küll, ja armastavad tuliselt, aga leek põleb sees ja ei pääse kooriku alt välja. Aga kui abieludest rääkida, siis võib-olla jällegi Woolf toob sellesse abielude vaoshoitusesse pisut selgust: Niisiis tabas Clarissa end St. James`s Parkis ikka veel vaidlemas, ikka veel tõestamas, et oli õigesti teinud - ja oligi -, kui Peterile mehele ei läinud. Sest abielus peab inimestel, kes päevast päeva koos ühe ja sellesama katuse all elavad, olema pisut vabadust, pisut sõltumatust; ja seda andis Richard temale ja tema Richardile. Peteriga tuli aga kõike jagada; kõik kaasa teha. See oli talumatu...

Sildid:

2 Comments:

Blogger tonujyr said...

Võib-olla on Ristikivi inimmeele ja armastuse kirjeldamisel hoopiski väga täpne. Minule tundub küll eluline. Kammitsetud kirg.

13 oktoober, 2007 10:09

 
Blogger Annika said...

Palun tule räägi seda neile ka, kellega ma kogu aeg vaidlema pean. Täpsemalt räägin sulle kunagi hiljem, sest mõned asjad ei kõlba netiavarustesse

13 oktoober, 2007 10:24

 

Postita kommentaar

<< Home