Üks pilt

Ühe uue kogemuse võrra jälle rikkam (või vaesem). See uus kogemus oli tegelikult täielik piin, laupäeval peale peaaegu magamata ööd kella üheksast viieni koolis olla on ikka päris paras katsumus. Ja pühapäev möödub samamoodi ja siis algab juba uus nädal. Ja üks õppejõud ei luba meil peale tänast enam muule mõelda kui oma magistritööle ehk peeretavatele lammastele ja pilvepiiril istuvale halli habemega vanamehele, keda pilvepiire üle kontrollides tegelikult seal ei istu.

Eilne õhtu oli tore :). Kõigepealt Vainola Unenäopüüdjatega Laagris ja siis Sõpruse Puiestee rokikohvikus. Unenäopüüdjate kavas oli pisut toorust tunda, poldud ammu ju esinetud ka ja kuna selle tõttu polnud ammu kuulnud ka, siis oli ikkagi supper. See lugu, mis sai vähemalt tol õhtul endale nimeks "Pojengid" tundus midagi väga head. Kui ma ei eksi, siis seda mängiti ka Keldriga, aga siis see nii positiivseid emotsioone ei tekitanud. Ja "Taksosõit" oli muidugi täielik üllatus, eriti veel siis, kui seda sai ühe õhtu jooksul kaks korda kahes erinevas variandis kuulda. Ja "Oota mind ära" kontserdi varianti võiksin ma vist sadu kordi järjest kuulata. Ja "Validool" on kontsertidel küll hitiks saanud, vähemalt inimeste kepslemisi jälgides. Ja üleüldises plaanis oli kõik lihtsalt ilus ja hea. Ja kuulake "Akna Juulit", mille mõlemad variandid on priimad :) Ja ma lähen nüüd magama, sest ma ei oska isegi enam teha lauseid, mis ei hakkaks sõnaga ja.