Believe in me, believe in nothing

Ma ei ole üldse R.E.M.-i tohutu austaja, aga eilne kontsert oli küll ülihea, kordades üle 2005nda aasta Tallinna kontserdist. Playlist oli supper, paljud lood olid lives kordi paremad kui plaadil. Ei olnud meeletut raadiohittide paraadi, pigem väga palju vanu lugusid ja see tegi ürituse mõnusalt nauditavaks. No ja Michael Stipe on laval hullupööra lahe ja laulab lives suurepäraselt ja terve bänd oli mõnusalt ühtne, kuigi Peter oleks võinud pisut kainem olla, aga noh, anname andeks, Soome kontserdil varastati ta lemmikkitarr ju ära. Ülirahul.

Ma ei suutnud otsustada, millist lugu siia panna... Esimene on tänase päeva tuju lugu, teine lugu oli mu lemmik umbes 12aastaselt kui ma isa vinüülid avastasin :P ja viimane lugu on kõige uuema albumi pealt:

Üks pilt

Ühe uue kogemuse võrra jälle rikkam (või vaesem). See uus kogemus oli tegelikult täielik piin, laupäeval peale peaaegu magamata ööd kella üheksast viieni koolis olla on ikka päris paras katsumus. Ja pühapäev möödub samamoodi ja siis algab juba uus nädal. Ja üks õppejõud ei luba meil peale tänast enam muule mõelda kui oma magistritööle ehk peeretavatele lammastele ja pilvepiiril istuvale halli habemega vanamehele, keda pilvepiire üle kontrollides tegelikult seal ei istu.

Eilne õhtu oli tore :). Kõigepealt Vainola Unenäopüüdjatega Laagris ja siis Sõpruse Puiestee rokikohvikus. Unenäopüüdjate kavas oli pisut toorust tunda, poldud ammu ju esinetud ka ja kuna selle tõttu polnud ammu kuulnud ka, siis oli ikkagi supper. See lugu, mis sai vähemalt tol õhtul endale nimeks "Pojengid" tundus midagi väga head. Kui ma ei eksi, siis seda mängiti ka Keldriga, aga siis see nii positiivseid emotsioone ei tekitanud. Ja "Taksosõit" oli muidugi täielik üllatus, eriti veel siis, kui seda sai ühe õhtu jooksul kaks korda kahes erinevas variandis kuulda. Ja "Oota mind ära" kontserdi varianti võiksin ma vist sadu kordi järjest kuulata. Ja "Validool" on kontsertidel küll hitiks saanud, vähemalt inimeste kepslemisi jälgides. Ja üleüldises plaanis oli kõik lihtsalt ilus ja hea. Ja kuulake "Akna Juulit", mille mõlemad variandid on priimad :) Ja ma lähen nüüd magama, sest ma ei oska isegi enam teha lauseid, mis ei hakkaks sõnaga ja.

Traditsiooniline kokkuvõte

Aastal 2007
lõpetasin ülikooli
astusin magistriõppesse
alustasime päris oma kodu ehitust

Need eelnevad on vast kõige pöördelisemad sündmused eelmisest aastast.

Lühikokkuvõte teatrist, muusikast, kirjandusest ja filmidest (suvalises järjekorras):

Meeldejäävaimad teatrielamused:
Tallinna Linnateater: "Eesti teatri laulud", "Meeletu", "Isad ja pojad"
NO99: "GEP", "Nafta"
Von Krahl: "Jänese aasta", "Kajakas"
Vat Teater: "Meeste varjupaik"

Meeldejäävaimad muusikaelamused: Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" ja Dave Gahani "Hourglass" on muidugi eelmise aasta parimad. Välismaiseid albumeid ilmus eelmisel aastal tohutult, need jätan praegu mainimata. Eestimaistest jäid positiivsetena meelde veel Ans. Andur "Topeltvikerkaar"; Under Marié "Step Into Light" (kuigi see koosneb peamiselt varasematest lugudest), Vaiko Eplik ja Eliit "2"; Mr. Lawrence "19 | 90-99" (kuigi see koosneb ka väga vanadest lugudest). Kummaline, aga rohkem ei tulegi praegu midagi üllatavat meelde. Aasta lõpus ilmunud Dahlingu ja Raadio Maria esimesed albumid tunduvad ka huvitavad, aga nendeni ei ole ma veel jõudnud.
Kontsertidest on meelde jäänud Sõpruse Puiestee, Raadio Maria, Under Marié, Placebo, Shelton San, Kosmikud, Ans. Andur, Allan Vainola, HND, Rannap ja Taavi, Maarja ja Rain Simmul.

