Sotsioloogid mõistatavad meid

Tegelikult ei ole isegi mingeid taustsüsteeme veel, rääkimata pisikestest eludest nende sees...
Viimasel ajal vaevan ma pead kahe fraasi pärast - mu armas ja mu kallis. Endale tundub ka napakas, aga on kolm teksti, mida ma viimasel ajal olen kuulnud ja lugenud, kus need fraasid sees on ja need tekstid on tohutult intensiivsed. Just need kohad, need kaks (3) sõna pingestavad ja tekitavad mingi positiivse ärritusmomendi. Iseenesest on armas ja kallis ju väga tavalised sõnad tegelikult, ma arvan, et igas kolmandas imalas armastuslaulus/luuletuses on need sees. Aga nendes kolmes tekstis on midagi teisiti. Võib-olla see mu nende sõnade ees rõhutab ja intensiivistab neid. (Tekstides endis on muidugi ka mingi teine energia ja teema kui lihtsalt halamine või armastuse avaldamine). Kogu teksti pinge oleks justkui nendes sõnades. Ma ei tea ja ma ei saa aru. Veel. Liiga lihtne tundub.Ja ongi kõik, mu kallis...
Pole ammu teile luulet lugeda pakkunud, lugege siis Arvi Siiga (üks parimaid linnapoeete mu arvates):
Tänavanurga test

Mu sõber, kuhu on me unistused jäänud?
Nad olid, olid, olid kord ju meil!
On lehed tuules.
Asfaldil neid määndub,
nii nagu tookord kodumetsa teil.

Sealt kuskilt tulime, et võita seda linna.
Kuid linn see, kale, nagu oli, on.
Me oma tulevikku uskusime kindlalt -
usk kulus läbi nagu ülikond.

Täit tõde varjas linn.
Meis kahtles.
Veelgi enam.
Ta ütles "jaa", kuid ise mõtles "ei".
Nii meie
mõistatuseks
muutusime temas.
Nüüd tema sotsioloogid
mõistatavad meid.

Ei ole ühiskond nii lihtne nagu risttee,
kus liiklust reguleerib valgusfoor.
Ja minus, targenevas,
nagu võrgus viskleb
too arvisiig,
kes on veel lollilt noor.

Et tahad head - see mul on hästi teada.
Kuid tean:
ka vaenlased peab
ära teenima.
Hea tahtes olla,
kõike tahtsin heaga,
ja olin üksi äkki -
mitte-keegi ma.

Et koguks vaenlasi?
Ei!
Hoidku maa ja taevas!
Kuid elu
arvatust
on vahel
tõpramgi:
niikaua kui sul pole tõelist vaenlast,
ei ole tõelist sõpragi...