Inimesel on nähtavasti tarvidus mõnikord hädaohutut hullu mängida*

TEATER
Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" Draamateatris. Oli üks meelelahutuslik tükk integratsioonist ja poliitikast. Mitte midagi uut. Mitte midagi erilist. Kui etendus oleks lõppenud kuskil keskel, siis oleks võib-olla isegi öelnud, et väga hea. Aga teises pooles hakkasid juba mõtted korduma, eriti just see, mida mõtlevad venelased Eestist ja eestlastest. Meeldis see, et laval oli kasutatud väga vähe asju, aga nende väheste asjade kasutamisega (vihmavari, lina) loodi üsna palju sümboleid.
KONTSERT
Sõpruse Puiestee Paide Kultuurimajas. Malenat eriti ei näinud/kuulnud. Kognito ei istunud, püüdsin pingsalt sõnu kuulata, sest neil mingisugune luulekogu välja tulemas, aga nendest ei saanud aru. Puiesteel on ka paremaid kontserte olnud, halvemaid ka. Aga neetult vähe rahvast oli.
RAAMAT
Olen avastanud raamatute teistkordse lugemise võlu. Esimesel korral on ilmselt paratamatus see, et loen lugu ja see, mis loo ümber, võib kaduma minna. Teisel korral on lugu juba teada ja tulevad mängu ka muud nüansid.
Karl Ristikivi "Hingede öö" - palju selgem kui eelmisel korral, aga ikka veel väga... ma ei taha öelda segane, pigem suletud. Avas ennast sel korral rohkem, aga tuleb kindlasti uuesti lugeda, kunagi, pikema aja tagant. Ma ei hakka siin seda ümber jutustama ja mingitest muljetest rääkima, seda on nii palju tehtud. Lugege kas või Endel Nirgi "Teeline ja tähed". Esimesel korral lugedes ei näinud ma huumorit üldse, aga ometigi on seal seda, hoolimata väga isiklikust ja veidi traagilisest loost. Eks elupagulased oleme me kõik. Ma rebisin enda jaoks olulisemad tsitaadid kontekstist välja ja panin siia. Tegelikult kõiki ei saanud, sest mõned olid lehekülgede pikkused, nt esimesed neli tunnistajat pugesid eriti sügavale kuskile, aga põhilisemad asjad:
Ristikivi naistest: Nägin ainult ta profiili, ja ma rohkem tundsin, et ta pidi olema ilus. See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.
Aga mul on raske seda tütarlast kirjeldada - võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?) (17)
Mõnikord on raske istuda võõra inimesega - ka sellega, keda tunned juba palju aastaid -, kui ei oska midagi öelda (26)
Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem(28)
Seltskondlik joomine on nagu suplemine riietes ja tärgeldatud kraega
Ta istus seal, vaadates omaette tühjusse, nii nagu istuvad inimesed raudteevagunis päevast päeva, kuust kuusse, kunagi oma vastasistujat nägemata.(44)
Mul ei ole nüüd enam kiire, kui ma olen arusaamisele jõudnud, et ma niikuinii kuhugi ei jõua. Olen sellega rahul, mis mul on /---/ me sureme niikuinii. /---/ Ta oleks surnud tükk-tükilt, nii nagu inimesed kõik surevad. Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. /---/ Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati. /---/ Elu ei olegi midagi, see on ainult ettevalmists, sest see on ainult ajutine. Ainult surm on jääv ja igavene.(94-96)
Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.
inimene sureb mitte ainult üks kord, vaid palju kordi - iga kord, kui sureb keegi, kes on talle lähedaseks saanud.(158)
Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: Ei midagi! Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib (170)
Kirjandus on unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad
Mul ei ole kodu, mul on ainult korter.(201)

Karl Ristikivi "Itaalia Capriccio". Esimene reisikiri, mida ma lugesin. Ma olen alati arvanud, et need on igavad. Tuleb välja, et ei olegi. Itaalia on Ristikivi jaoks mingi väga oluline paik, sest seda külastab ta oma romaanides ikka ja jälle. Selle reisikirja juures meeldis mulle ristikivilik neutraalsus, mingi kõrvalpilk. Tema poolt ei olnud mitte ühtegi üleliigset emotsiooni. Isegi siin tuleb välja Ristikivi üksiklus ja üksinduse vajadus ja soov näha. Tegemist on tagasivaatelise reisikirjaga. Tunda on Ristikivi tohutut erudeeritust ja huvi selle maa vastu. Nüüd tahaks Itaaliasse minna küll.
Elu on juba kord niisugune, et ilusamad silmapilgud kaovad, kui ei oska neid õieti tähelegi panna, ammuks siis kinni püüda.
*Ristikivi turistidest

Kõigest väikestest loetud asjadest ei jõua, kuigi võiks.
Hetkel pooleli:
Karl Ristikivi "Lohe hambad"
Heiki Vilep "Katus sõidab"
Marie Under "Pärisosa" ja "Hääl varjust"
Aristoteles "Luulekunst"
Arvi Siig "Neeon kangialuste kohal", "Jah", "Murdeajastu"
Andres Langemets "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi"
Rein Veidemann "Olla kriitik"
Aksel Tamm "Aga see oli üks mees"
ja veel miljon teoreetilist artiklit kirjanduskriitikast ja kommunikatsioonist
Murdumise piiril