Marie Under 125

Võin nüüd julgelt öelda, et olen lugenud läbi suurema osa (umb 500 luuletust) Marie Underi loomingust. Ja mis ma ikka oskan öelda, millegi pärast meeldivad mulle ikkagi mehed rohkem... Aga väike kokkuvõte neile, kes alles mõtlevad Underi luulega tutvust teha. 27. märtsil möödub Underi sünnist 125 aastat.

Rõõm ja mure, valgus ja vari Marie Underi loomingus

Marie Underi loominguga tutvust tehes võib esimeste luuletuste ja kogude põhjal jääda luuletajast mulje kui õnne, rõõmu ja ekstaasi kujutajast. Alguseaja õnnejoovastusest tulvil luule märkab siiski ka rõõmu vastandust. Ka kõige õnnelikumat hetke piiravad tegelikult varjud. Ajaloo sündmustest mõjutatud ajaluule on tulvil muret oleva ja saabuva pärast, kuid see ei tegele tavaliste päevaprobleemidega, vaid pigem ikka inimese hingeeluga. Üle inimeste elude laiuvad varjud, kuid varjude tagant immitseb vaikselt valgust, lootust, mis inimese eksistentsiaalseid probleeme lahkavas luules saab küsimuseks inimese olemise üle. Tulvil kõiksuseotsinguid üritab luuletaja tajuda inimese pärisosa kõiksuses. Paratamatu on inimese ja elu kaksikjaotus, inimese vari kahestab teda. Rõõm ja mure, valgus ja vari käivad Marie Underi loomingus käsikäes.

Oma rõõmu leiab Under peamiselt loodusest. „Eelõitsengu“ tundeid on kirjeldatud läbi nelja aastaaja, kuid tunnetuselt kõige õnnestunumad on kevadekirjeldused. Tema noorusaja luule ongi justkui kevad, mis sillerdab ootusärevalt ärkamise ja taassünni eel ning õnnest joovastuses olles pillub kirkaid värve ja poetiseerib kõike looduslikku. Õnnemotiiv on siin põimitud kevadisesse hardusesse:

Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest. („Kevad“1)

„Sonettides“ on luuletaja juba pisut küpsenud ja pelgalt lihtsast rõõmust on saanud õnnelik olemise ja armastamise kujutamine.

Esimeste kogude impressionistlikud luuletused jäävad silma rohkete hüüatuste poolest, ekspressionismiga muutuvad hüüatused paatoslikeks. Enamasti on need ekstaasi täis rõõmuhõisked:

Ah! toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd! („Ekstaas“)

Kogudes „Verivalla“ ja „Pärisosa“ muutuvad hüüatused retoorilisteks küsimusteks, mis nõuavad seletust ja protesteerivad õuduste vastu. Luuletaja on jõudnud teadmisele inimhinge kahesusest, ta ei ole enesega ja ümbritsevaga rahul. Mure valitseb rõõmu üle, luuletaja tahab tunnetada tõde, mis jääb alatiseks kättesaamatuks. Läbi süngete varjude valdab teda õnneigatsus, valguseigatsus ja otsingud, kuid kui nooruslüürikas kujutas luuletaja inimese õigust olla õnnelik, siis kogus „Verivalla“ on õigus muutunud kahtlemiseks, mureks ja küsimuseks, et kas inimesel (luuletajal endal) on õigus olla õnnelik, kui ümberringi on verine sõda ja kannatused:

Kui imelik: ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua:
ei ole enam seda ega teist mu noortest tuttavatest, kelle peo
nii tugevasti hoidis elu saua.
Ja mina tohin elada! Mis eest?! („Ma elan“)

Underlike antiteeside heaks väljenduseks on luuletsükkel „A rebours“, kus kannatus, mure ja rõõm käivad käsikäes: Ma rüüpan rõõmu, ent miski minus, see kipub kannatama nõnda.

Varem Underile väga omane loodusteema on „Pärisosas“ peaaegu kadunud, ainsaks looduspildiks selles kogus on „Talvine päike“, kus on kujutatud inimest osakesena suurest loodusest ja võrdsena talvise päikesega. Luuletus kirjeldab sünget talve, kus päevad on kui kitsad pimedad augud, kus muresse murdunud meeled, mis päikesevalguse tulekuga sütitavad rinnas unustatud õnne.

Kahes järgmises luulekogus, „Hääl varjust“ ja „Rõõm ühest ilusast päevast“, jõuab Marie Under kõige lähemale elu paratamatule antiteesile – valgus ja pimedus (vari) ning mure ja rõõm. Juba nende kahe paralleelselt kirjutatud kogu pealkirjad viitavad sisude erinevusele – elu varjupoolele ja rõõmule. Ka kõige õnnelikumat elu saadab surma vari, bioloogiline paratamatus, mille kõige paremaks tunnetuseks on luuletus „Varjumees“, kus surm on luuletaja jaoks oma, kuid olenemata sellest siiski ka võõraim võõras. „Hääl varjust“ peegeldabki inimese elu ja olemise varjukülgi ning kontvõõrast muret:

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure ja teen su õnnetuks. („Kontvõõras“)

„Rõõm ühest ilusast päevast“ saab vastanduseks eelmisele kogule, see on justkui hääl valgusest. Luuletaja tunneb siin juba elu vastandlikkust, rõõmu ja mure ning valguse ja varju paratamatut koos eksisteerimist, kuid selle taustale ilmub kõiksusetunnetus. Kui eelmises kogus tunnetas luuletaja surma paratamatust, kuid võttis seda kui midagi lõplikku, mille kaudu elust ja selle vaevadest pääseda („Enesetapja“, „Äraminejad“), siis siin tunnetab ta elu ja looduse ringkäiku, surmale järgneb uus sünd ja uus suremine ning jälle taassünd. Õnneigatsus on inimesele omane, kuid ta mõistab ka rõõmu ja mure paratamatut omavahelist seost. Surm on vaid ühest olemisest teise minek, mitte tingimata suur õnnetus, vaid pigem uus võimalus leida oma õnn või siis katsumuste läbi elu tunnetada ja suuremaks saada. Seda kirjeldab Under endale omaselt läbi looduse:

Nõnda tõusta maa alt, mullast, nagu meistki igaüks,
täita oma lennuiha: üles! küsimata miks.
/---/
Ning ei mingit hirmu tunda: nagu mäng see lehtipild –
suremine neile ainult uue olemise sild. („Raismik. Mets“)

Rõõmu ja mure, valguse ja varju kooseksisteerimist ja vastandust peegeldavadki kõige paremini kogud „Hääl varjust“ ja „Rõõm ühest ilusast päevast“. Hilisemas luules saab mure rõõmust võitu. Luuletaja vaatab aina enam inimese siseellu, juurdleb inimeksistentsi ja olemise üle. Paguluses kirjutatud tekstides on domineerivad mälestused ja kodumaaigatsus. Tunnetuslikult jääb Marie Under kuni loometee lõpuni õnne igatsevaks luuletajaks. Noorusaja õnnejoovastused, mis küpsemaks saades asendusid rõõmu ja mure kaksikvendluse tajumisega on hilises eas saanud leppimiseks maise elu lõpuga, mille tagant aga peegeldub uus algus, kuid lõpetades Marie Underi enda sõnadega...

On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumisuhke.

On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmata laulud –
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm

selle südame laulmata laulud!