Kirjanduslik hommikupoolik

On kaks võimalust: 1)ma räägin inimesed surnuks; 2)ma olen täiesti vait. Enamasti realiseerub minu puhul ikkagi see teine variant. Täna ka. Ja mitte et ma ei oskaks midagi öelda, ma lihtsalt ei leidnud midagi sobivat, mida öelda. Miks rääkida sellest, mida kõik nagunii teavad või mida mõni teab veel paremini. Ma ei ole vahelerääkija, ma parem kuulan, mis iseenesest on hea, aga mitte alati ja igas olukorras. Ma võiksin hea meelega rääkida siis, kui ma tean, et ma ütlen midagi uut kellegi jaoks või kui ma tunnen midagi/kedagi natuke põhjalikumalt kui see, et oli lihtsalt üks mees/naine. Jah, mõningatel juhtudel ma isegi naudin rääkimist, isegi kui mind kuulavad inimesed (mitte inimene), aga seda juhtub harva. Ja tegelikult erilist vahet ei ole kah sellel kõigel, sest nagunii on mu teine nimi juba Arvi Siig. Tegelikult oli täna lihtsalt toredalt kummaline kirjanduslik hommikupoolik küünlavalgel TLÜ eesti kirjanduse .... ei teagi kuidas seda kohta nimetada, endises õppetoolis ehk.