Olin vist kunagi enne kusagil, olen ka pärast*

Ma ei ole segi läinud, aga mõtlemiseks jääb küll natuke liiga vähe aega...
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma tohutult (loe: TOHUTULT) naudin seda tunnet, mis paneb mind ennast tohutult rumalana tundma. See on see tunne, mis tekib näiteks siis, kui vestelda endast targemate inimestega (tegelikult ma eelistan lihtsalt kuulamist, vestlemine tuleb mul veel halvemini välja kui kirjutamine). Lihtsalt kuulad ja kuulad ja kuulad (või loed ja loed ja loed) ja tunned, kui palju sul on veel arenemisruumi, et jõuda sinna tasemele, kus on see, kes räägib (ja hea, et neid inimesi on, oskaks ma neid ainult hoida). Peamine ei ole muidugi see, et ma ennast rumalana tunnen, vaid see, et peale vestlust olen ma miljon korda targem ja miljon korda rohkem segaduses kui varem (inimene vist ongi elu lõpuni üks suur ports segadust)(sellest ma üldse ei hakka rääkima, mis see elu lõpp on).
Sama rumala tunde tekitamise oskus on ka paljudel telesaadetel (vaatan harva, aga vahest löövad tummaks, nt täna, ma olen jälle targem, aga tunnen ennast veel rumalamana - paradoks. Hea paradoks, sest inimene, kes arvab, et ta on ilgelt tark, heh, palju õnne talle), raamatutest ma üldse ei räägigi - võtad riiulist raamatu, loed läbi, oled ühe raamatu võrra targem (kui raamatute võrra saab üldse targem olla), aga samas saad teada nii paljudest asjadest, millest sa mitte midagi ei tea ja mis sunnivad uue raamatu järele haarama. Ja siis kui ma jutuhoogu satun (nt praegu, aga kuna seinaga rääkida ei taha ja kõik hingavad olendid magavad, siis on blog ainus sõber eks ole :D), siis ma räägiks ja arutaks kõik need tarkused ja rumalused enda seest välja ja saaksin segase pildi palju selgemaks. Mingid taustsüsteemid hakkavad tekkima, aga elusid nende taustsüsteemide sees avastan aina juurde. Küllap see on hea.
Täna raamatupoodides luusides mõtlesin jõuluvanale soovi välja - ma tahaksin raamatupoes elada.
*tsitaat Marie Underi luuletusest "Aimus"

Ahjaa, seda ka veel - ma hakkan vanaks jääma, noor pensionär.