Meeldejäävaimad kirjanduselamused:
Virginia Woolf "Proua Dalloway", Toni Morrison "Armas, Faulkner "Hälin ja raev", Jack Kerouac "Teel", Vladimir Nabokov "Lolita", Jaan Kaplinski "Seesama jõgi", Kadri Kõusaar "Vaba tõus", Kangro ja Ristikivi "Kirjad romaanist", Karl Ristikivi "Rohtaed", Arvi Siig "Neoon kangialuste kohal".

Meeldejäävaimad kinoelamused:
Ma olin eelmisel aastal väga kehv kinokülastaja. Heade filmidena jäid meelde "Paabel", "Laulev revolutsioon", "Sügisball" ja "Breakout".

Mu tiivatolmust saagu su ripsmed

Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" on lõpuks ära oodatud ja kõigi meeltega tajutav. Kaks esitlust ka nüüd selja taga ja peaks mainima, et Tallinna oma oli kordi parem, kui see, mis eelmisel (tegelikult juba üle-eelmisel) nädalal Tartus. Võib-olla oli Tartus asi võõras keskkonnas või meeleolus või milles iganes, aga seal tundus kõik kuidagi kehv. Tallinna kontsert oli ilus. Kummaline aga oli see, et Tartus oli tuttavaid nägusid rohkem kui Tallinnas, siin oli täiesti võõras rahvas ja neid, kes tavaliselt on, ei olnud üldse. Aga Tallinnas on inimesed vähemalt "1905-st" üle saanud ja on juba "Validooli" lainetel. Eks näis, mis Paides on.

Plaat ise on ilusalt kurb. On pimedate sügisõhtute lugusid, suvelugusid, on hommikulugusid, on naermislugusid, on nutmislugusid, on kaasalaulmislugusid, teetassilugusid, rongilugusid, üksiolekulugusid ja kahekesiolemiselugusid... "Miks ma ei võiks olla maailmas üksi" ajab sellisel hommikul, kus tõesti kõigest hirmus väsind saab, ilgelt närvi tegelikult, nagu irvitaks näkku. Aga mõne aja pärast tekib ikkagi äratundmisrõõm (kui seda saab rõõmuks nimetada). "See aeg on kadunud" ja "Põgenenud müügimees" on mu lemmiklood nendel hommikutel, kui ma hakkan hiljaks jääma ja pean mööda korterit ringi tormates elu kiiremaid liigutusi tegema. Mõlemad lood jäävad väga hästi kummitama. "Kummaline reis" ja "Lahkumine" on minu jaoks millegi pärast üks ja sama lugu, esimene osa ja teine osa, põhjus ja tagajärg. "Kuused, kuused" on vana hea rongilugu, mida ma ei ole tegelikult mitte kunagi rongis kuulanud, aga mille kuulamine tekitab alati tunde, nagu sõidaks rongiga ja vaataks mööduvaid metsi. "Validool" on ainuke lõbus lugu, mis aga tegelikult ei ole üldse lõbus. Loo "Kevad Astrahanis" muusika toetab väga hästi teksti, muusika meenutab vihmast voolavaid tuuleklaase, mingi traagiline moment on seal ka.. "Armastuse lugu" - pealkiri ütlebki kõik. "Kellegi hoidmise valu" on tekstiliselt sellelt plaadilt mu lemmik, aga lugu ise mõjub kuidagi võõristavalt, alguses, eraldi kuulates on ok, aga kui plaati järjest kuulata, siis tekitab kerge ehmatusefekti. Võib-olla oleks parem olnud hidden track, nagu peidetud rosin vms. "Oota mind ära" on lihtsalt imeilus lugu, mõlemad variandid, see mis plaadil ja see mis kontserdil. Tundub, et "Oota mind ära" ja "Põgenenud müügimees" on sellelt plaadilt need lood, mis minu jaoks jäävad, nagu esimeselt plaadilt jäid "Akna Juuli" ja "Kaotaja". Eks paari aasta pärast näeb.
Seda peaks ka mainima, et plaat ise näeb väga kena välja (kujundus Anti Pathique). Ainult lugude autorid oleks võinud veel igal lool juures olla.
Lõpetuseks Mart Niineste sõnad: "Vihje – kui oled telefoni vähemalt korraks välja lülitanud, interneti eest meelega maksmata jätnud, mõelnud kõigi peale, keda aastate jooksul oled teadnud, ja lõpuks teki üle pea tõmmanud ning unistanud millestki ilusast, siis “Oota mind ära” on plaat, mis räägib just sinust. Ilustamata."

