Puudel õitsevad leevikesed

Sess on. Füüsilise puhkuse ja vaimse väsimuse periood. Praegu otsin vastust küsimusele mis on luule?, täiesti absurdne küsimus tegelikult ja ma arvan, et tegelikult ei tea seda mitte keegi, sest neid teadmisi on nii paganama lihtne ümber lükata. Nagu Jaan Kaplinskigi ütleb: öelda igaveseks, kus asub joon, mis eristab luulet kõigest muust, on loll tegu isegi kirjandusteadlase poolt.

1960ndatel oli kõik juba nii nagu praegu:

Puudel õitsevad leevikesed
Paul-Eerik Rummo

Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.

puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää

Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkede-vaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.

puudel õitsesid leevikesed
aknaklaasidel jää