Mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud

Kri heitis mulle täna ette, et ma pole ammu siia kirjutanud. No ma siis kirjutan nüüd, et miks ma pole. Sest kui mul on "vaba aeg", siis ma vedelen voodis ja loen või kuulan muusikat, sügis on ju. Sügisel mulle meeldib voodis vedeleda ja raamatuid lugeda ja sügisel mõjub mu lemmikmuusika kuidagi eriti hästi ja sügisel külmuvad näpud arvuti klaviatuuril klõbistades lihtsalt ära.
Mul on alati hea meel kui ma "raiskan" raha raamatupoes, aga meel muutub mõruks siis, kui ma nende raamatutega koju jõuan ja taipan, et ma lükkan nad jälle lihtsalt riiulisse ja lugemiseni niipea ei jõua, sest sada tähtsamat asja vajab lugemist ja tegemist. Täna sain jälle kahe hea ja huvitava "telliskivi" võrra rikkamaks. Soovitan kõigile Juri Lotmani austajatele jalad tagumiku alt välja ajada ja Apollosse minna, sest tema "Kunstilise teksti struktuuri" saab praegu peaaegu tasuta. Arvi Siia "Neoon kangialuste kohal" kaunistab kah nüüd mu raamaturiiulit, aga sellest mõnikord hiljem, siis kui sellega intensiivsemalt tegelema pean hakkama.
Lugemismuljed:

Sass Henno "Mina olin siin No 1. Esimene arest"
Andekas noor tüüp igatahes tundub see Henno, jutt jookseb ja on väga kaasahaarav. Sõnastus on väga hea, laused on ladusad ja kuidagi väga õige rütmiga. Alguses roppused ja släng pisut häirivad, aga lõpuks saavad tegelaste iseloomule omasteks ja sobivateks. Aga millegi pärast ei suuda ma paigutada seda romaanide hulka (2004. aasta romaanivõistluse võitja), romaan on minu jaoks midagi suurt ja võimsat, midagi ületamatut (ei oska seletada täpselt). See on pigem nagu jutustus, või pikk novell. Minus tekitas see teos (nimetame seda siis nii) tohutut kaastunnet. Peategelane Rass oli tegelikult ju tohutult hella hingega noormees, kuigi alguses ja väga pinnapealselt lugedes võis temast jääda tohutu musklimehe mulje. Eluheidik. Sobib lugemiseks noortele, keskkooliealistele vast. Ma loodan, et keskkooliealised suudavad näha ka ridade taha, et see raamat ei räägi ainult narkost ja peksmistest ja vargustest, vaid seal taga on ka mingi moraal (nt annad sõrme võtab kogu käe vms). Samuti rõhutab see lugemise tähtsust ja hariduse tähtsust. Rass mulle meeldis/meeldib, valed sõbrad vaid... Ootan juba filmi, Rasmus Kaljujärv sobib peategelaseks nagu rusikas silmaauku.
See elu on ju ainult sulle kuuluv võimalus. Ja see võimalus ei saa lõppeda enne, kui... mõtterong sõitis rööbastelt välja. Inimohvreid sel korral ei olnud.
Kuigi sa võid olla elus kõike näinud ning arvad end kõike teadvat, käitud sa ikkagi mingites situatsioonides nagu eile ilma sündinu, silmnähtava arengupuude ning puuduva õppimisvõimega idioot. Ja praegu ei käi jutt isegi armastusega seotud situatsioonidest.

Silvia Rannamaa "Kadri"
Kõik täiskasvanud, palun lugege tihedamini lasteraamatuid! Ma pole ammu lugenud raamatut, mis mind nutma ajaks. "Kadrit" lugedes ma tönnisin ikka päris mitu korda. Väga kurb raamat ja kuidagi väga siiras. Jääb tõesti mulje, et see on hüljatud lapse enda kirjutatud. Kadri on 13-aastane tüdruk, kes elab oma vanaemaga, sest ema on surnud ja isa on ära. Koolis kõik norivad teda tema välimuse ja vaesuse pärast. Lapsed on julmad, sõnad teevad palju rohkem haiget, kui füüsiline valu. Lõpuks muidugi ilmub Kadri isa välja ja kõik läheb hästi, aga kurb toon jääb ikkagi püsima kogu raamatu vältel. Moraali loeb kirjanikutädi Elsa, kellega Kadri kohtub haiglas. Mingid Pioneeri ja töölisklassi teemad pisut häirivad kohati, aga üldmulje on raamatust väga hea. Nüüd tuleks veel "Kadri kasuema" läbi lugeda. Lasteraamatuid peab aeg-ajalt lugema.
aga meestel, ja veel isadel, pole ju pisaraid, ka tagasihoidmisekski kindlati mitte!
Kuigi ööpäevas on kakskümmend neli täpselt ühepikkust tundi ja iialgi pole üks minut teisest pikem, siis on ometi kindel, et nukrate mõtete tunnid on aastapikkused ning siis ei saa päevad kuidagi otsa, nagu minul varem alati oli... Aga rõõmsad mõtted ja rohke tegevus kulutavad aja nii kiiresti läbi, et tunnid tunduvad lühemad kui üksainus hetk.
Tunnen ja tean - kui ma poleks olnud nii hirmus kurb ja õnnetu seal kauges eilses, siis ei oleks ma iialgi täna nii õnnelik. Ma ei oskaks olla, tean nüüd seda. Nagu näiteks ei oska olla Vitja ega teised lapsed, kellel on häid asju alati olnud ülearu palju, kuid kes seda mitte ei märkagi. Mina aga tean, kui vastik ja halb on olla haiglane, üksik, põlatud ja peaaegu kodutu. Ma mõtlen seda nii, et alaline kurbus, solvav üksindustunne südames ning mustad muremõtted paisutasid mu südame suureks ja sellepärast nüüd mahubki sellesse nii tohutult palju rõõmu...
Kurbusest ja hädast saab jagu, kui ainult küllalt tahtmist ja arusaamist on. Õieti on vaja hästi vaadata ja õigesti näha. /---/ Tuleb ainult vaadata inimesi ja esemeid nii kaua ja nii põhjalikult, kuni leiame üles nende headuse ja ilu.
Kui palju on terveid inimesi, kes on pimedad ja kurttummad oma olemuselt! Leiab üks selline viriseja kümme rubla, siis on ta tingimata õnnetu, miks ta kakskümmend ei leidnud. Kaotaja peale ei mõtle ta aga iialgi.

Teatrist:
ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni - minge vaatama! Hea muusika, head näitlejad, hea idee. Armumine oli seal väga hästi lahti seletatud, et mis siis inimese peas toimuma hakkab, aga seda pole mõtet siin sõnadega kirja panna, seda peab nägema ja enda üle naerma. See etendus on justkui propaganda - "Teeme lapsi!". Ja ega seal midagi valet ju ei ole, eestlased surevad välja, ilmselt, kunagi. Kui just tõesti kuskilt ei tule nii entusiastlikke noormehi. (tegelikult ma loodan, et selliste ideedega rühmitusi ei tule).Aga vaesed naised ja lapsed. Mul on väga hea meel, et Eestis on sellised noored teatrid nagu NO99 ja Von Krahl.

Nii, nädala kirjutamisnorm on jälle täidetud ;)