Oota mind ära
Mait Vaik

kui olengi elus
ja elu on liblikalend
veel otsides, tundmata sind
mu tiivatolmust saagu su ripsmed
mu värvidest su huuled
mu lennust põllulilled tuules

võin elada ka lõpuni
su hingeõhuta
võin elada ka lõpuni
sind tundmata

võin elada ka lõpuni
su puudutusteta,
kuid pärast surma
ma enam sinuta ei saa

oota mind ära
sa oota mind ära

on`s halastust, mis hoiab elus
või armastust, mis igavesti käib
tapeedimuster liblikale
ka maailm olla võib ja ruumiline näib

edited: Tuuri viimane kontsert 1. dets Tallinnas oli hea :).

Klaver tuleb külla

Värsked muljed Rein Rannapi ja Taavi Petersoni kontserdist on peaaegu suurepärased. Ammu on juba teada, et klaveriga on mind väga lihtne ära võluda, näitkeks Rannapi enda lugu "Tantsib klaveril" on meeletult ilusa meloodiaga. Kui Taavi oleks superstaari saates ka nii laulnud, nagu ta laulis täna, siis ilmselt oleks ta igal juhul finaalis olnud. Esimeste lugude ajal oli näha närvi, aga lõpuks oli väga hea. Hääl kandis hästi ja sobis Ruja lauludega ideaalselt. Jüri kirik oli rahvast puupüsti täis. See kirik vajaks ka remonti (milline ei vajaks?) ja väga hädasti uusi pinke ka (piinapingid).

Lühiraport

Õhtul Von Krahlis Under Marié ja Radio Maria. Kohal. Kui see meeletult sitt pohmaka moodi enesetunne üle läheks õhtuks, siis oleks hea.

Reedel käisin Mustamäe Avatud Noortekeskuses Sotsia üritusel. Jan Kausi etteaste meeldis, häbiväärselt vähe rahvast oli.

Kunagi ammu käisin Von Krahlis Tšehhovi "Kajakat" vaatamas. Soovitan, mulle väga meeldis. Mulle Tšehhov muidu pole meeldinud (lugedes), aga see etendus oli väga lahedas võtmes tehtud, ainult et lõpp kiskus liiga Tšehhoviks.

Samal õhtul olid ka Agent M ja Sõpruse Puiestee Rock Cafes. Ei mäleta enam eriti midagi sellest, ainult seda, et suutsin kella kuuest kaheni kontsadel olla ja jalad ei valutanudki pärast, head kingad järelikult. Lubadust, mis ma endale andsin, mäletan ka - järgmisel kontserdil kindlasti tagareas, et varbad alles jääksid ja et tähelepanelikumalt kuulata saaks.

Kuulujutt

Lugesin just SLÕhtulehest, et võib-olla tuleb Placebo Eestisse - oleks see ometi tõsi, oleks see ometi tõsi, oleks see ometi tõsi! Ammu pole ühtegi head välisartisti käinud siin, oleks ometigi aeg. Vahepeal mõtlesin, et lähen Helsingi kontserdile, aga piletid müüdi tunniga läbi :S Pöidlad pihku ;)

Eile

KikuRiinule ;)

The Nymph oli ääretult igav. Olen neid varem 2 korda kuulnud/näinud ja siis polnud viga, aga eile mõjusid nad nii igavalt, et isegi bändide vahepeal lastav suvaline muusika tundus huvitavam. Shelton San oli pisut parem kui The Nymph, aga peotuju siiski ei tekitanud. Aga siis tulid Kosmikud ja kõik muutus :) Bänd, kes suudab rahva alati kaasa tõmmata. Ma arvan, et piisab kui ma ütlen, et Kosmikud olid eile väga head. Ja positiivsena mõjus ka see, et ma ei näinud lava ees ja üldse publiku hulgas kargamas ühtegi täis õlleklaasiga tüüpi, mis tähendab seda, et isegi riided jäid kuivaks. Ja suitsukonidega ka ei vehitud. Ja see meeldis ka, et rahvas laulis väga õigetel kohtadel kaasa ja et rahvas oli justkui taustalaulja eest (hääl on siiani pisut ära :D). Aa, tegelikult veel see, et paljaste kõhtudega mehed mulle tegelikult laval eriti ei meeldi, aga see selleks. Ja see ka ei meeldi, et peale seda, kui bänd tagasi kutsutakse, lahkub tegelikult umbes pool rahvast, et ikka kiiresti kiiresti oma joped ja asjad kätte saada. Tegelikult ei ole ju kuskile kiiret, või on? Rahul.

Tundub, et tuleb rahutu öö, liiga palju emotsioone hetkel, igasuguseid, positiivseid ja negatiivseid, ja mõned negatiivsed tuleb vist öö jooksul positiivseteks mõtelda. Homme hetkeks parklate linnas.

Ja öö on ka taevast alla tulnud - www.puiestee.ee/muusika/seeaeg.mp3

Playing the Angel

Täna möödub täpselt aasta Depeche Mode`i Tallinna kontserdist. Oh meenutused, meenutused, meenutused. Mehed, tehke nii, et ma teid jälle viis aastat ootama ei pea nagu eelmise kahe tuuri vahel. Tulge varsti... :)

I just can`t get enough

Hapukapsad

Vaatan valimisstuudiot ja hoian pöialt, napp värk praegu igatahes.

Olen jälle mina ise, kerge masenduse periood on üle läinud. Täna näiteks tuli isegi väga suur tahtmine lõputööd kirjutada, aga hetkel on käsil selline etapp, et kõik tuleb peas läbi mõelda ja analüüsida ja veelkord mõelda ja siis saab alles kirjutama hakata. Seega kõige raskem etapp, kogu aeg justkui tegeled selle tööga, aga samas midagi reaalset pole ette näidata. Njah, peaasi et on tahtmist kirjutada igasuguste muude koolijamade ja tööjamade kõrvalt.

Mõned väikesed muljed:

Noortebänd 2007 Tallinna eelvoor,Club Privé - Metsikult palju rahvast. Mul oli millegi pärast arvamus, et inimesi on vähe, aga kui ma tund peale ürituse algust kohale jõudsin, siis lasti sisse veel 3 inimest, sest kohad olid täis. Võistlevatest bändidest ei olnud ükski selline, mida ma kuulaksin. Kaks bändi said finaali, üks neist oli tõesti väga hea (andekad ja tublid ja mängisid hästi jne), aga teine oli täielik jama mu meelest (bänd, kelle stiilis ja välimuses ja esitluses leidsin mina ainult jäljendamist, peaaegu mitte midagi uut ja huvitavat). Nagu ikka sellistel üritustel, oli peaesineja (ans. Andur) ajaks saal peaaegu tühi ja heli oli ka kuidagi väga-väga vilets nende esinemise ajal. Üldiselt positiivne üritus.

"Päikesepoisid" Draamateatris - tüüpiline meelelahutuslik teatritükk, ei midagi sügavat ja tõsist, vaid selline lihtne. Aga just sellist mul vaja oligi, lõõgastuseks. Kark ja Ulfsak olid fantastilised, tõeliselt hea näitlejatöö. Ja lõpus oli nii armas kui nad kummardamiseks käest kinni võtsid ;):)

Kaks etendust, millele mul piletid olid ostetud, jäävad/jäid ära. Kummaline, kunagi varem pole seda juhtunud ja nüüd kaks hoopi ühe korraga. Noorsooteatri "Põlev pööning" lükkus nüüd kolmapäevaks ja Linnateatri "Meeletu" on vist hetkel määramatuks ajaks edasi lükatud :S

NB! Olen homme terve päeva tööl üksinda, jube igav kindlasti. Saite vihjest aru küll ;)

PS. Kas kogu XX sajandi kirjandus on nii kreisi? Päevalehe uus raamatusari on kah tellitud, kuskilt peab ju ometigi oma isikliku raamatukogu rajamist alustama :D

Alumiinium, sinu sädelev sõber - Kollane kollane maailm

Hämming

Kuulan just Saatpalu ja Mandeli uut plaati, pole küll minu muusika, aga kui plaadi juba sain, siis otsustasin läbi ka kuulata ja mis ma siis avastasin. Äkitselt hakkas mängima lugu "Su aknast näen" ja ma olin täiesti hämmingus, sest olin 100% kindel, et olen neid sõnu enne kuulnud, aga viis on tundmatu ja siis äkitselt plahvatas... See lugu on tehtud Arvi Siia sõnadele ja täpselt nendele samadele sõnadele on tehtud ka Allan Vainola lugu "Külm sonett". Kommentaariks niipalju, et Vainola loo kõrval ei kõlba "Su aknast näen" küll mitte kusagile.

Mul on haigus nimega mõtlemine. Katsu sa öösel magada kui mõtted kihutavad läbisegi 250 km tunnis peas ringi. Oleks need mõtted siis asjalikud, ei, täiesti mõttetud mõtted, aga teevad rahutuks ja magada ei lase. Kahju on ainult sellest, et neid ei saa mingile kettale salvestada ja hommikul värskena uuesti üle mõelda või kirja panna. Täna peab vist küll läpaka voodi kõrvale jätma, võib-olla alustan triloogia esimese 4000. leheküljelise osaga :D

Ootan kevadet ja siis juba suve...
Lemmikkoht Eestis - mets, järv, vaikus.

Eile

Oli mõnus õhtu. The Nymph ei ole minu jaoks. Vainola, Lutsoja ja Liiberg olid sama head kui alati. Kahju oli ainult sellest, et "Lõpp-peatust" ei mängitud.

Vennaskond

Tänane õhtu on möödunud koos ansambliga Vennaskond, meenutan vanu aegu. Kuigi jah, kui alumist videot vaadata(paneb pisut muigama küll :P), siis meenutan mina ikka väga uusi aegu, mitte vanu. Ma mäletan ühte seika kui sain emalt raha ja läksin poodi Vennaskonna kassetti ostma ja ma vaeseke ei osanud valida, raha oli ju ainult ühe jaoks, lõpuks valisin "Rockipiraadid" ainult selle pärast, et kaanel oli Depeche Mode :D. Ja siis veel need õhtud koos "Viimase jõuluööga", kassett oli lõpuks selle loo kohalt ribadeks kuulatud, ühegi teise lauluga pole vist nii palju mälestusi kui sellega. Ja siis veel esimene Vennaskonna kontsert, millel käisin. Terve päeva olin meeletult ärevil ja õppisin "Insener Garini hüperboloidi" akordionil mängima, isegi selgeks sain, aga kontsert lõppes tegelikult sellega, et Vennaskonda ma ei näinudki :S

Hääl

Kuulasin mitu korda järjest Spandau Balleti lugu "She Loved Like Diamond" ja alles nüüd mõistsin, mis selles laulus mulle alati tuttavlikku on - laulja häälel on väga palju sarnasust Dave`i häälega, mingid nüansid on neil samad. Dave`i hääl kõlab lives umbes nii nagu sellel lauljal ja kõige paremini tuleb see välja just selles laulus.

Kirjutasin eelmise lõigu ära ja siis alles taipasin, et räägin nagu mingist sõbrast kõrval majas :D. Tegemist siis DM`i laulja Dave Gahaniga. Muusikaline elukaaslane juba umb kümme aastat :S

Vana hea asi

Mul on meeletult hea meel, et puhtalt hetke emotsiooni ajel ostsin ükspäev mr. Lawrenci plaadi "SitAndSpin". Olin selle ansambli juba unustanud ja n-ö maha kandnud. Hea muusika, kõige õigem oleks vist öelda kvaliteetne. Kui see ansambel praegu tegutseks, siis nad oleksid kindlasti väga popid (huh, vastikult kole sõna) ja raadiod mängiks neid söögi alla ja peale. Mõnusad lood - "Me and my sweet ice cream man"; "Wild wild"; "L`Amour"; "Songs from the radio" jne jne, kõik lood sellel plaadil on head.

Topeltvikerkaar

Ans. anduri uus plaat teeb plaadimasinas juba mitmendat ringi. Andur on mõnus - jaburad tekstid, mis panevad muigama (Palun väikene cola keskmise rummiga, kunstnahast tagi alt kummiga. Saadaksin end ma, kui saaks, sünditrummiga. Mööduvad minutid, sekundid, tunnid ja elu) - nt see lugu on ääretult tobedate sõnadega, aga muusika on hea mu meelest, mõnus kerge muusika (kerge mitte selles mõttes, et lihtne, vaid teeb olemise kuidagi kergeks. Lõbus.). Sobib muusikaliseks naudinguks kui ei otsi mingit erilist mõtet tekstidest, vaid tahad lihtsalt kaasa laulda ja head muusikat nautida ja endale head tuju tekitada, ans. andur on kõige sobivam ansambel selleks. Nende esinemise ajal ei saa lihtsalt paigal seista, iseenesest hakkab jalg tatsuma ja mõne hetke pärast leiad ennast juba lava eest kepslemas :P. Ilmselt mängib siin parklate linna päritolu ka pisut rolli ;)

Muusikainstrumendid

Vaatasin korraks akordioni poole ja pöörasin kiiresti pilgu ära (vaene pill, seitse aastat intensiivset kasutamist ja nüüd seisab juba 5 aastat nurgas. Üks väike viie aasta tagune fotosüüdistus ka), siis läksin kitarri juurde, võtsin ta juba kotist välja ja panin jälle tagasi. Pole mõtet, ajan ennast jälle närvi lihtsalt sellega, et ei mäleta enam eelmisest korrast mitte midagi.

Kas keegi oskab soovitada 3000-4000 kroonist koduseks klimberdamiseks mõeldud klaviatuuri/süntesaatorit? Igatahes tundub, et läheb ostmiseks, aga väga palju raha ei taha alla panna. Kindlasti tahaks, et klahvidel oleks samasugune tunnetus, mis klaveril, rohkem tingimusi nagu polegi :S

Allan Vainola "Unenäopüüdjad"

Sain täna kauaoodatud plaadi omanikuks. Kui kevadel esmakordselt Tartus "Mailaulul" Vainola soolokava kuulsin, siis tekkis kohe igatsus ja ootus selle plaadi järele, nüüd on ta siis käes ja täpselt selline nagu ma ette kujutasin. Rahulik, sõnumiga, hea meloodiaga jne... Tekstid on kõik väga head, kuulates head ja lugedes head. Muidugi pikem võiks see plaat olla, kümnest loost jääb justkui väheks, aga see on ainult pisike etteheide (head asja on alati vähe). Inimhääl, akustiline kitarr (Allan Vainola), akordion (Jaak Lutsoja) ja kontrabass (Tanel Liiberg) - mõnus. Kaks lugu, mis mul kontsertitelt alati kummitama ja meelde on jäänud, on plaadilgi mu n-ö lemmikud. Tegelikult ma nagu ei oskagi ühtegi lugu mingil kindlal põhjusel eelistada, aga "Lõpp-peatus" ja "Ära ärata mind" on kuidagi eriti sügavale hingesoppi pugenud. Väga head tekstid on ka Arvi Siig "Külm sonett" ja Andres Aule "Pilet tundmatusse". Ja Mait Vaigu "Lapsepõlve kokkutulekut" olen juba ammu oodanud, sõnum on hea, iseasi on loomulikult see, et kas see jõuab nende kõrvadeni, kellel seda kõige rohkem vaja oleks. Kokkuvõtteks võiks vist öelda, et see plaat maandub igatahes lemmikplaatide riiulil :)

"Ära ärata mind" - Allan Vainola ja Andres Aule

sa lamad mu käel
on voodis härma ja lund
hinges on jää
kuid süda päiksest näeb und

ära ärata mind
öö on ilusam
külm on soojem
ära ärata mind
kui sirutan käed su poole

valgusaastate kauguselt
leidvat end sind
kui uskusin
siis aeg ei puudutand mind

siin praegu su kõrval
näib otsida liig
sünkpimedas öös
kestab sajandeid viiv

ära ärata mind
öö on ilusam
külm on soojem
ära ärata mind
kui sirutan käed su poole

sa lamad mu käel
on voodis härma ja lund
hinges on jää
kuid süda päiksest näeb und


PS. loodan et keegi ei pahanda

Pulmad ja matused

Eile käisin Kosmikute uue plaadi "Pulmad ja matused" esitlusel. Kui pisut kümme läbi Rock Cafe juurde jõudsin, siis piletijärjekord oli päris pikk, hinge puges isegi kartus, et äkki ei mahugi sisse, aga olukord ei olnudki nii hull, sattusin lihtsalt kõige populaarsemale ajale. Ja turvamees sai jälle imestunud nägu teha kui mu ID kaardilt sünniaega nägi :D

Agent M suutis mind tõsiselt üllatada. Viimati nägin/kuulsin neid live`s umbes aasta tagasi. Saund oli igati paranenud (selles võib muidugi "süüdi" olla ka see, et eelmisel korral kuulsin neid Polymeris ja tehnika on Rock Cafes ikka väga väga palju parem). Väga positiivselt mõjus see, et vokaal oli ka meeletult edasi arenenud. Aga uued lood kisuvad liiga kommertsi poole mu meelest. Aga üldmulje jäi siiski positiivne.

Cometat mul eriti näha ei õnnestunud, sest veetsin terve selle aja meeeeleeetuuuus joogijärjekorras. Huh, need olid tõesti kolossaalsed...

Ja siis peaaesineja ise. Ütlen kohe ära, et uus plaat mulle eriti ei meeldi, ei ole kuulamise plaat. Aga lood selle plaadi peal on kontserti jaoks ideaalsed. Need tõmbavad rahva hästi kaasa ja refrääne on lihtne kaasa laulda jne jne. Seega, kontsert oli väga hea. Peaaegu oleksin pettunud, aga eelviimase loona mängiti ikka pimeduse lugu ka ära :) ja läksin väga positiivse muljega koju. Täna hommikul kuulasin plaadi veel korra läbi, aga jah, kontsertile läheksin veel, aga plaat ilmselt minu playlisti eriti tihti ei satu.

Laval ammu surnud staar...

Õhtul siis Paidesse Vennaskonda kuulama. Loodan, et neid inglise keelseid lugusid täna ei tehta.

Tseremoonia (M.Vaik)
Siin õhtuses ja üksildases pargis,
kus seisab mahajäetud lennukiangaar,
mis hiljem tehtud ümber kontsertsaaliks.
siin seisan mina lava kõrval maas
ja laval ammu surnud staar,
kes räägib oma rasket lugu.
Mu lemmikbänd on kokku tulnud taas
ja mängib oma sünget lugu
ja mina nutan häbitult ja vabalt.
Must ingel taas on võtnud minu käed
ja vaikne muusika siit tühjalt lavalt
mu silmadest on sulatamas jääd.

Jep, Vennaskond oli kunagi mu lemmikansambel, aga nende sära on tuhmunud. Plaadid eksivad küll veel masinasse ja mõned lood on siiani minu jaoks tähtsad ja erilised ja parimad, aga midagi jääb nüüd puudu... Seletamatu... Tahaks kustutada mälust praeguse Vennaskonna ja mäletada enda jaoks just seda vana ja säravat, aga ikka ronin kontsertile, sest loodan, et sel korral on parem kui eelmisel ja et järgmisel jälle parem kui sellel...